Massimo Dutti ehk miks hoida alles kassatšekk, tšekk, tšekk

Ma süüdistan küll siin meie pere ülekaalus pühasid ja söömist, aga fakt on see, et me Marekiga oleme juba mõnda aega paksud olnud. Paks olemine tähendab omakorda seda, et riided ei mahu selga. Muidu võiks ju peeglisse vaadates endale valetada, et kõik on chill, aga riided, mis selga ei mahu, annavad tunnistust sellest, et tegelikult ei ole.

Jõuluvana keeldus jonnakalt Marekile pardlit toomast, küll aga oli ta kõrva taha pannud, et mees kurdab garderoobis kogu aeg, et pole enam ühtegi kampsunit, kuhu kõht sisse mahuks. Paar päeva varem olin ma surfanud Massimo Dutti veebipoes ja suud vesistanud ning mulle jäi silma üks meriinovillane meeste kampsun. Nii ilus ja seksikas ent samas soliidne ja no pagan Massimo Dutti noh! Ma tean, ma tean, et ma kõlan nagu mingi brändipede, aga on tõesti brände, mis mulle meeldivad. MD eeliseks on veel see, et riietel ei ole väljaspool silmatorkavaid firmamärke.  No ja nii ma siis jõulukingi ostmiseks Massimo Dutti poodi end vedasingi. Tahtsin hea naine olla ja kohe XL suuruses kampsuni mehele osta, et ta end hästi tunneks. Võib olla mitte selles mõttes hästi, et ta on suureks läinud, aga et garderoobist oleks mõni sobivas suuruses kampsun ka võtta.

Jõuluhommikul olin siis elevil ja lootsin, et Marekile ka kink meeldib. Ja saate aru, mis siis juhtus? Ei, ta ei öelnud, et “näähhh, pole minu teetass”, aga XL suuruse asemel olin ma poest kogemata võtnud M suuruses kampsuni ja Itaalia M vastab mingile XS suurusele vist. Igatahes meenutas see rohkem Idale ostetud oversized kleiti kui meeste kampsunit. Ma olin jumalast kurb. Tõestust sellest, et ma ei süvene üldse ja feilisin täiega. Ja sel aastal ma tahtsin Marekile kinki teha! Ta on mulle sel aastal nii palju toeks olnud ning kuna ma ei ole väga see inimene, kes oma tänu sõnades väljendaks, mulle meeldib eeldada, et ta ju teab, siis see oli minu väike tänu. Tibatilluke, aga ikkagi. Pagan, oleks pidanud pardli ostma! Muidugi võiks ma selle endale jätta, aga see pole üldse see…

Te küsite, miks ma seda poodi tagasi ei vii ja ümber ei vaheta? Kas te arvate, et ma kassatšeki jätsin alles? Ma ei tahtnud, et selle kogemata kingikotti unustan ja nii viskasin ma koju tulles selle kohe prügikasti. Huvitav, kas ilma tšekita saab kaupa ümber vahetada? Ma Norras olen näinud, et pangaväljavõte toimis ka, aga kas see siin ka toimiks?

PS: See ei ole mingi postitus, et näidata, kuidas me kulutame ja siis rahul ei ole ning taipame, et fakk, jõulud ikka ei tähenda kingitusi, vaid lihtsalt random hala sellest, kui vähe ma süvenen asjadesse. Kuna ma õpin?

Ma naersin liiga vara ehk meestemoest veel.

Kuna ma olen sündinud aastal 1981, siis ega ma 1970 (meeste)moodi õnneks mäletada ei saa, aga täna sattusin ma mingile lehele, kus 1970-aastate moe parimad palad olid välja toodud. Selle kõrval tundub 2016 aasta mood täitsa okei. Ja ma tean, et moel on kombeks ringiga tagasi tulla, aga ma natukene palvetan nüüd vaikselt, et see moood nii pea tagasi ei tuleks. Või?


Ja lõpetuseks väikene moesoovitus pühapäeva meie maja moegurult. Ooo ei, see ei ole mina. Tundub, et ma naersin selle meeste põlvikumoe üle liiga vara.


(Kahjuks ei lubanud ta tervet pilti panna, aga see oli nagu 2016. aasta Vogue’ist. Triibulised põlvikud, bokserid ja triibuline kampsun. Ma ei vaadanud, kas ta välja minnes ka mingid pikad püksid peale pani;)