“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Eelmisel aastal jooksin ma lennujaamas kokku ühe vana peikaga. Teretasime ja rääkisime mõned laused juttu, ma olin meeldivalt üllatunud, et täiesti normaalne inimene tundus, samas loogiline, et inimesed vanusega küpsemaks muutuvad. Viimati kohtusime me kui me olime 20+ aastased, nii et 20 aastat oli oma töö teinud ka selle inimesega. “Kunagi võiks kohvi juua,” ütles ta. Ma noogutasin. Jajah, muidugi lähme me koos kohvi jooma, mõtlesin mina. Sinna paika see kõik jäigi. Läks veel mõned kuud ja ta kirjutas mulle messengeri. Mu jaoks täiesti ootamatult. Rääkisime peredest ja lastest ja niisama. Imestasin jälle, et täiesti normaalne inimene.
Kui me koos olime Kui me lahku kunagi läksime, siis ma küll nii ei arvanud. Täielik tropp oli. Igaks juhuks ütlen, et ma suhtlesin niisama kui täiskasvanu teise täiskasvanuga, mitte et mul oleks mingid tunded tekkinud. Noh nii igaks juhuks ütlen, et keegi siit midagi meelevaldset välja ei loeks. Nii palju aega oli mööda läinud, et mõtlesin, et miks mitte suhelda kui endise sõbraga. Ja noh ei olnud ka nii, et me oleksime iga päev kusagil tsättinud, lihtsalt paar korda.
Lugesin paar päeva tagasi Herlingu blogipostitust ja mul oli tunne nagu oleks ma selle ise kirjutanud. Järgnev kirjeldus oleks nagu meie perest ning ajas mind nii muigama: “Mina olen raamatut lugenud ja kogu etendus oli puhas nauding. 4 tunni jooksul ei olnud mitte ühtegi korda tunnet, et peaks kella vaatama või kaua siin juba istutud on. Ühtäkki sai etendus lihtsalt läbi ja ärkasid mullist! Härra mul jällegi, kes kuulub kategooriasse “loen-ühe-pildiraamatu-aastas” – mees, siis temaga olid lood teised. Torises mul tükk aega kõrval, miks kõik pidi nii kunstiline olema. Aga kuidas sa paned 600 lehekülge tihedat lugu etendusse muidu? ” Marek on samasugune. Praktiline. Aega on raha. Ja see kehtib nii näidendite, kunstigaleriide kui ka kasutusjuhendite kohta.
Nagu te teate, siis meie Idaga olime nädalavahetusel (justkui) Sibulatee puhvetitepäeva nautimas. Marek pidi selle ajaga kodus tegema ära need tööd, mida ma kunagi tähele ei pane, sest need on sellised vajalikud ettevalmistustööd, aga silmailu ei paku. Muuhulgas pidi ta panema kokku ka Ida uue mängumaja, mille alusraami ta pani kokku juba neljapäeva õhtul ja laupäeva hommikul valas raamijalad ka betooni, et maja ikka väga kindlalt paigas oleks. Pühapäevaks kui me koju jõudsime, ei olnud ta maja kokkupanekuni jõudnud. “Ärge muretsega, sellega ei lähe üldse palju aega, ma esmaspäeval panen kokku, sest karkass ja alustööd on tehtud,” lohutas ta meid. Me usaldasime teda. Noh esmaspäeval olime me väsinud, alustasime siis teisipäeval. Kuigi Marek tahtis juba siis ka ära nihverdada, aga Ida arvas, et “sa oled meid juba kaks päeva reetnud”, et tuleb ikka pihta hakata. Ega Marek pole ka rumal. Podises, et kui tema peab maja kokku panema, siis jäävad muud tööd tegemata, et keegi ei korja kokku neid kiva, mis ta oma kopaga on laiali ajanud. Olgu nii, panime Idaga töövormi nr 3 selga ja hakkasime kiva korjama. Mida kõike üks ema oma lapse heaolu nimel ei tee. Krt, ma murdisn isegi küüne ära! Ja ma olen kindel, et see on Mareki poolt mingi töökasvatus. Raudselt tegelikult pole neid kive vaja korjata, aga ta lihtsalt nautis seda, et sai meid tööle panna.
Ja mis siis selgub? Kõige pealt ütleb ta, et laost on valed jupid pandud, et siin on mingi eeskoda ka, et meie majal ju pole. Näitan talle siis pilti ja mis sa ütled – meie maja ongi eeskojaga, lihtsalt Marek võttis esimese paki, pani selle kokku ja eeldas, et see ongi vajalik alusraam. Ja siis on veel meie peale pahane kui me julgesime jonnida, et miks ta siis eeltööd korrektselt ära ei teinud. “Kust ma teadsin, et on veel raame ja juhendeid,” puhises ta omaette. No tüüpiline mees. Selle asemel, et süveneda ja uurida, ta eeldas, et tegi kõik õigesti. Maja oleks ammu koos olnud ja väiksema tüliga kui mehed vaataksid juhendeid ja süveneks! Aga okei, maja sai püsti ja on ikka nunnu küll. Ma olen ammu neid maju vaadanud ning nüüd otsustasime, et see on selline asi, mis pakub ka turistidele väärtust ning tellisime ära. Võtsin ka enne seda oma julguse kokku ning kirjutasin neile, et noh ma siin minisemisuunamudija, et küll oleks tore kui saaks natuke allahindlust ka. Sain. Olen hästi tänulik. Miks ma seda eraldi mainin? Ma ei eelda ega oota sugugi erikohtlemist, kuid mu meelest on täiesti tavaline, et (ka mitte suunamudijast) inimene küsib allahindlust, tavaline tingimine. Vastus on jah või ei. Ka “ei” on vastus. Minu jaoks on oluline see, et vastatakse. Marek plaanis samal ajal ka uue murutraktori ostmist. Ütlesin talle, et oota, ma igaks juhuks küsin, kas nad saavad paremat hinda pakkuda, sest olin ka näinud, et ettevõte, kelle Marek oli välja valinud, teeb päris suunamudijatega koostööd. Ma ei saanud mingit vastust. Jube vastik tunne tekib, et kui pole megagiga tuntud Eestis, siis ei saa isegi vastust. Täna tuli Marek koju teise ettevõtte murutraktoriga. Ega muidugi too esimene ettevõte ei kaota ilmselt midagi, aga lihtsalt vastik tunne jääb kui sulle kui potentsiaalsele kliendile ei vastata.
Tagasi maja juurde. Eks selline mängumaja on natuke oma lapsepõlveunistuste realiseerimine ka. Ma lapsena alati unistasin mängumajast. Täiskasvanuna tundus endale seda veider tellida, aga kui sul on majas laps, siis on paljud lapsemeelsed otsused õigustatud. See mängumaja on õigustatud otsus. Ja muide neil on praegu päris head hinnad, lihtsalt tarneajad ei pruugi nii head olla. Esimene maja, mis me välja valisime, oleks meieni jõudnud kevadel. Kas ma jaksaks kevadeni oodata? Hullud olete peast. See mudel tuli päriselt päevaga kohale.
See pole veel kõik. Mul on veel Mareki kallal joriseda. Me olime juulis Varnjas käies kokku leppinud, et viime Mesi pere Pranglisse. Kuupäevi ma ei mäletanud, aga jäi meelde, et sobiks neljapäev-reede. Arutasime veel, et ma ehk saaks puhkusepäevi võtta ja ehk ikka esimeses klassis võib veel puududa ka. Sel nädalavahetusel küsib siis Varnjas härra Mesi, et kas kõik ikka jõus, vastasin, et muidugi. Rohkem ei midagi, sest ma teadsin, et vahepeal oli info muutunud ja Prangli trip oli lükatud nädalavahetusse, mis sobis veel paremini. Mulle. Kui siis Marek ja härra Mesi hakkasid omavahel detaile kokku leppima, et kunas läheme ja kunas tuleme, selgus, et üks teadis, et minek on neljapäeval, teine, et laupäeval. Klappima me aegu enam ei saanud. Seda enam, et lubas tormi ja lisaks sellele, et ma kardaks paaniliselt tormise merega minna Pranglisse, pidin ma olema kindel,et esmaspäeva hommikul kell kolm (jap!) olen ma lennujaamas. Mul on ees ootama liiga oluline kohtumine, millega ei saa riskida (ma olen päriselt nädal aega teinud ja harjutanud presentatsiooni, selline koolilapse tunne on, närv sees nagu enne eksamit!). Noh ja nii ta siis jäi, et meie ammmmmuuuu planeeritud Prangli reis jäi kommunikatsioonivea tõttu tegemata. Või noh sai lükatud edasi.
“Aga kui me nüüd uut reisi planeerime, siis te Herlinguga suhtlete ise omavahel ja lepite kokku!” andis Marek instruktsioonid, “mehed ikka ei saa hakkama!”
Vist oli see Jane (vabandust, kui eksin), kes oma blogis hiljuti kirjutas, et talle ei meeldi väga süüa teha ja/või mehel tuleb see paremini välja, nii et nende peres on toidutegemine rohkem mehe ülesanne. Loomulikult tulid selle peale ka kommentaarid, et vaene mees, tuleb töölt koju ja peab süüa ka veel hakkama tegema, sest naine on lihtsalt laisk ja saamatu, ise veel kodune ka. Selliste kommentaaridega oli mul tunne nagu oleks me ajas sada aastat tagasi läinud, kus naise koht oli pliidi taga ja pesuköögis.
Esiteks. Lapse/lastega kodus olemine ei ole “niisama kodus passimine”. Nendega on kogu aeg vaja jännata, lisaks suudavad nad elamise nii pahupeale keerata, et selleks, et kodu ei näeks välja nagu pommiauk, on kogu aeg vaja midagi põrandalt, riiulilt, kust iganes eest ära panna, nad lödistavad kogu aeg kuhugi midagi, nad tahavad kogu aeg midagi. Võib olla tulebki korraks mingi hetk, kus ei pea lastega tegelema, kas siis peaks naine kohe tormama kööki sööki valmistama või on lubatud “niisama kodus passival” emal ka korraks lihtsalt hinge tõmmata? Lihtsalt olla? Ehk on.
Teiseks. Kui juhtub, et naine on tööl käiv naine, siis kujutate ette suur osa naistest tuleb peale tööd koju ja hakkab perele süüa tegema. Keegi ei vingu ega virise. See on nii loomulik, et keegi ei tule selle pealegi, et võiks teisiti olla. Naine ei ole peale tööd väsinud, aga kui mees tuleb peale tööd koju, on ta väsinud ja ei jaksa rohkem kui teleka ees puhata.
Faking 1950-aastad 2018 aastal!
Ma tean naisi, kes peavad mehele peale tööd kindlasti kolm käiku toitu valmistama, sest nii on alati olnud. Ma sureks ära kui peaksin iga päev peale tööd mitu tundi pliidi ees seisma. Ja mulle meeldib tegelikult süüa teha. Ma arvan ka, et ma oskan süüa teha. Ometigi mõni päev ma ei viitsi ega taha. Lihtsalt nii ongi, et ei taha. Siis ei teegi. Mehed-naised, kes te tunnete kaasa mehele, kes peaks peale tööd süüa hakkama tegema perele, võtke end kokku. Naine on peale tööd või lastega kodus olles sama väsinud kui mees. Lastega kodus olek (ma arvan) väsitab veelgi rohkem kui tööl käimine.
Perele söögitegemine ei ole ka raketiteadus. Ka mees saab sellega edukalt hakkama.
Olete seda tobedat ütlust ju kuulnud, et truudus on vaid juhuse puudus. Ma ütlen ausalt, et see on maailma kõige lollim väide. Mis mõttes juhuse puudus?Mehed ja naised on maailmas otsa saanud või mis mõttes juhuse puudus? Minu arvates on truudus põhimõte. Abielludes antud lubadus. Ma olen mõnes mõttes hästi vanamoodne ja konservatiivne. Ma arvasin kuni 25. eluaastani, et ma ei abiellu, sest milleks, milleks end siduda vaid ühe inimesega, aga mis siis kui ta ära tüütab, aga mis siis kui meil pole millestki rääkida. Ma arvasin, et ma ei ole pereinimene. Ausalt. Siis aga sain ma tuttavaks oma mehega, tänaseks oleme me 11 aastat abielus olnud ja kui minult küsida, mis on minu elu üks suurimaid saavutusi, siis ma ütlen teile, et juba nii pikka aega abielus olla, kõikide probleemide, mõõnade ja murede kiuste, on üks paganama suur saavutus. Lisaks veel see, et ma ei ole kõige lihtsama iseloomuga inimene, ma võin olla etteaimamatu ja liiga emotsionaalne, ma võin olla kergesti ärrituv, vihastav ja tuldpurskav. Ma võin armas ka olla, aga lihtne lilleke ma ei ole kohe kindlasti. Ega meil läheduse ja intiimsusegi ülejääke just liiga palju ei ole – lapse tulekuga meie ellu muutus palju. Ja see ei tähenda jumala eest, et ei tahaks või suhe on karil, lihtsalt väsimus, aeg ja koht, aga sellest olen ma juba rääkinud ja uuesti nämmutama ei hakka.
Miks ma sellel teemal üldse räägin täna?
Täna hommikul küsis Marek, et mis värk sellega on, et ta pidevalt näeb unes, et ma petan teda. Ta juba aastaid räägib mulle, et näeb seda ikka unes ja täna siis käis välja geniaalse idee, et äkki see uni ikka tahab talle midagi teada anda, et äkki ma ikka petangi, aga tema lollike ei tea. Ma ei osanud selle lause peale nutta ega naerda. Kas ta rääkis tõsiselt või tegi nalja? Vist rääkis tõsiselt. “No käid juuksuris ja Botox ja…kõik märgid viitavad,” lisas ta. Kurat, ma isegi lausa vihastasin. Mehed on ikka mõnikord nii lollid. Juuksuris olen ma käinud viimased….mmm…20 aastat? Botox? Pagan võtaks. Ma olen viimased kolm-neli aastat blogist ja Perekoolist, vaata, et ülepäeva lugenud kui õnnetu inimene ma olen, et nii kortsus nagu 50+, puha peletis, kes peaks kott peas ringi käima ja ausalt lõpuks tõmbab enesetunde maha küll ning võtadki suurima hea meelega vastu võimaluse end natuke silendada. Ma reaalselt ei jõua ära oodata oma silmalaugude operatsiooni, sest ma olen sellest nii kaua unistanud (isegi enne Marekiga tutvumist, aga siis mulle tundus, et ma olen igasugu operatsioonideks liiga noor)! Mis need muud märgid on, mis petmist võiks näidata, on mulle siiani arusaamatu, aga ega muidu ei öelda, et mehed ja naised on nii erinevad. Ja veelkord, mehed on mõnikord nii lollid ikka ja ei saa isegi sellest aru, et naine võib pingutada ka OMA mehe pärast. Ma ei ole kunagi aru saanud neist abielunaistest, kes end suhtes olles käest ära lasevad.
Minul näiteks käivad need välimusega rahulolu ja enda vihkamise perioodid vaheldumisi. Alles ma vaatasin peeglisse ja nägin paksu vanamutti, teine hetk suhteliselt talutavat naist, kolmandal hetkel olin endaga rahul, täna hommikul vaatasin peeglisse ja hakkasin nutma. Ma ei tea, miks mina satun alati juuksurite juurde, kellele “palun lõigake ainult natukene otsi” tähendab “olge nii hea ja tehke mulle MacGyveri soeng”. Saate aru, mulle lõigati JÄLLE MacGyveri hokisoeng pähe. Ma ei lubanud tegelikult üldse oma juukseid lõigata, aga juuksur ütles, et otsad on nii katki ja nii ma ta enda juuste kallale lasin. Pahaaimamatult. Viimane kord võttis mul selle soengu välja kasvatamine KAKS aastat aega. Nüüd võib küll Marek rahulikult muud und näha, sest sellise soenguga on mul kaks aastat enda vihkamise perioodi ja ei pea kartma, et ma kedagi murdma läheks/kedagi end murdma laseks. Ma olen nüüd nende perekoolikatega nõus, et ma olengi peletis. Ma paneks endale lausa juuksepikendused, aga see oleks ju jälle sammuke lähemale truudusetusele.
Istusin hommikul kodus ja mõtlesin selle teema üle. Kohe nii mõtlesin, et pidin selle endast välja kirjutama. Mis paneb meest niimoodi mõtlema? Kui ta teab, et ma ei tee nalja kui ma ütlen, et “mäletad, tädi Helju ütles, et tema tahab näha seda meest, kes Liisu välja kannataks” (nägi ära ka ja suri siis ära, ilmselt südamerahus ja teadmises, et keegi kantseldab ja hoiab mind ülejäänud elu), no ja kui ma kord sellise mehe olen leidnud, mis pagana sipelgas või juhus paneks mind sellise elu ja inimese olemasoluga riskima? Phhh….mehed ON ikka aegajalt rumalad ja ma ei saa nende mõtteviisist aru.
Kõige ausam on seda postitust alustada endast. Kui ma vaatan tagasi oma suhetele, siis ma pean ausalt ütlema, et kui asi puutub poiss-sõpradesse ja meestesse üleüldse, siis ma olen ilmselt paras sitapea olnud. Ilma liialdamata ei mõelnud ma mitte kunagi meeste tunnetele. Käitusin nagu sitapea – tegin täpselt seda, mida ma tahtsin, palju ma tahtsin ning pildusin sõnu mõtlemata siia sinna. Mõnes mõttes võiks öelda, et see on ühiskonna süü. Ma olen üles kasvanud ajal kui kogu aeg räägiti, et mehed ei nuta ja et üks õige mees ei näita tundeid välja. Ma kasvasingi teadmisega, et meestel ei ole tundeid. Lisaks veel juurde igasugused naisteajakirjad, kust võib lugeda n+1 lugu sellest, kuidas kõik mehed on sead, petavad, ei hooli ja on sitapead noh. (Võib olla mängib mingit rolli ka see minu ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, mida te kõik ju teate.)
Muidugi meeste seas on sitapäid ka. Rohkem kui vaja oleks. Aga oleme nüüd ausad, naised on ikka ka parajad bitchid. Mingil kummalisel põhjusel on mulle rohkem kui üks mees armastust avaldanud, rääkinud, et olen eluarmastus ja kuidas elu ilma minuta on mõttetu. Mina olen nendesse avaldustesse suhtunud üleolevalt, eriti siis kui mul endal on olnud suhtest kõrini. Nutvasse või paluvasse mehesse olen suhtunud veelgi rohkem üleolevalt – ole mees, saa üle, elu läheb edasi. Kellegi maha jätmine ja/või petmine on olnud…ma ei tea, ma ei oska seda sõnadesse panna…mäng? Ma ei mõelnud midagi halvasti. Ma ei mõelnud üldse. Mind ennast on ühe korra maha jäetud. Ma nutsin oma silmad peast. Pidin hulluks minema armuvalust. Igavene siga, igavene tõbras, ma talle veel näitan. Aga kui ma ise olen samamoodi käitunud? Miks mind keegi seaks ei ole nimetanud? Ma olen samamoodi teiste tunnetega mänginud. Manipuleerinud, haiget teinud, petnud, maha jätnud. Ahjaa, unustasin, meestel ju ei ole tundeid!
Miks ma üldse end nendelt mõtetelt leidsin? Vaatasin nädalavahetusel sajas kord filmi “Probleemid Pollyga”. Peategelase naine jäi oma mehele petmisega vahele mesinädalatel. No mis sa ikka teed kui palja noksiga atleetlik tüüp rannas vastu tuleb ja sukelduma kutsub. Ikka lähed, sukeldud ja pärast seksid, jääd mehele vahele ja ütled, et don´t worry, be happy, elu läheb edasi. Muidugi on tegu vaid filmiga, aga oletame, et selline asi toimuks päriselt. Kui petja on naine, siis mehele öeldaksegi, et ah ära põe, elu läheb edasi, sa saad üle ja ongi kõik. Aga kui petja oleks mees, siis on ta maailma suurim siga. Ja et te ei arvaks, et ma täielik idioot olen, kes filmi põhjal põhjapanevaid järeldusi teeb, siis tegelikult see film oli vaid üks väike osa sellest, mis mind nädalavahetusel mõtlema pani. Ma olen vaadanud kõrvalt oma nooremate, 20ndates aastates, tuttavate suhteid. Väga paljudes nendes suhetes on midagi sarnast, midagi mulle tuttavat. Naised nendes suhetes on manipuleerivad bitchid. Samas kui nii mõneski 50+ suhtes on naised pigem tuhvlid.
Ma veedan pooled oma päevad naiste seltskonnas. Pole siis ime, et mõnikord kui töö üle pea kasvab ja juhe kokku jookseb, tuleb appi loll loba. Nii ka täna kui olime silm krõllis peas erinevaid tabeleid vahtinud ja aju kärssas, läks jutt ära lobaks. Ja kui ma ütlen lobaks, siis ma mõtlen, et jutt läks meestele.
Selles seltskonnas, kus ma viibin, on nii noori naisi ja veidike vanemaid naisi (sellised minu vanuseklassis, eksju), kõiki iseloomustab kolm sõna – kenad, intelligentsed ja iseseisvad. Vaesed meie mehed (jah, te lugesite õigesti, ma arvasin ka end kenade, intelligentsete ja iseseisvate naiste hulka) mõtlesime me. Vaesed mehed üleüldse. Nende funktsioon on kahanenud miinimumini. Tänapäeva naine on nii hakkaja, et saab ise pea kõigega hakkama. Meeste lisaväärtus naiste ees on vaid ühe varuosa olemasolu. Kuigi moodasm naine teab, et ka selle varuosa saab vajadusel asendada mõne patareidel töötava vidinaga. Aga tegelikult ka? Milleks meile mehi vaja? Vanasti oli neid vaja selleks, et nad mammuti metsast koju tooks. Tänapäeval on mammut poeletil vaakumpakendis olemas. Kui ise ei viitsi teda koju tarida, saab tellida kullerteenuse. Mammutit serveeritakse ka restoranis. Veel vähem vaeva.
Kas meest on vaja selleks, et ta hoolitseks auto eest, peseks ja vahataks seda ning vahetaks õli? Olemas on automaatpesulad ja õli oskab ilmselt juba iga teine naine ise vahetada, vajadusel. Haamrit ja saagi oskavad (Prooviabielu näitel) ka mõnikord naised paremini käsitseda. Kas mehi on vaja lumerookimiseks? Kas mehi on vaja, et nad puud tuppa tooks? Kui naine nende töödega ise hakkama ei saa, siis on selle nimi õpitud abitus ja mugavus, mitte reaalne vajadus abi järgi.
Võib olla on siis mehi vaja selleks, et nad raha teeniks ja pere üleval peaks? Nooh, nii palju kui ma oma tuttavate naiste pealt järeldada võin, siis keegi neist ei ole nii rumal, et vaid mehe rahakotile panustaks. Ka kõige lillelisemat abielu võib tabada ootamatu krahh ja siis on naine see, kes oma lapse või lastega tühjade pihkudega jääb. Minu tuttavad teavad, et igal õigel naisel on ka oma sissetulek või tagavara. Igaks sajaks juhuks.
Aga kes meile siis klubis jooke välja käristab? Tunnistage ausalt, kuna te viimati lasite endale mõnel suvalisel mehel klubis joogi välja teha? Mina küll ei mäleta. Ma ostan oma joogid endale ise.
Muidugi ei ole ma üks neist uhketest isenditest, kes ei luba endale uksi lahti teha või käest kinni hoida, kuid hakkama saaks ma ilmselt ka meheta. Kui ei oleks seda ühte varuosa. Just selle pärast püüabki iga heteronaine ühe meesisendi kodustada. Nii on käepärane.
Nagu te teate olen ma suur second hand shoppaja. Nendes poodides jääb igasuguseid asju silma. On ilusaid asju, on reaalseid kaltse, on häid leide, on halbu leida, on…Tekstidega t-särke poistele ja tüdrukutele.
Mina olen “vanakooli naine” ja mul ei ole vaja meestega igas asjas võrdne olla. Selles mõttes, et mulle võib lilli tuua ja mu eest võib restoranis maksta ja mulle võib uksi avada. “Uuekooli naine” olen ma aga selles mõttes, et naine on sama võimekas (ja võimekam) kui mees. Meil on ühesugused võimalused. Keegi ei ütle enam, et naine peab lapsega kodus olema, aina rohkem on isapuhkusel mehi, ja keegi ei vaata enam viltu kui suurt tootmiskontserni juhib siresäärne noor naine. Noh nii laias laastus.
Aga tagasi second handide juurde. Te niikuinii juba mõtlete, et mida ma öelda tahan? Mulle on jäänud silma tüdrukute t-särkide ja poiste t-särkide sõnumite erinevused. Poiste särkidel on tihti tekstid nagu “superhero“, “you can do it“, aga tüdrukute t-särkidel on “little princess” ja “I love shopping“. Kas tüdrukud ei või olla superkangelased? Või pitskombinesoonides mehed (ma eile reaalselt nägin üht sellist Iluguru üritusel) ei armasta rohkem ostelda kui nende naissoost liigikaaslased?
Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Kas suhkrust ja jahust ja maasikavahust? Või võib seal olla ka tiigrit ja konna ja kutsikahända?
