Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et mõnikord ma ikka veel võpatan kui ma saan teada, et ma ühele või teisele inimesele ei meeldi. Alles hiljuti selline hetk oli ja kuigi ma olin aimanud, et ma ei ole teatud inimestele karvamööda, siis ikkagi tuli veidike ootamatult kui minuni jõudsid kuulujutud, mida minust arvatakse. Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki ja nii see info liigub.

Jube vastik tunne on tegelikult ju. Ja me ei räägi siin inimestest, kes teavad mind vaid interneti kaudu, vaid ikka inimestest, kellega ma kokku puutun rohkem. Võõraste inimeste arvamus ei lähe nii korda, sest nemad ju ei tunne mind päriselt, aga kui ma ei meeldi inimestele, kes minuga kokku puutuvad, siis see tähendab, et päris mina ei meeldigi neile. Mitte et ma elaks nüüd mingis illusioonis, et ma arvaksin, et kõigile meeldin, peaksin meeldima või saaksin meeldida, aga lubage mul veidi selgitada, miks see teadmine mind ikka mõnikord natuke võpatama paneb.