“Kui sa oma pudru ära sööd, siis ma ostan sulle homme kutsika!”

“Kui sa praegu mind ei sega, siis läheme homme kinno!”

“Kui sa õigel kellaajal magama lähed, siis ma luban, et võid homme terve päev ipadis olla!”

Väga tihti võib vanemaid kuulda oma lastele katteta lubadusi andmas. Meil on majas lastekasvatuses üks reegel (obviously, sest nagu te teate olen ma vana hea lapsepeksja, lisaks sellele, et varasemalt teada tuntud loomavihkaja). Me ei anna Idale katteta lubadusi. Ei ütle, et läheme homme kinno/ujuma/teatrisse/võtame kassipoja/ poni /alpaka/ostame talle auto/ratta, kui me seda ei mõtle.

Tihti ütlevad vanemad, aga ta ju homme ei mäleta. Mina julgen vastu vaielda. Mul on meeles oma lapsepõlvest kui isa lubas mind oma töökoha peole viia, äkki oli isegi jõulupidu. Nagu te teate olen ma nii vana, et siis ei olnud telefone ja kokku oli see üritus lepitud ammu varasemalt. Ma ootasin seda päeva nagu hinge õnnistust. Ma usun, et ma ei olnud vanem kui viie-aastane, aga mul on nii selgelt meeles, et ma olin üksinda kodus, panin end õigeks ajaks riidesse ja ootasin. Ootasin ja ootasin ja oooooooooooootasin. Lõpuks istusin jope seljas meie maja pimedas trepikojas puutrepil ja ikka ootasin. Seda ma ei mäleta, miks see üritus siis ära jäi, aga võib olla oli see ka üks selline mokaotsast “ah, võib olla siis lähme”.  Ma armastan oma isa väga, selle postituse point ei ole vastupidisest arvamust kujundada, aga laps jätab meelde rohkem kui me arvame/tahaks/eeldaks.

Ida jätab meelde ERANDITULT KÕIK lubadused ja seepärast olen ma kodus ka nüüd väga ettevaatlik, mis ma talle vastan, sest vastasel juhul võib juhtuda, et ma olen talle lubanud midagi, mida ma teha ei tahaks. Näiteks suvel sõitsime me autoga mööda ujulast, liiklus oli täiesti ulme ja Ida rääkis mulle midagi ujumisest ja ujulast ja…Ma kuulsin ausalt tollel hetkel vaid “blaa, blaaa, blaa, blaaaa”. Vastasin süvenemata talle “jajah”. Kaks päeva hiljem tulid Marek ja Ida poest tagasi ujumisrõngaga, sest ma olin ju lubanud lapsele, et ostame talle ujumisrõnga ja siis lähme ujulasse ujuma. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et pagan, kuna ma ometi midagi sellist lubasin. Siis meenus mulle see “jajah”. Tema võttis seda kindla lubadusena ja mul ei jäänudki muud üle kui “lubatud” laupäeval ujuma minna. Mitte et see oleks midagi hullupööra rasket ja vastumeelset 30-kraadises kuumuses olnud, aga tegu oli just sellise laupäevaga, kus ma oleksin tahtnud lihtsalt niisama kodus vedeleda. Muidugi läksin ma ujuma. Õnneks sain ma kompromissile, et me ei lähe ujulasse, vaid kohaliku järve äärde.

Alles hiljuti kustuti Ida ühele pildistamisele Raekoja platsis. “Ja pärast seda võime siis uisutama minna,” lubasin ma ja vandusin end järgmisel hetkel maapõhja, sest ma teadsin, et nüüd peame me ka minema. Jällegi – ei midagi vastumeelset ja rasket, aga see oleks olnud umbes 8 ajal õhtul ja siis eelistan ma tegelikult juba kodus diivanil lösutada. Õnneks (jah, ütlen õnneks) hakkas Idal pildistamisel külm ja ta küsis, kas võiksime mõnel teisel päeval minna. Pakkusin välja, et võib olla teeme siis hoopis koju uisuväljaku. “Muidugi!” hõikas Ida rõõmust ja kui te arvate, et Marek ei veetnud nädalavahetust just selle ülesande täitmisel siis te eksite. Ida seletas mulle kõrvalt, kuidas tegelikult võib öösel minna uisutama, et siis saab küünlad ja tuled ja muud kaunistused panna ning ma äärepealt oleksin libastunud ja “jajah” öelnud, sest mul oli parasjagu käsil maailma kõige tähtsam tegevus ehk blogimine (jaa, iroonia!) ning ma ei tahtnud, et mind segatakse. Õnneks sain sõnasabast kinni. Ma tean küll, kust tal see kaunistamise mõte tuli. Ikka “Eia” filmist.

Ma vastasin “vaatame!”, mis ei ole lubadus, aga samas tunnen ma ikka süümekat, sest ma olen siiski talle ju lootust andnud ja peaksin nüüd tegelikult ju siiski sarnase lambiketi sinna organiseerima.

Ma ausalt tunnistan, et olen kehv lapsevanem, aga isegi minusugusel kehval vanemal on valus kuulata kui lapsele antakse katteta lubadusi. Julgen isegi minna nii kaugele, et see on kehvem kui ühekordne laksu andmine.