Koeralood

Sellest on vist juba kõik teadlikud, et meil on peres uus koer. Beebikoer nagu me teda hellitavalt nimetame, sest hoolimata oma suurusest on ta tõesti alles veel paras beebi, kel kõik hambadki veel suus ei ole.

Milline aga on elu temaga igapäevaselt lisaks hommikustele kohvitassi-hommikumantli jalutuskäigule, seda on minult palju küsitud ja oleme ausad, mind on ka kommentaaridega ära hirmutatud, et tegu on väga raske tõuga, et kas me ikka teame, et ta on Venemaal aretatud teenistus-ja valvekoeraks, mitte niisama kaisumõmmiks. Teame. Kes tahab tõu kohta rohkem lugeda, siis siin on hästi hea ülevaade.

Kas Dexter on siis raske iseloomuga koer? Noooh, ütleme nii, et ta on iseloomuga koer, väga kindla oma arvamuse ja sooviga teha asju oma moodi. Kas me laseme? Ei lase. Kas ta kuulab sõna? Ei kuula. Ma ei hakka ilustama, et koerakasvatus läheb ludinal. Selles mõttes, et ta ei tee pahandust ega midagi, suurema osa ajast on ta toas pikali nagu suur kohev vaip või longib meil igal pool sabas, sest ta tahab õudselt lähedust, aga meie arvamus sellest, kus ta tohib käia ja kus ei tohi, teda väga ei huvita. Kui ta tahab külmkapi ees seista, siis ta seisab, kui ta tahab wc-sse kaasa tulla, siis ta tuleb, kui ta tahab perepildile end esiplaanile sättida, siis ta sätib. Kui tal tekib tunne, et ta on sülekoer, kes mahub diivanile sülle, siis seda ta üritab teha.

Hommikud veedame me koos vannitoas.

Kasvatamatu ja päheistunud? Kasvatamatu kindlasti, aga siinkohal julgen ma öelda, et kasvatamatu veel. Ta on hästi kiire õppija. Näiteks teab ta väga hästi, et tuppa ei tulla eesuksest, vaid tagauksest, kus on vaip ja rätik käppade puhastamiseks, ja ta ei liigu edasi enne kui käpad on puhastatud. Ta saab reeglitest väga kiiresti aru, kuid see ei tähenda sugugi, et ta nendele alati alluda tahaks. Tahate öelda, et mine ometi koerte kuuletuskoolitusele? Ma käin seal. Pool algajate kursust on läbi ja kuigi ma ei olnud kindel, kuidas Dexteriga seal toime tulen, siis mida kord edasi, seda paremini me hakkama saame. Ma pean tunnistama, et ma olen hämmingus. Jah, ma olen ta kohta ka seda lugenud, et nad on hästi koolitatavad (kui nad seda tahavad), aga mina ei ole ju mingi koeraekspert. Ma pigem olen uhke enda üle, et olen ta pannud sõna kuulama ja tegema seda, mida ütlen. Tsiteerides groomerit kelle juures käisime, siis meie koer on nagu tema oma – “koolis puhas viieline ja kodus nagu metsjeesus”. Okei, igaks juhuks ma jälle ütlen, et liialdan, sest ka kodus hakkavad käsklused vaikselt selgeks saama. Alles eile pidin ma uhkusest lõhki minema, et ta sel nädalal kodutööks jäänud ülesande nii kenasti ära tegi. Ma saan aru, et kogenud koerainimesed itsitavad vaikselt pihku, aga minu jaoks on need väikesed sammud nii suured asjad, sest jah, isegi ei varja, et minu sõnast ja arvamusest kippus tal kodus alguses ikka väga ükskõik olema. KIndlasti on siin praegu lugejaid, kes vangutavad pead ja mõtlevad, et issand naine, sa teed kõike valesti, sa peda näitama, et tema ei ole karja juht ja mida kõike veel, aga teate, las ma teen valesti. Ma õpin. Me õpime koos. Selleks ma ju ka koolis käin. Ja ega ma nüüd ikka päris eilana ka ei ole, ma käisin ka Hugoga koolis ja teooriast ikka üht teist tean. Küll me asjad selgeks saame.

Tegeleda mulle temaga meeldib. Selles ei ole absoluutselt küsimust. Lihtsalt õhtuti on jalutuskäigud lühemaks läinud, sest teate, pime ja vaikne mets, kus aegajalt midagi praksub, ei kõla kuigi kutsuvalt. Isegi lambiga käies.

Teine põnev teema on muidugi Dexteri hooldus. Kammimine ja pesemine on Mareki teema. Pesemisega ei ole probleeme. Kui välja arvata see, et 70kilost koera ikkagi annab vanni tõsta. Kammimine tuli meil ka enda arvates suht hästi välja, aga pügamine oli juba edasijõudnute teema. Tegelikult selgus, et ega meil ka kammimine väga hästi välja ei tulnud ja Dexteri karv oli alt vilti läinud. Selle lahtiharutamine aga ei ole teps mitte lihtne töö. Lisaks oli teda ikkagi vaja natukene soengusse pügada. Leidsin tänu lugejatele sellise vahva teenuse nagu “koerte ilusalong ratastel”. Spaabuss vurab hoovi, võtab koera enda hoole alla ja 4,5 tundi hiljem oleksime me pidanud kätte saama pestud-kammitud koera. Ei läinud nii lihtsalt. Nagu öeldud. Dexter on iseloomuga koer. Kui tema ei taha, et teda kammitakse, pestakse ja pügatakse, siis tema ei taha. Nii jätsime me seekord groomimise pooleli.

Naisterahvas, kellega ma lõpuks kaubale sain, võttis Dexteri oma hoole alla terveks päevaks. Tal on kogemus ühe samasuguse mustaga ja ta juba teadis nende iseloomu. Et on vaja lasta tal puhata, mängida, pidada läbirääkimisi ja “küll ma temaga hakkama saan”, ütles ta muretult, “ma tean, millised marakratid nad on.” Kui ma peale tööpäeva helistasin ja küsisin, kuidas läheb, sain ma vastuseks tüdinenud “nooo, vaevaliselt.” Pesemine ja föönitamine oli kõik läinud kenasti, aga edasi hakkasid läbirääkimised. Ei ole selline tilluke koer, et võtad lihtsalt kinni ja pügad ära. Pisike nääpsuke naine, pool Dexteri kaalust oli aga kangekaelne ja otsustas, et tema alla ei anna. “Kuigi mul kohati oli tunne, et ütlen ka, et teate, viige oma marakratt ära, aga siis mõtlesin, et keegi ometi peab ju selle töö ära tegema ja ma tean, et selliste koerte groomijaid ei ole palju,” ütles ta. Ma olen talle selle kangekaelsuse eest tänulik. Kui me “spaasse” järgi läksime, siis oleks seal toas nagu sõda üle käinud. Dexteri karvu oli igal pool. See siin on vaid tilluke osa kogu “sõjatandrist”.

“Me peame ikka kõrvad ka korda tegema ja saba tahaks ka natuke näksida,” ütles groomer otsustuskindlalt. “Kolmekesi saame ikka hakkama.” Muidugi saame, mõtlesin mina, mis see siis on, suts ja suts tehtud. Sutsust ja sutsust oli asi kaugel. Kõigele sellele kulus veel kaks tundi. Kokku 12 tundi!!! Kujutate seda ette?

Aga minu meelest sai tulemus ilus. Muidugi oli karvamõmmik nunnu ja nii meenutab ta natukene “nälginud pikajalgset puudlit”, aga koeral on parem, vill on kadnud ja meil kõigil järgmine kord lihtsam. Nunnu on ta ikkagi. Mis siis, et näeb välja nagu oleks meile teine koer kaasa antud.

Minu meelest näeb täitsa venelane välja. Loodan, et ma ei solvanud sellega kedagi:D

Kokkuvõttes. Tegemist on selle koeraga palju. Järgmiseks ootab meid ees ortopeed. Iseloomu on tal rohkem ja veel. Kohati on ta tüütu ja teda on raske ignoreerida, sest teda on terve maja täis. Aga need emotsioonid, mida ta pakub, need on hindamatud. Ta on nii positiivne ja mõnus kaaslane, et isegi kui on raske või väsitav tööpäev, siis vaatad ja tegeled natuke selle “väikese” venkuga ja tuju läheb heaks. Täitsa meie pere koer. Hea meel, et ta meile nö teele sattus.

What is this life even…

Üle lillesilla

See siin on ilmselt üks raskemaid kirjutisi, mis ma oma elus olen sõnadesse pidanud panema. Miks ma seda siis üldse kirjutan kui juba vaid pealkirja toksides pisarad silma kipuvad? See ei ole pisarakiskuja pisarakiskumise pärast, vaid eeskätt püüe endaga rahu teha, endale sisestada, et me tegime õigesti. Kirjutada endast välja südamevalu.  Loomulikult ka mälestus meie parimast sõbrast mulle endale.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mäletate, ma kirjutasin rõõmsalt, et Hugo rohud aitasid teda ja ta jooksis rõõmsalt ringi nagu hoovi peremees Kahjuks jäi see viimaseks päevaks, mil ta niimoodi ringi jooksis. Järgmised päevad tegi ta vaevaliselt mõned sammud, paar päeva hiljem kadus tal jõud ka esikäppadest ning neljapäevast alates liikus Hugo vaid nii kui teda vaibal või süles õue ja tuppa viisin. Arstiga rääkisime neljapäeval, et meil on kaks varianti. Kõige pealt anesteesiaga kompuuteruuring, et saada teada, milles viga ja taasturavi, aga selles vanuses koer ei pruugi elada üle anesteesiat ning mind kuulates ütles arst, et ei saa öelda, et prognoos on hea, et saaksime garanteerida ravi toimimise. Teise variandina see teine otsus, mida ükski loomaomanik ei soovi teha. Leppisime kokku, et nädalavahetuse vaatame veel, kuidas Hugol läheb ja siis esmaspäeval teeme lõpliku otsuse. Kui selles mõttes pikk nädalavahetus lühidalt kokku võtta, siis oleme me reedest saati elanud teadmisega, et uus nädal jääb Hugo viimaseks. Seda teadmist ja valu on endaga nii raske olnud kanda.

img_7002

Hugo ei teinud kunagi oma hädasid  koduhoovi (ja meie hoov on suur!), mitte kunagi ja näha oli juba varem, et tal oli piinlik, et ta ei jaksanud aiast välja liikuda. Ma ei taha isegi mõelda, mida ta tundis kui ei saanud hädade tegemiseks enam vaibaltki püsti. Terve laupäevase päeva ma arvan, et ta kannatas või pissis vaikselt muru sisse, ma ei tea ju, aga õhtul sain ma toas aru, et ta tahab õue. Ma püüdsin teda iga päev kõige pealt nii liigutada, et toetasin tagakeha ja ta püüdis ise esikäppadel liikuda, nii ka sel õhtul.  Nagu ta õue sai esimeste käppadega, mina toetasin teda ikka veel tagant poolt, pissis ta majatrepile, olles ikka veel mu käte vahel. Tõstsin ta tagasi tuppa ja see oli hetk kui ma teadsin, et teeme koera suhtes õige otsuse. Kui ma kunagi küsisin teilt, kuidas loomaomanik teab, millal on see hetk kui tuleb otsus teha, te vastasite, et omanik tunneb ära selle hetke. Teil oli õigus, mina tundsin selle hetke ära just sellel laupäeva õhtul. Koer, kes on elanud 13 aastat lennukeid taga ajades, ei pea oma elupäevi lõpetama nii, et isegi kasse ei saa toidukassi juurest eemale haukuda.

img_4461

Pühapäeval leppisime tädiga kokku, et viin Ida Tartusse, ta pidi minema uuel nädalal vanaema juurde, aga viisime paar päeva varem, et teisipäevane päev oleks kergem. Mitte et me Ida eest oleksime varjanud, mis ees ootab, vaid me mõtlesime selle peale kui raske see protseduur meile endile emotsionaalselt, aga kui samal ajal oleks vaja lohutada ka last, siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama. Selgitasime Idale, et Hugo sureb ära sel ajal kui ta Tartus on, aga kui ta tagasi tuleb, siis saame talle koos hauale lilled istutada. “Ta jääb mõtetes alatiseks meiega,” lohutasin ma Idat.

Siinkohal tahan ma kõikidele, kes veel ei ole “Coco” multikat näinud, öelda, et vaadake! Kui mind omal ajal lohutas teadmine, et me kohtume kõik Nangijaalas, siis Idat lohutas teadmine, et kui paneme Hugo pildi seinale, siis ta saab üle lillesilla meie juurde tulla. “Tal on seal surnud inimeste juures hea,” ütles ta, “tal saavad jalad kohe terveks ja ta saab endale värvilised tiivad.”  Mulle meeldib mõelda, et täpselt nii ongi. Vastasin Idale, et täpselt nii see ongi ja Hugost saab niimoodi meie kaitseingel, meie oma värviliste tiibadega Hugo, kes alati on üle lillesilla tagasi oodatud.

img_4781

Kõige hullem kogu selle olukorra juures on olnud leppimine teadmisega, et teisipäeval Hugot enam ei ole, see mõte, et pean esmaspäeva hommikul helistama arstile ja leppima kokku konkreetse kellaaja, millal nad meile koju tulevad, vasardas mul peas terve nädalavahetuse ning ma ei oska isegi sõnadesse panna kui kohutav oli seda kõne teha. Samas tahan ma tõesti tänada Timmu loomakliinikut, seal on päriselt töötajad, kes hoolivad loomadest ja teevad oma tööd kõige paremal võimalikumal moel. Arsti hoolitsus ja suhtumine oma patsienti oli tõesti südantsoojendav. Mitte et ma tahaksin uuesti millalgi sinna kliinikusse minna, aga ma tean, et kui mul loomaarsti on vaja, siis kindlasti läheksin ma sinna või kutsuksin nad endale koju nagu täna. See on nii tänuväärne, et leidub selliseid loomaarste, nad on kuldaväärt.

Ma olin terve päeva Hugoga kodus, igaks juhuks, et äkki tal hakkab halb või valus või et ta ikkagi tahab pissile või juua, aga ta lihtsalt magas liikumatult. Kui ta pead paitasin, liputas vaid veidike sabaotsa. Hugo oli nii intelligentne koer, et kohati temaga rääkides tekkis mulle tunne, et nüüd ta tōesti vastab mu küsimustele puhtas inimkeeles, et sa ju tead, et ma ei oska rääkida, loe mu silmi ja saad aru, et tahan vaid puhata. Ilm oli sombune, kuid umbes tund enne seda hetke tuli päike välja. Viisin Hugo õue ja ta sai veel viimased korrad vareste peale haukuda. Visata pilgu peale valdustele. Olla hoovi peremees.

“Kas te tahate ise juures olla?” küsis arst. Ma ei suutnud mõelda, et läheksin ära. Muidugi olen ma temaga viimase hetkeni. See oli omamoodi ilus viis temaga hüvasti jätta. Hugo pani pea ja käpad mulle sülle, puges mulle nii lähedale, täpselt nagu väikese kutsikana,  ja jäi magama. Rahulikult, päikesepaiste käes ja linnulaulu kuuldes.  “Nüüd ta näeb juba ilusaid unenägusid, saab lõpuks kõik need lennukid kätte, sest tal on ju tiivad,” ütles arst. Ma ei olnud selle peale mõelnudki. Jaa! Tal on tiivad, ta saab kätte kõik need lennukid!

Meie algne plaan oli olnud Hugo saata tuhastamisele, kuid hommikul mõtlesime me ümber. See tundus Hugo puhul ikkagi vale. Leidsime talle viimaseks puhkepaigaks sellise koha, kust on ülevaade kogu hoovile, majale, väravale. See tundus olema täpselt tema koht.

large_17790143_Hc1w

Meile jäi nii palju toredaid mälestusi. Võib olla sa hetkel juba kuuled Migueli ja Hectorit laulmas.

Pea meeles mind,
Ehki praegu lahkun ma
Pea meeles mind
Ning pühi pisarad
Ka siis kui viibin kaugel maal
Sind kannan südames
Ja salamisi õhtu eel sust laulukesi teen
Pea meeles mind,
Kui sind kiusab elu karm,
Pea meeles mind,
Kui kõlamas on kurb kitarr,
Kui on haige hing ning lõhkeb igatsusest rind,
Siis hellasti ma emban sind,
Pea meeles mind.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAdsc09784OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAIMAG0338P9200056blogger-image--779895275photoblogger-image-128294158818198090_10212938026104698_922634259_nOLYMPUS DIGITAL CAMERA