Dexteri update. Ainult halvad uudised

December 2, 2024February 12, 2025 / / 1 Comment

Käisime täna Dexteriga silmaarstil ja kuigi ma olin 99% kindel, et sealt mingeid maagiliselt häid uudiseid ei tule, siis ikka ju võtad selle 1% osa ja mõtled, et aga äkki on ikka midagi silmatilkadega parandab. Äkki ikka saab korda. Äkki on puru silmas. Äkki ikka juuksed liiga ees lihtsalt silmadel.

Noh sellised naiivsed mõtted ja lootused. Ja ei noh iseenesest on ravivõimalus olemas. Lihtsalt…

Aga alustame siis algusest. Silmaarst kinnitas kõike seda, mida ma juba arvasin. Ühest silmast on Dexter täiesti pime, teisest silmast natuke kumab midagi, aga suure tõenäosusega on see ka vaid lähiaja küsimus kui ka sellega midagi ei näe.

Kokkuvõte visiidist on selline: OD – sarvkest leiuta, eeskamber leiuta, katarakt – natuke kumab läbi, aga võrkkest ei ole eristatav; OS – kerge konjunktiivi hüpereemia, skleera veresoonte laienemine, eeskamber leiuta, totaalne katarakt, üsna kõps. Katarakti ravi on kirurgiline. Soovitan konsultatsiooni Soomes katarakti opereeriva loomaarsti juures.

Ja nüüd siis meie ravivõimalused. Ma teadsin, et Eestis neid operatsioone ei teha ja et selleks tuleb Soome minna. Ma tean ka seda, et see võib minna hästi ja see võib minna väga halvasti. Eel-ja järelravist ma isegi ei hakka rääkima. Ma olen inimestega rääkinud, ma rääkisin arstiga, ma olen guugeldanud, ma tean, et tegu on raske operatsiooniga:

“Koertel on katarakti kirurgiline ravi praegu praktiliselt ainus võimalus seda haigust ravida. Fakoemulsifikatsioon – nagu seda protseduuri oskuslikult nimetatakse – hõlmab sarvkesta sisselõike tegemist ja häguse läätse välja imemist. Seejärel asetatakse silma kunstlik lääts. Kahjuks on see protseduur esiteks üsna kallis, sest koera katarakti eemaldamise operatsiooni hind võib heades veterinaarkliinikutes ulatuda väga kõrgele ja teiseks on see seotud märkimisväärse riskiga. Mõnikord ei saa koerad pärast operatsiooni nägemist tagasi. See on suur operatsioon narkoosis, mida saab teha ainult kvalifitseeritud spetsialist ja mis ei ole lihtne protseduur.“

Ehk siis esiteks on see riskantne operatsioon ja sealt võib tekkida uusi komplikatsioone. Ma isegi ei tea, kas ma oleks nõus seda proovima, kui mul oleks need summad olemas. Ilmselt oleks, sest ta on ikkagi pereliige ja … ahh, teate, ma ei hakka vabandusi otsima. Ma tean, et ei saa seda operatsiooni niikunii lubada talle.

Meil ei ole selliseid summasid. Operatsioon Soomes läheb kiirelt kokku lüües maksma vähemalt 4000 eurot, lisaks ravimid, järelravi, kontrollid. Juba vaid kontrolli maksab mitte vähe. Lõppkokkuvõttes on mul tunne, et me võime rääkida summast, mis jõuab kiiresti kaks korda sama suureks. Jah, nüüd võib ju jälle öelda, et mis koeraomanik ma olen, et pole koera raviks vahendeid, aga ma ei tea kui paljudel sellised summad olemas on. Ravikulude ja väljaminekutega ikka arvestad, kuid enne koera võtmist ei mõtle küll, oota, aga kas mul vajadusel on võimalus temaga välismaale operatsioonile minna.

Jah, Dexteril on kindlustus, siiani on kõik tema ravikulud saanud ka kaetud, aga silmadega on selline asi, et mulle võidakse vabalt öelda, et see on kaasasündinud viga ja operatsiooni ei pruugita katta. Muidugi ma uurin ka kindlustusest, aga lootusi ei hellita.

Eks me hetkel peame lihtsalt elama päev korraga ja vaatama, kuidas ta hakkama saab ning kohaneb. Meeleolu on tal ikka tore ja ta on krapsakas, hommikul varastas jälle vannitoast meie riideid ning õhtul kui pisikese jalutuse tegime ümber maja (kaugemale ta ikka ei taha minna), kepsles ikka nagu vana hea kutsikas Dexter.

Ent ikka on kurb. Nii kahju ja kurb on.

Tahaks vahelduseks mingeid toredaid uudiseid, midagi head võiks ka vahelduseks juhtuda. See sitt periood, mis ikka sitemaks läheb, kurnab mind. Mul ei ole varsti enam tugevust, et igasugu löökidega hakkama saada.

Hoolimatu koeraomaniku päevikud ehk räägime Dexterist

November 24, 2024August 21, 2025 / / 1 Comment

Sellest ajast kui Hugo üle lillesilla läks on juba neli aastat möödas ja ikka veel toob temast mõtlemine mulle pisarad silma. Ta oli mu esimene koer ja mitte vaid koer, vaid THE koer, kes pööras mind koerausku. Seepärast teeb mulle ka siiani natuke haiget kui ma mõtlen kommentaaride peale, mis väitsid, et me ei hooli oma koerast ja koer “vedeleb” üksinda õues. Siiani ei saa aru, kust ja miks need õelad kommentaarid tulid.

Nüüd on ilmselt aeg mind uuesti hoolimatuks koeraomanikuks nimetada. Mis sellest, et Dexter on ilmselt kõige ära hellitatum koer, kelle armust me tema kuudis (varasemalt tuntud kui meie maja) elada võime, kes käib regulaarselt arstil, juuksuris ja spaas ja kelle kindlustus maksab kuus rohkem kui mu auto kindlustus. Tema nägemisele sai ilmselt piisavalt vähe tähelepanu pööratud ja see teebki minust järjekordselt hoolimatu koeraomaniku.

Elu pimeda koeraga

November 11, 2024November 11, 2024 / / Leave a comment

Iga kord kui ma lähen Dexteriga arsti juurde, saan ma aru,miks tema kindlustusmakse on kallim kui mu auto oma. Lähen ühe murega arstile, tulen tagasi kolme rohuga hoopis teiste murede vastu. Nii ka täna.

Läksin temaga tervisekontrolli ja silmi üle vaatama, aga ravima hakkame kõigepealt käppasid. Silmaarst, et saada teada, kui pime ta täpselt on ja mis edasi saab, ootab meid ees uuel nädalal.

Lemmikloomad kütavad kirgi

December 2, 2022 / / 4 Comments

Vaatasin, et eile tekkis blogimaastikul väikest sorti vastuseis. Ühed, kes leiavad, et lemmikloomade advendikalendrid ja kingitused on turult puuduv nišš, ja teised, kes leiavad, et selline asi on täielik jama, sest ülehinnatud ja kes üldse loomadele kinke teeb. Mina ise ei kuulu kumbagi leeri. Advendikalendrit, mis oleks sobiv Dexterile, pole leiutatud ilmselt. Suurust pean silmas. Meie maja ei ole nii suur isegi, et Dexteri advendikalender sinna mahuks. Aga kingitused lemmikutele iseenesest, miks mitte. Dexterile sünnipäevakoogi olen küll ostnud (selle üüratu kalli ja tillukese, nimi ei tule hetkel meelde).

Laias laastus ma lemikloomade kinkide sihtgrupp ei ole, sest olen nii kehv külaline, et mul ei ole isegi sõprade lastele meeles midagi kaasa võtta, rääkimata siis lemmikutest, aga see olen mina. Õnneks on ka teist tüüpi inimesi. ja noh kas seda ettevõtmist just maha peab tegema? Või üldse kellegi ettevõtmist? Ilmselt mitte. Olen ise ka muidugi selle vastu eksinud ja irvitanud higimatitajate ja minu jaoks kummaliste äriideedega lagedale tulnud inimeste üle. Aga viimasel ajal olen ma püüdnud rohkem “freudenfreude” tüüp olla. “Schadenfreudet” olen ma liiga palju võib olla omal nahal kogeda saanud ja tean seda torkavat tunnet.

Koeralood

November 5, 2020 / Eveliis / 34 Comments

Sellest on vist juba kõik teadlikud, et meil on peres uus koer. Beebikoer nagu me teda hellitavalt nimetame, sest hoolimata oma suurusest on ta tõesti alles veel paras beebi, kel kõik hambadki veel suus ei ole.

Milline aga on elu temaga igapäevaselt lisaks hommikustele kohvitassi-hommikumantli jalutuskäigule, seda on minult palju küsitud ja oleme ausad, mind on ka kommentaaridega ära hirmutatud, et tegu on väga raske tõuga, et kas me ikka teame, et ta on Venemaal aretatud teenistus-ja valvekoeraks, mitte niisama kaisumõmmiks. Teame. Kes tahab tõu kohta rohkem lugeda, siis siin on hästi hea ülevaade.

Kas Dexter on siis raske iseloomuga koer? Noooh, ütleme nii, et ta on iseloomuga koer, väga kindla oma arvamuse ja sooviga teha asju oma moodi. Kas me laseme? Ei lase. Kas ta kuulab sõna? Ei kuula. Ma ei hakka ilustama, et koerakasvatus läheb ludinal. Selles mõttes, et ta ei tee pahandust ega midagi, suurema osa ajast on ta toas pikali nagu suur kohev vaip või longib meil igal pool sabas, sest ta tahab õudselt lähedust, aga meie arvamus sellest, kus ta tohib käia ja kus ei tohi, teda väga ei huvita. Kui ta tahab külmkapi ees seista, siis ta seisab, kui ta tahab wc-sse kaasa tulla, siis ta tuleb, kui ta tahab perepildile end esiplaanile sättida, siis ta sätib. Kui tal tekib tunne, et ta on sülekoer, kes mahub diivanile sülle, siis seda ta üritab teha.

Hommikud veedame me koos vannitoas.

Kasvatamatu ja päheistunud? Kasvatamatu kindlasti, aga siinkohal julgen ma öelda, et kasvatamatu veel. Ta on hästi kiire õppija. Näiteks teab ta väga hästi, et tuppa ei tulla eesuksest, vaid tagauksest, kus on vaip ja rätik käppade puhastamiseks, ja ta ei liigu edasi enne kui käpad on puhastatud. Ta saab reeglitest väga kiiresti aru, kuid see ei tähenda sugugi, et ta nendele alati alluda tahaks. Tahate öelda, et mine ometi koerte kuuletuskoolitusele? Ma käin seal. Pool algajate kursust on läbi ja kuigi ma ei olnud kindel, kuidas Dexteriga seal toime tulen, siis mida kord edasi, seda paremini me hakkama saame. Ma pean tunnistama, et ma olen hämmingus. Jah, ma olen ta kohta ka seda lugenud, et nad on hästi koolitatavad (kui nad seda tahavad), aga mina ei ole ju mingi koeraekspert. Ma pigem olen uhke enda üle, et olen ta pannud sõna kuulama ja tegema seda, mida ütlen. Tsiteerides groomerit kelle juures käisime, siis meie koer on nagu tema oma – “koolis puhas viieline ja kodus nagu metsjeesus”. Okei, igaks juhuks ma jälle ütlen, et liialdan, sest ka kodus hakkavad käsklused vaikselt selgeks saama. Alles eile pidin ma uhkusest lõhki minema, et ta sel nädalal kodutööks jäänud ülesande nii kenasti ära tegi. Ma saan aru, et kogenud koerainimesed itsitavad vaikselt pihku, aga minu jaoks on need väikesed sammud nii suured asjad, sest jah, isegi ei varja, et minu sõnast ja arvamusest kippus tal kodus alguses ikka väga ükskõik olema. KIndlasti on siin praegu lugejaid, kes vangutavad pead ja mõtlevad, et issand naine, sa teed kõike valesti, sa peda näitama, et tema ei ole karja juht ja mida kõike veel, aga teate, las ma teen valesti. Ma õpin. Me õpime koos. Selleks ma ju ka koolis käin. Ja ega ma nüüd ikka päris eilana ka ei ole, ma käisin ka Hugoga koolis ja teooriast ikka üht teist tean. Küll me asjad selgeks saame.

Tegeleda mulle temaga meeldib. Selles ei ole absoluutselt küsimust. Lihtsalt õhtuti on jalutuskäigud lühemaks läinud, sest teate, pime ja vaikne mets, kus aegajalt midagi praksub, ei kõla kuigi kutsuvalt. Isegi lambiga käies.

View this post on Instagram

A post shared by Eveliis (@eveliiskundzujev)

Teine põnev teema on muidugi Dexteri hooldus. Kammimine ja pesemine on Mareki teema. Pesemisega ei ole probleeme. Kui välja arvata see, et 70kilost koera ikkagi annab vanni tõsta. Kammimine tuli meil ka enda arvates suht hästi välja, aga pügamine oli juba edasijõudnute teema. Tegelikult selgus, et ega meil ka kammimine väga hästi välja ei tulnud ja Dexteri karv oli alt vilti läinud. Selle lahtiharutamine aga ei ole teps mitte lihtne töö. Lisaks oli teda ikkagi vaja natukene soengusse pügada. Leidsin tänu lugejatele sellise vahva teenuse nagu “koerte ilusalong ratastel”. Spaabuss vurab hoovi, võtab koera enda hoole alla ja 4,5 tundi hiljem oleksime me pidanud kätte saama pestud-kammitud koera. Ei läinud nii lihtsalt. Nagu öeldud. Dexter on iseloomuga koer. Kui tema ei taha, et teda kammitakse, pestakse ja pügatakse, siis tema ei taha. Nii jätsime me seekord groomimise pooleli.

Naisterahvas, kellega ma lõpuks kaubale sain, võttis Dexteri oma hoole alla terveks päevaks. Tal on kogemus ühe samasuguse mustaga ja ta juba teadis nende iseloomu. Et on vaja lasta tal puhata, mängida, pidada läbirääkimisi ja “küll ma temaga hakkama saan”, ütles ta muretult, “ma tean, millised marakratid nad on.” Kui ma peale tööpäeva helistasin ja küsisin, kuidas läheb, sain ma vastuseks tüdinenud “nooo, vaevaliselt.” Pesemine ja föönitamine oli kõik läinud kenasti, aga edasi hakkasid läbirääkimised. Ei ole selline tilluke koer, et võtad lihtsalt kinni ja pügad ära. Pisike nääpsuke naine, pool Dexteri kaalust oli aga kangekaelne ja otsustas, et tema alla ei anna. “Kuigi mul kohati oli tunne, et ütlen ka, et teate, viige oma marakratt ära, aga siis mõtlesin, et keegi ometi peab ju selle töö ära tegema ja ma tean, et selliste koerte groomijaid ei ole palju,” ütles ta. Ma olen talle selle kangekaelsuse eest tänulik. Kui me “spaasse” järgi läksime, siis oleks seal toas nagu sõda üle käinud. Dexteri karvu oli igal pool. See siin on vaid tilluke osa kogu “sõjatandrist”.

“Me peame ikka kõrvad ka korda tegema ja saba tahaks ka natuke näksida,” ütles groomer otsustuskindlalt. “Kolmekesi saame ikka hakkama.” Muidugi saame, mõtlesin mina, mis see siis on, suts ja suts tehtud. Sutsust ja sutsust oli asi kaugel. Kõigele sellele kulus veel kaks tundi. Kokku 12 tundi!!! Kujutate seda ette?

Aga minu meelest sai tulemus ilus. Muidugi oli karvamõmmik nunnu ja nii meenutab ta natukene “nälginud pikajalgset puudlit”, aga koeral on parem, vill on kadnud ja meil kõigil järgmine kord lihtsam. Nunnu on ta ikkagi. Mis siis, et näeb välja nagu oleks meile teine koer kaasa antud.

Minu meelest näeb täitsa venelane välja. Loodan, et ma ei solvanud sellega kedagi:D

Kokkuvõttes. Tegemist on selle koeraga palju. Järgmiseks ootab meid ees ortopeed. Iseloomu on tal rohkem ja veel. Kohati on ta tüütu ja teda on raske ignoreerida, sest teda on terve maja täis. Aga need emotsioonid, mida ta pakub, need on hindamatud. Ta on nii positiivne ja mõnus kaaslane, et isegi kui on raske või väsitav tööpäev, siis vaatad ja tegeled natuke selle “väikese” venkuga ja tuju läheb heaks. Täitsa meie pere koer. Hea meel, et ta meile nö teele sattus.

What is this life even…

Üle lillesilla

June 30, 2020July 1, 2020 / Eveliis / 27 Comments

See siin on ilmselt üks raskemaid kirjutisi, mis ma oma elus olen sõnadesse pidanud panema. Miks ma seda siis üldse kirjutan kui juba vaid pealkirja toksides pisarad silma kipuvad? See ei ole pisarakiskuja pisarakiskumise pärast, vaid eeskätt püüe endaga rahu teha, endale sisestada, et me tegime õigesti. Kirjutada endast välja südamevalu. Loomulikult ka mälestus meie parimast sõbrast mulle endale.

Mäletate, ma kirjutasin rõõmsalt, et Hugo rohud aitasid teda ja ta jooksis rõõmsalt ringi nagu hoovi peremees Kahjuks jäi see viimaseks päevaks, mil ta niimoodi ringi jooksis. Järgmised päevad tegi ta vaevaliselt mõned sammud, paar päeva hiljem kadus tal jõud ka esikäppadest ning neljapäevast alates liikus Hugo vaid nii kui teda vaibal või süles õue ja tuppa viisin. Arstiga rääkisime neljapäeval, et meil on kaks varianti. Kõige pealt anesteesiaga kompuuteruuring, et saada teada, milles viga ja taasturavi, aga selles vanuses koer ei pruugi elada üle anesteesiat ning mind kuulates ütles arst, et ei saa öelda, et prognoos on hea, et saaksime garanteerida ravi toimimise. Teise variandina see teine otsus, mida ükski loomaomanik ei soovi teha. Leppisime kokku, et nädalavahetuse vaatame veel, kuidas Hugol läheb ja siis esmaspäeval teeme lõpliku otsuse. Kui selles mõttes pikk nädalavahetus lühidalt kokku võtta, siis oleme me reedest saati elanud teadmisega, et uus nädal jääb Hugo viimaseks. Seda teadmist ja valu on endaga nii raske olnud kanda.

Hugo ei teinud kunagi oma hädasid koduhoovi (ja meie hoov on suur!), mitte kunagi ja näha oli juba varem, et tal oli piinlik, et ta ei jaksanud aiast välja liikuda. Ma ei taha isegi mõelda, mida ta tundis kui ei saanud hädade tegemiseks enam vaibaltki püsti. Terve laupäevase päeva ma arvan, et ta kannatas või pissis vaikselt muru sisse, ma ei tea ju, aga õhtul sain ma toas aru, et ta tahab õue. Ma püüdsin teda iga päev kõige pealt nii liigutada, et toetasin tagakeha ja ta püüdis ise esikäppadel liikuda, nii ka sel õhtul. Nagu ta õue sai esimeste käppadega, mina toetasin teda ikka veel tagant poolt, pissis ta majatrepile, olles ikka veel mu käte vahel. Tõstsin ta tagasi tuppa ja see oli hetk kui ma teadsin, et teeme koera suhtes õige otsuse. Kui ma kunagi küsisin teilt, kuidas loomaomanik teab, millal on see hetk kui tuleb otsus teha, te vastasite, et omanik tunneb ära selle hetke. Teil oli õigus, mina tundsin selle hetke ära just sellel laupäeva õhtul. Koer, kes on elanud 13 aastat lennukeid taga ajades, ei pea oma elupäevi lõpetama nii, et isegi kasse ei saa toidukassi juurest eemale haukuda.

Pühapäeval leppisime tädiga kokku, et viin Ida Tartusse, ta pidi minema uuel nädalal vanaema juurde, aga viisime paar päeva varem, et teisipäevane päev oleks kergem. Mitte et me Ida eest oleksime varjanud, mis ees ootab, vaid me mõtlesime selle peale kui raske see protseduur meile endile emotsionaalselt, aga kui samal ajal oleks vaja lohutada ka last, siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama. Selgitasime Idale, et Hugo sureb ära sel ajal kui ta Tartus on, aga kui ta tagasi tuleb, siis saame talle koos hauale lilled istutada. “Ta jääb mõtetes alatiseks meiega,” lohutasin ma Idat.

Siinkohal tahan ma kõikidele, kes veel ei ole “Coco” multikat näinud, öelda, et vaadake! Kui mind omal ajal lohutas teadmine, et me kohtume kõik Nangijaalas, siis Idat lohutas teadmine, et kui paneme Hugo pildi seinale, siis ta saab üle lillesilla meie juurde tulla. “Tal on seal surnud inimeste juures hea,” ütles ta, “tal saavad jalad kohe terveks ja ta saab endale värvilised tiivad.” Mulle meeldib mõelda, et täpselt nii ongi. Vastasin Idale, et täpselt nii see ongi ja Hugost saab niimoodi meie kaitseingel, meie oma värviliste tiibadega Hugo, kes alati on üle lillesilla tagasi oodatud.

Kõige hullem kogu selle olukorra juures on olnud leppimine teadmisega, et teisipäeval Hugot enam ei ole, see mõte, et pean esmaspäeva hommikul helistama arstile ja leppima kokku konkreetse kellaaja, millal nad meile koju tulevad, vasardas mul peas terve nädalavahetuse ning ma ei oska isegi sõnadesse panna kui kohutav oli seda kõne teha. Samas tahan ma tõesti tänada Timmu loomakliinikut, seal on päriselt töötajad, kes hoolivad loomadest ja teevad oma tööd kõige paremal võimalikumal moel. Arsti hoolitsus ja suhtumine oma patsienti oli tõesti südantsoojendav. Mitte et ma tahaksin uuesti millalgi sinna kliinikusse minna, aga ma tean, et kui mul loomaarsti on vaja, siis kindlasti läheksin ma sinna või kutsuksin nad endale koju nagu täna. See on nii tänuväärne, et leidub selliseid loomaarste, nad on kuldaväärt.

Ma olin terve päeva Hugoga kodus, igaks juhuks, et äkki tal hakkab halb või valus või et ta ikkagi tahab pissile või juua, aga ta lihtsalt magas liikumatult. Kui ta pead paitasin, liputas vaid veidike sabaotsa. Hugo oli nii intelligentne koer, et kohati temaga rääkides tekkis mulle tunne, et nüüd ta tōesti vastab mu küsimustele puhtas inimkeeles, et sa ju tead, et ma ei oska rääkida, loe mu silmi ja saad aru, et tahan vaid puhata. Ilm oli sombune, kuid umbes tund enne seda hetke tuli päike välja. Viisin Hugo õue ja ta sai veel viimased korrad vareste peale haukuda. Visata pilgu peale valdustele. Olla hoovi peremees.

“Kas te tahate ise juures olla?” küsis arst. Ma ei suutnud mõelda, et läheksin ära. Muidugi olen ma temaga viimase hetkeni. See oli omamoodi ilus viis temaga hüvasti jätta. Hugo pani pea ja käpad mulle sülle, puges mulle nii lähedale, täpselt nagu väikese kutsikana, ja jäi magama. Rahulikult, päikesepaiste käes ja linnulaulu kuuldes. “Nüüd ta näeb juba ilusaid unenägusid, saab lõpuks kõik need lennukid kätte, sest tal on ju tiivad,” ütles arst. Ma ei olnud selle peale mõelnudki. Jaa! Tal on tiivad, ta saab kätte kõik need lennukid!

Meie algne plaan oli olnud Hugo saata tuhastamisele, kuid hommikul mõtlesime me ümber. See tundus Hugo puhul ikkagi vale. Leidsime talle viimaseks puhkepaigaks sellise koha, kust on ülevaade kogu hoovile, majale, väravale. See tundus olema täpselt tema koht.