minu kiiks

Freak like me

/ Eveliis / 9 Comments

Minu sõnakasutus postituses tekitas tugeva diskussiooni ja jälestuse sõna “padjakotid” vastu. Muidugi ma tean, et õige on “padjapüür”, aga ma olen terve elu kasutanud toda teist sõna ja natuke intrigeerimise mõttes kasutasin ka selles postituses. Kuigi postituse mõte oli ju hoopiski muus:) Mõtlesin selle sõna ja erinevate kiiksude peale, mis mul on ning jõudsin järeldusele, et ma olen päris friik. Mitte et see mulle üllatusena tuleks, aga kohati paneb ikka imestama, et lisaks sellele valgete sokkide ja sokkide üldse mitte kandmise kiiksule, on mul neid veel ja veel.

  1. Alustame sõnadest. Ma kasutan kummalisi sõnu – too/tolle/toda, poikvil, padjakott, nall, putsu, puks, rõivistu (vaid kooli garderoobi kohta!) on esimesed, mis meelde tulevad. Aga neid on veel. Mulle meeldib. Mind ei häiri ka kui vanemad inimesed ütlevad sukapüksid, pliita ja pluuse, noorte inimeste suust häirib aga küll. Samuti häirib mind teatud släng. Mul on üks tuttav, kellega ma lähen pea iga kord kui suhtleme, kaklema, sest ma ei suuuuuuuuuuda taluda ta slängi. Zekan yle, ei viitsi (koroonaga) pihta saada, tõmban midagi makku, molu, (käin) kraani all, mant põksub (toit valmib). Sry, aga mulle tuleb silme ette 2000. aasta Tartu. Nii et ma saan aru küll, et minu “padjakotid” võib inimestele kananahka tekitada, mul tekitavad need “jõmm(naise)-sõnad” kananahka.
  2. Teate neid niite/nööre(kinnitusi (ma ei tea, kuidas neid nimetada), mille küljes ripub riietel hinnalipik? Mõned neist on nii tugevast materjalist, et tuleb kääridega katki lõigata, eksju. Ma ei viitsi. Ma tõmban hinnalipiku ära ja jätan selle kinnituse rippuma. Alles nädalavahetusel eemaldas Marek mu mantlilt ühe sellise kinnituse ja küsis, et mis mul viga on. Ma ostsin selle mantli jaanuaris ja olen seda ka korduvalt pesnud, aga ikka ei ole viitsinud seda kinnitust eemaldada. Sama on ka ühe pesukomplektiga, see on aastaid vana ja ma kahtlustan, et kinnitus on ikka seal küljes. Kui Marek pole eemaldanud vahepeal. Muud sildid ja asjad ma lõikan kohe ära, aga need kinnitused, ma ei tea, mis värk mul nendega on, et ma ei viitsi neid ära lõigata.
  3. Ma ei joo kunagi veepudeli lõppu ega söö viimast saiaviilu. Kui veepudelis on alla veerandi vett, siis ma jätan selle lihtsalt seisma ja avan uue pudeli. Sama on saiaga. Ja leivaga loomulikult ka.
  4. Pesu peab omavahel mätšima. Nii voodipesu kui aluspesu. St mitte voodipesu aluspesuga, aga aluspesu peab olema ühest komplektist ja voodipesu peab olema ühest komplektist. Selle esimese “kiiksu” pärast ostan ma üldjuhul vaid ühevärvilist (soovitavalt musta) pesu, sest mu lisaboonus-kiiks on, et kohe kui pesu läheb natuke vormist välja, luitub, viskan ma selle minema. Aluspükstega juhtub seda ilmselgelt tihedamini ja ma ei taha, et kappi jääksid üksikuid lillelised, värvilised pesu ülemised osad. Mingeid lemmikkomplekte olen ma kohe mitu paari ostnud (hetkel kahetsen, et ühte lemmikut kaks paari ei ostnud, sest nüüd ongi nii, et rinnahoidja on, pükse mitte). Ühevärvilist pesu saab sobitada ka erinevatest komplektidest, siis pole rohkem vaja kui, et materjal, pits enam-vähem sobituks kokku.
  5. Ma ei suuda vait jääda. Kui mõni teema mind põlema ajab, siis ma vaidlen lõpuni, isegi siis kui ma tean, et mul ei ole õigus. Okei, tegelikult ma viimasel ajal olen täitsa hästi hakanud juba teisi ka kuulama, aga siiski, ma vaidlen, ka siis kui ma tean, et targem inimene annaks ammu järele ja oleks vait. Ma ei suuda oma suud kinni hoida. Seepärast mind teatud inimestest ka eemal hoitakse, sest kõik teavad, et kuigi ma luban vait olla, siis ma ei suuda seda (kehtib vaid nende inimeste suhtes, kelle vastu mul puudub igasugune respekt ja kes minu meelest on käitunud alatult ja ebaõiglaselt).
  6. Saiapuru laual ajab mind hulluks. Samuti asjad aknalaual. Mitte nipsasjakesed, aga asjad, mis sinna ei kuulu – ajaleht, käekott, kell. Ja asjad vales kohas, selles mõttes, et lillevaas ei ole näiteks lauanurgal, kuhu mina olen ta pannud, vaid laua keskel ja muud sellised veidrused. Obsessiiv-kompulsiivsetest asjadest nagu see, et munasid peab külmkapis olema võrdselt reas, nõudepesumasinas peab asju olema nii (selle täitmisel, lõpuks saab ta ju täis ja siis on mul suva, kuidas asjad seal on), et ükski asi ei tunneks end üksikuna, a la, et üks riiul on kruuse täis ja siis üks õnnetu kruus on teises riiulis üksinda. Jne.
  7. Mul on telefon 95% ajast hääletu peal. Veel kaks kuud tagasi olid mul ka KÕIK teavitused maha võtud, seal hulgas ka sõnumid ja vastamata kõned, kuna see maksis mulle valusalt kätte ühel töövestlusel, siis nüüd ma panin need kaks teavitust tagasi. Aga muidu ei olnud harv juhus, et Marek saatis sõnumi, et too poest seda või toda ja ma nägin seda alles kodus kui ta mulle ütles, et sõnumi saatis. Põhjus selles, miks ma need teavitused maha võtsin, on tegelikult lihtsamast lihtsam, aga ma hetkel sellel rohkem ei peatu, sest ma mõtlen juba mõnda aega, kas jagada oma tööotsingu/tööintervjuude kogemust või mitte.
  8. Peaaegu kõik alljärgnev.

Millised teie veidrused on?

Mida teie mehe juures kõigepealt märkate?

/ Eveliis / 27 Comments

Kas teil on midagi sellist, mida te mehe juures kõige enne vaatate? Ma ei mõtle seda kui silmapiirile on tekkinud mõni meesoost isend, kes atraktiivne tundub, sest siis on (vähemalt minu jaoks) olulised nii palju erinevaid asju. Näiteks Kalade horoskoop läheb siinkohal minu jaoks täppi, et mees ei pea olema Ken, vaid ta peab oskama naist sütitada. Ühel ja teisel moel. Seal peab olemas olema see “miski”. Kõik ülejäänu, mis mu jaoks oluline, tuleb riburadapidi järgi ja kui kohe olemas ei ole, siis mehed on kohati oma käe järgi voolitavad nagu plastiliin.

Aga see ei ole see teema, millest ma seekord rääkida tahan. Ma pean silmas seda, et kui te lähete kohtumisele/töövestlusele/jne, siis, mis on see, mida te (peale välimuse?) mehe juures tähele panete?

Mina panen tähele käekella. Mul on nagu mingi haigus saada teada, mis kella mees kannab. Põhimõtteliselt olen ma seda meelt, et kellasid tehku ikkagi kellafirmad, aga samas on nii palju ägedaid (ja ka brändituid) variante, et ma päris nii must-valgelt asjale enam ei vaata. Noh näiteks kui saad kokku hipster-IT-inimesega ja ta kannab käel Elektronika 55 B Melody Vintage USSR käekella, siis see on cool. Ei vaata põlgusega, et issake, tal ei olegi käel Breitling. Aga no ma vaatan, mis kell mehel käe peal on. Ma ei saa sinna parata. See on nagu mingit sorti isiksusehäire. Ma võin istuda mehega üle laua ja ma hakkan automaatselt kohe otsima võimalust, et uurida välja, mis käekellaga tegu on. Üldjuhul ei ole see raske. Samas mõnikord võin ma meesterahvaga kuid koos töötada ja ikka ei suuda välja uurida, mis firmaga tegu on. See ajab mind ilgelt närvi. Samas on natukene põnev ka. Aga närviajav. Mingitel hetkedel on mul kohe tahtmine küsida, et kuule, ma ei saa enam edasi elada normaalselt kui ma teada ei saa, mis kell sul käe peal on. Aga ma ei küsi kunagi. Parem jäägu salapära ja teadmatus. Palju hullem oleks kui ta siis ütleks, et “kle, see on mul selline päris kallis, laeva pealt ostetud Guessi kell”. Tõenäosus selliseks vastuseks on muidugi nullilähedane, aga pigem jäägu salapära.

Miks?

Sest palju õudsem on see kui käekell karjub oma firmamärgi sulle näkku. Selles mõttes, et see on näiteks mõne hästi teatud brändi kõige odavam, aga kõige kirjum ja kõige edevam variant, nii et sellest ei anna mööda vaadata. See on minu jaoks kõige suurem turnoff. Eriti kui sinna juurde karjuvad näkku erinevad firmamärgid pluusil, pükstel ja jumal teab veel kus. Ma tean firmamärkidest ilmselt rohkem kui oleks vaja, ma ei saa sinna midagi parata, minu kiiks, aga issand kui kole kombo on valge HH tuulejope ja oranži taustaga võimalikult suur käekell, kust isegi vaegnägija Hugo Boss välja loeks.

Ma tean, et see on minu poolt järjekordselt üks pinnapealne teema, mis näitab, et ma poole sugugi nii sügav kui ma välja püüan paista, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma märkan suht esimese asjana meeste puhul käekella.  Heas või halvas mõttes. Täna linnas käies kõndisin ma mööda Aegaon kellapoest. Mis te arvate, kas ma jäin vaateakna ette imetlema? Meeste kellasid.