Malluka esimest saadet vaatas eelmisel nädalal vist terve Eesti, vähemalt sain ma nii aru, et vaatajanumbrid samasugused nagu laulupeol või (sisesta siia suursündmus, mida kõik vaatavad). Mina vaatasin ka. Olin üllatunud, et mulle väga meeldis. Mallu oli kuidagi very demure ja saade mu meelest hästi kokku pandud.
Eile igavledes otsustasin siis teise osa ka ära vaadata. Ja pean ausalt ütlema, et see üldse ei meeldinud enam. Ma tahaks isegi öelda, et see oli halb.
Ma ei mäleta, miks, aga lugesin mõnda aega tagasi oma vaan blogi ja teate, täitsa piinlik hakkas. Mitte sellepärast, mida ma oleksin öelnud, vaid sellepärast, kuidas ma püüdsin kogu aeg end õigustada. Ma tahtsin inimestele meeldida ja mul oli nii raske taluda kui ma inimestele ei meeldinud. Ma päris ausalt ei mõistnud seda. Sest enda arvates olen (ja olin ka siis) ma tegelikult tore inimene, kes aegajalt ikka eksib. Aga selle asemel, et öelda, et sry, my bad, püüdsin ma end kogu aeg õigustada. Noh et ikka mulle jääks õigus.
Lisaks see arvamuse avaldamine. “Sest ma olen blogija ja mul on õigus oma arvamust avaldada.” Mhm, on küll, aga alati ei pea seda õigust kasutama. Ja ma ei pea siin silmas seda, et alati peab kiitma või ei tohiks välja öelda kui midagi ei meeldi (alles ma ise kirjutasin BSH-st siin)