mänguasjad

Snobism või normaalsus?

/ Eveliis / 16 Comments

Olgu, ei ole mina ka patust puhas. Mulle meeldivad ka ilusad asjad ja ilusad asjad on tihtilugu kallid. Selles mõttes ei ole ma nii lilled ja liblikad maalaps midagi, samas pean ma ka tunnistama, et mulle meeldivad lihtsad asjad ja asjade asemel üldsegi emotsioonid. Positiivseid emotsioone võivad pakkuda nii kallid või pigem soodsamad asjad. Eriti kui me räägime lapsest.

Mõnikord rõõmustab Idat näiteks viis eurot maksnud tobe vidin rohkem kui Lego komplekt, mis üldjuhul ei maksa vähe. Muide, viimasest rääkides, siis puhkuse ajal Tartusse sõites leidsime me Jõgeva Maximast mingi reisi-Lego. Pisikene karbikene (hinna jään võlgu, aga kindlasti alla kümne euro), kuhu sisse sai ehitada mini-Lego maailma. Autoreisil megaäge ajaveetmiseks. Ma ei olnud sellist varem näinud. Tartust sai ta ühe sellise 5eurose torumoodi vidina, mida saab trepist alla visata ja see siis astmetelt lahti rullub. Tobe asi, aga lapsele meeldis. Et te ei arvaks, et ma Idale kogu aeg mingeid suvalisi asju kokku ostan, siis pean ütlema, et tegelikult on asi suisa vastupidi – ma ostan talle väga vähe asju. Mänguasju. Riiete koha pealt on mul oma soft spot kahjuks. Oleme lubanud tal oma raha eest ka osta, mida ise tahab ja aegajalt tuleb mullegi helluse hoog peale ja ostan talle mõne 30-40 eurot maksva maniküürikomplekti või muud sellist, millega ma tean, et ta mängib vaid lühikest aega, aga eks see käib ka lapsepõlve juurde. Kõike ei saa keelata ja kõik ei saa hariv ja analüüsitult hea/püsiv/vajalik olla.

Vahepalana nagu mulle kombeks tuleb mulle meelde kui Norras mu vahetusvanemad mulle kulutamiseks 500 NOK´i andsid. See oli aastal 1997 üüratu raha. Me läksime mu vahetusõega shoppama ja ma ostsin selle eest seeliku ja pluusi. Ma mäletan, et ütlesin Gurile, et issake, mul ei ole ju neid tegelikult vaja, et need on nii kallid, ja ma mäletan, et ta vastas, et kõike ei saa võtta nii, et peab olema vajalik või kasulik. Mõnikord on mõnda asja lihtsalt vaja, sest on tuju. Ja nii suhtun ma ka Ida vidinatesse. Vahest on lihtsalt vaja, sest on tuju.

Näiteks sünnipäevadel, kuhu siiani on olnud kutsutud terve lasteaiarühm, olen ma palunud tuua just suvalisi kingitusi (st vihje olen andnud, mis Idale meeldib), mitte raha, põhjusel, et ma olen näinud, kui palju emotsioone pakub see pakkide lahti harutamine, asi ise seal sees on ehk teisejärgulinegi, aga see elevus ja põnevus, proovimine ja katsetamine, see on minu meelest lahe. Isegi kui asi läheb peale teist mängimist katki või on selline, millega mängitaksegi vaid korra, siis mu meelest aastas korra võib laps saada ka nö pahna. Üldse mitte halvas mõttes, aga no saate aru, asju, mida ma muidu talle koju ei osta ja millest ta võib olla puudustki tunneb. Las ta kord aastas lustib. Või kui keegi saadab talle jõuludeks või mõneks muuks tähtpäevaks mõne mänguasja, siis ei pane see ka mind kulmu kergitama.

Küll aga pani mind kulmu kergitama üks artikkel, kus üks ema kirjutas, et ostab oma lastele eranditult vaid Legosid, sest nendega mängimise võimalused on lõputud, need on harivad ning ta ei lase ka kellelgi teisel lastele midagi muud kinkida. Ta läks lausa nii kaugele, et kirjutas, et midagi ei häiri teda rohkem kui see kui lastele kingitakse midagi suvalisest supermarketi mänguasja- osakonnast ning ta teeb lahti lastele teiste sugulaste või tuttavate poolt saadetud jõulupakid, sest ta ei taha näha laste kurbust kui suvaline mänguasi katki läheb peale esimest mängimist. Ta annetab need enne kui lapsed näevad üldse ära. See artikkel pani mind tõesti kulmu kergitama. Mu meelest on see pesuehtne snobism. Et juhul kui sa ei kingi mulle täpselt seda asja, mida ma tahan, siis ära kingi parem üldse midagi. Nojah, ühelt poolt on see ju õige, sest kui keegi kingiks mulle näiteks roosa sitsidega või karvase padja, millele oleks peale tikitud imal tekst, siis ega ma ei oskaks seda tõesti kusagil kasutada. Ida samas oleks õnnelik kui selle endale saaks. Ma mõtlen seda, et kuidagi nii snoobilt kõlab see, et keegi teeb lahti lastele kingitud pakid, et näha, kas seal sees on midagi suvalist supermarketi mänguasjapoest, mis majja ei sobi. Või et need asjad, mis endale ei sobi, sest lähevad katki, annetatakse edasi. Et kellelegi teisele peavad siis kohe katki minevad asjad sobima? Ma päriselt ei kujuta ette, et (väljamõeldud) vanatädi Elfriide saadab Idale jõuludeks supermarketist ostetud viie-eurose nuku ja ma ei anna talle seda kätte, sest suure tõenäosusega tuleb sellel nukul käsi või jalg küljest ära peale mingit mängimist. Võib olla see on normaalne,aga mina ei mõista sellist suhtumist.

Kompromiss ehk kuidas Oli meie majja kolis

/ Eveliis / Leave a comment

Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.

Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.

Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal  ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D

Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.

Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.

Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine.  Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.

Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.

Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!

Oliga saate rohkem tutvuda siin.

Viimase aja pettumused ja üllatused

/ Eveliis / 7 Comments

See siin tuleb kõige lihtlabasem ostsin-olinrahul/eiolnud-kasutasin-käisin-olinrahul/eiolnud-postitus. Ehtsa eestlasena alustan ma pettumustest.

  1.  Minu viimase aja kõige suurem pettumus on totakad lastemänguasjad, mida ma vabatahtlikult mitte kunagi ei ostaks Idale, aga kuna need käivad telekas söögi alla ja söögi peale, ikka sobilikult multikate vahel, siis oleme me aegajalt ikka alla vandunud reklaamile. Kõik need kakavad ja sünnitavad koerad, mis me oleme lubanud Idale sünnipäevaks kinkida, on laias laastus lõpetanud ikka mänguasjakasti põhjas ning varem või hiljem lõpetavad need prügikastis, kuid palun öelge mulle, kuidas saaks nii, et üldse ei ostaks neid mänguasju ja ei tekitaks mõttetut prahti? Kui ta nii väga tahab ja palub ja lubab hea olla ning aegajalt tahaks ju ise ka lihtsalt oma lapsele lubada seda, mida ta tahab? Meil on üldiselt reegel, et selliseid suurmaid mänguasju saab sünnipäevaks või tõesti siis kui on midagi väga hästi läinud, et tekiks mingigi rõõm mänguasjadest, samas me kõik teame juba eos, kuidas need asjad ikka lõppevad. Üks suurim pettumus on aga “Limaponi” (glitter poopers vms) ehk siis poni, mis kakab sädelevat lima. Alustame algusest. Loomulikult nägi Ida reklaami ja soovis seda endale, me püüdsime ühel ja teisel moel midagi muud pakkuda ja läks umbes kolm kuud aega kui ma lõpuks murdusin ja talle lõpuks selle poest ostsin. Käisin hambad ristis välja 29 eurot ja läksime tädi juurde koos “limaponi” lima valmistama. See ei olnud sugugi nii lihtne nagu reklaam näitas. Esiteks oli kogu köö täis vett ja särapulbrit, sest loomulikult ei muutunud lima koheselt limaks ja särapulber lihtsalt läks igale poole laiali. Lõpuks läks lima paksemaks (issand, ma kirjutan seda ja tunnen kui ajuvaba see tegelikult on, et ma olin nõus sellise mänguasja ostma), aga siis oli seda lapsel raske poni seest välja pigistada. Ehk siis selle asemel, et laps tegeleks vaikselt oma poniga, oli tal vaja täiskasvanute abi. No ja lõpuks läks see lima lihtsalt nii kõvaks, et sellega polnud enam midagi teha. Oo, ei, ma EI osta  mitte mingisugust täitepakki. Oo ei! Õnneks kadus Ida huvi poni ja lima vastu nädalaga. Ma ütlen õnneks, aga tegelikult olen ma natukene kurb, et niisama mõttetut prügi tekitasin juurde. Kuna ma siiski tean, kui palju lastele mänguasjad rõõmu toovad ja ma ei taha päris füürer-ema ka olla, siis Uuskasutuskeskus on selline koht, kus ma luban Idal rohkem “hullata”. Vähemalt ei tekita ma lisaprügi juurde. Ja kulutan 29 euro asemel kümme korda vähem. Rõõmu asjast on sama kauaks. Maksimaalselt nädalaks.
  2. Teine üsna suur pettumus on päisepildil olev Montonist ostetud kleit. Ilus, ilusa lõike ja ilusa värviga, aga väga kehva kvaliteediga. Lukk läks katki teisel päeval, ühe varruka õmblus läks lahti peale esimest pesu ja ega materjali kohta ka midagi head öelda ei saa. Polüestrist palju muidugi oodata ei tasugi, aga kui ma oleks selle eest maksnud täishinna 69,90, siis ma oleks ikka päris vihane. Lisaks veel need allahindlused. Ikka “kuni -70” ja alla on hinnatud vaid siidisallid ja t-särgid, kõik muud asjad on ikka -20% allahindlusega.
  3. Maxima iseteeninduskassad. Ma käin täitsa tihti Maximas, sest need jäävad mulle tee peale, seal on teinekord huvitavaid leida ning seal on vähem rahvast. Vähem rahvast, kes kasutaks iseteeninduskassasid. Viimane kord sain ma aru, miks. Ma ostsin veini ja loomulikult lõi punane tuli põlema, et oota teenindajat. Mujal hakkab ka, aga üle poole minuti ei ole ma küll ootama pidanud (kui just turvaelementi ei ole vaja eemaldada), aga siin ma seisin ja seisin ja seisin, ärritusin aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Müüja ei teinud väljagi, teenindas kassas edasi seal seisvaid kliente. Kõik kuus, kes seal seisid, said enne poest minema, kui mina iseteeninduskassas. Ilmselt oleks ma järgmise päevani seisnud, aga ma ausalt nähvasin juba suht ärritunult, et mis mõte on iseteeninduskassal kui ma ei saa seda kasutada nii nagu see on mõeldud. Samas pean jällegi kiitma Maxima XXX Õismäel, kuhu ma juhuslikult sattusin. Jummala äge pood. Suure toataime sain 13 euroga. Siiani olen suutnud ta elus hoida. Nii umbes nädalakese elab ta meie juures juba.

Õnneks on olnud ka positiivseid elamusi ja oste. Nii et ma ei pea ainult vihastama ja vinguma, kuigi saab ka siin.

  1. Dermosili BB kreemi ei oleks ma ise osanud osta, pealegi, ma ei oskaks jumestuskreemi internetist osta, aga Mari-Leen oli kunagi siin hunniku testritega ja üks neist oli niivõrd hea, et tundsin, et selle võiks küll osta. Hiljuti kirjutas ta nendest ka postituse, tarne oli tasuta ja nii ma selle ära tellisingi. Pealegi 9,90. Miinuseks oli pikk tarneaeg, viis-seitse tööpäeva, mis minu tarne puhul venis veel pikemaks, sest palusin selle tuua kontorisse, aga aadress oli Omnivas valesti märgitud, mulle küll korra helistati, et toome paki, kuid sinna see jäi…Mul läks isegi juba meelest, kuni sain sõnumi, et hoiame teie pakki Pallasti postkontoris. Ma pidin selle pärast faking Lasnamäele sõitma, teisele poole kui mu kodutee. Natuke tegi pahaseks, aga BB kreem on hea ja minu rõõmuks oli karpi pandud ka kingitus. Jõhvikalõhnaline šampoon. Lõhnas nii hästi. Leevendas mu autosõiduvaeva, aga tasuta tarne my ass.
  2. Restoranid Pull ja Ore. Me oleme viimasel ajal pidanud võõrustama väliskülalisi ja ikka tahad neile ju Eesti kööki parimast küljest näidata. Täitsa ausalt Pull restorani ma ise ei oleks osanud valida, ma ei ole väga liharestorani-tüüpi, aga mul on nii pagana hea meel, et teised selle valiku kasuks otsustasid, sest esiteks – millised imelised liharoad, aga teiseks teenindus oli klass omaette. Ma ei hakka täpsemalt sellest rääkima, sest muidu pärast lähevad kõik samasuguste veidrate soovidega nagu mina sinna, aga ütleme nii, et minu kliendid jäid SUPERrahule nii toidu kui väikese üllatusega ja mina võin kindlalt väita, et Pull saab teinegi kord meie valikuks. Sama võin ma öelda Ore kohta. Tippteenindus ja võrratu menüü. Eestipärane, ent moderne, aga mitte nii tobe nagu ühes teises Eesti kööki tutvustavas restoranis, kus pakutakse burgerit ananassiga. Ehteestlaslik eksju.
  3. Fotografiska. New York on jõundnud Tallinnasse. See on koht, mida ei anna isegi sõnadega seletada. Näitused on täiesti omaette klass. Öeldagu mis tahes ka vastuolulise Alison Jacksoni kohta, aga mu meelest nii megaäge. Tõde on surnud. Lihtne. Sinna vastu Kirsty Mitchelli muinasjutumaailm. Fotografiska peod on nagu suurlinnas. Ja restoranm kuhu  ma veel ei ole  jõunud, aga vaadates menüüd, siis ma olen juba armunud. Mul on nii hea meel, et selline koht ka Tallinnasse jõudis.
  4. А это жизнь, это карма, Привет, город Нарва ehk Nublu x  gameboy tetris ja für Oksana. Tundub, et üks laul on teinud lõimumise jaoks ära rohkem kui aastate jagu poliitikat. Laul, mis on pannud eestlased laulma vene keeles ja vastupidi. Fantastiline mu meelest. Lisaks sellele, et see lihtsalt on superandekas lugu võrratu videoga. Kusagilt juba muidugi lugesin kommentaare, et appike, nii nõme, et Nublu end maha müüs, et palju talle selle laulu eest küll maksti,aga noh mis seal ikka, kõik ei saagi ju rahul olla. Muide vene keelest rääkides, siis meil olid laupäeval külas sõbrad oma lastega, kaks neist on ühevanused – issand sorry kui ma eksin, aga mingi 13? ja mis keelt nad õpivad hea meelega? Vene keelt. Ma olen nende peale kade. Ma õppisin vene keelt 12 aastat ajal, mil see polnud popp ja kuigi ma lihtsama suhtlusega saan hakkama, siis “Я тоже, заправюсь в Ивангороде” tõlkimiseks vajasin ma Google abi.

Seda postitust kirjutama hakates olin ma veendunud, et ma olen ostnud tunduvalt rohkem asju, aga näe – üks limaponi, kleit ja bb-kreem. A kuhu mu raha siis kaob…

Mänguasjade kuhjad – laisa vanema väljapääs?

/ Eveliis / 14 Comments

Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen üsna mänguasjavastane ühel väga lihtsal põhjusel. Mulle ei meeldi segadus ja paratamatult tekitavad mänguasjad segadust. Eriti kui neid on palju, Ma olen püüdnud ennast talitseda, aga tegelikult ajab mind hulluks kui elutoapõrand on mänguasjadega nii kaetud, et seal ei anna kõndida. Nii on meil alumisele korrusele jäänud suuresti vaid legod, rongimäng ja Ida lauake joonistusasjadega. Oma toas luban ma tal teha, mida ta ise tahab. Kuigi pean tunnistama, et salaja käin ma ikka seal asju õige koha peale panemas, sest mulle ei meeldi mänguasjasegadus.

See ei tähenda muidugi, et ma Idale üldse mänguasju ei lubaks. Sünnipäevad, jõulud, reisid. Ta teab, et näiteks reisidel luban ma talle laevast või lennujaamast mõne mänguasja. Kõike ei saa ka ära reguleerida ja lapsele peab meelde jääma, et talle ikka kõike ka ei keelatud, ent ma arvan, et pigem on õige kui ta kõike ei saa. Seda mida tädid ja vanaemad ja teised talle lubavad on midagi muud. Las nad hellitavad teda.

Mänguasju ei ole meil ka liiga palju, sest ma näen kui ruttu ta asjadest tüdineb. Rõõm kaob tundide või päevadega, ihaldatud asjad jäetakse niisama ripakile ja tahetakse uusi ja põnevamaid asju. Sama palju rõõmu kui uus mänguasi võib talle rõõmu pakkuda ka täiesti suvaline kivi, oks, mida iganes, millega saab ise, midagi luua. Ida (ja laste üldse) fantaasia on piiritu. Eile näiteks ehitas ta liivast, müntidest ja jäätisepulkadest sünnipäevakooki ja mängis kohvikut. Ei olnudki nukuserviisija mängukooke vaja. Sai niisama hakkama. Ma olen ka tähele pannud, et lapsele on palju olulisemad tegevused, mida koos tehakse. Vähemalt kui ma mõtlen ka enda peale mõtlen. Jah, karjusin mina ka, et tahan endale KAHTE Barbie´t, sain ka, aga meelde ei ole mulle jäänud rõõm Barbie´de üle, vaid mälestus Rootsi reisist. See viimane on palju eredam ja kestab igavesti. Barbie´d kadusid üsna pea.

Eile jäingi ma mõtlema, et kas need vanemad,kes oma lastele aina rohkem ja rohkem mnguasju ostavad, üks suurem ja uhkem kui teine, kompenseerivad midagi? Püüavad laste armastust asjadega osta? Ja kui ise ei viitsi nendega tegeleda, siis on ju lihtsam minna poodi ja osta uus asi. Aina suurem kui eelmine, sest vana asi tuleb üle trumbata. Kas mänguasjade kuhjad on laisa vanema väljapääs või on seal taga midagi muud, miks lapsi mänguasjadega üle kuhjatakse? Või on see heaks vanemaks olemise eeldus?