Mina ei tea, millal see juhtus, aga ühel hetkel on minu beebist saanud suur laps. Nii suur, et kui ta ei oleks sündinud oktoobri lõpus, oleks ta paar päeva tagasi alustanud esimeses klassis, aga kool tundus kuidagi nii kauge tulevik kogu aeg, et pean täiesti ausalt ütlema, et õpetamistegevustesse ma väga ei ole panustanud, sest aega ju. Las on laps, olen ma mõelnud, kuigi mu ema oli juba Ida teisest eluaastast närvis, et miks ta juba lugeda ei oska. Väidetavalt kõik meie peres on osanud. Okei, teen emale liiga, aga ta tõesti on mind 762380 korda noominud, et ma ei ole sellega tegelenud. Mina ju ometigi oskasin juba viieaastaselt lugeda. Ma olen küll selgitanud, et asi võis olla ka selles, et tol ajal ei olnud lastel väga palju muud meelelahutust kui päevas üks multikas (kui just Klaasikillumängu ei näidatud, siis ei olnud isegi seda ühte õhtust multikat), puu otsas ronimine (milles ma olin koba) ja raamatud. On ilmselge, et ma pidin õppima lugema kiiremini.
Ühesõnaga. Ida ei ole siiani ilmutanud erilist huvi tähtede vastu. Muidugi tunneb ta mingeid tähti ja veerib mingeid sõnu kokku, aga nüüd on meie vestlused jõudnud sinna, et ta tunneb ise, et tahab lugema õppida. Kõik sai alguse meie õhtustest jutuajamistest, kui me enne magamaminekut elulise tähtsusega teemasid lahkame. Ühel õhtul ütles Ida, et tahab loomaarstiks saada. Ma olin meeldivalt üllatunud, sest polnud varem seda soovi kuulnud. “Siis ma ei pea lugeda oskama,” lisas Ida enne kui jõudsin teda põhjalikult kiita. Selgitasin, et sa pead ikka oskama ju lugeda ja kirjutada, et oskaksid loomadele õigeid ravimeid kirjutada. “Ahah,” vastas Ida ja küsis, kas politseinikuks saamiseks ei pea lugeda oskama. “Ikka peab,” vastasin, “kuidas sa siis mõne eksinud lapse koju aitad, kui ta aadressi ei oska lugeda?” Ida mõtles ja küsis kurvalt, et kas mõni amet on, kus ei pea oskama lugeda. Sain aru, et probleem seisnes selles, et keegi tema sõpradest oskab lugeda või et paljud meie sõprade lapsed läksid kooli ning Ida tunneb end selle pärast halvasti.
Leppisime kokku, et hakkame igal õhtul tähti õppima. Meil on vanaema Ülle poolt igasugu materjali, sest nagu öeldud ta on juba Ida beebieast saati meid püüdnud õppima panna. Võtsime esimesel õhtul ette tähekaardid ja hakkasime püüdlikult õppima. Esimest korda elus nägin ma Idat keskendumas ja tõesti püüdmas ning pingutamas. “L-Õ-V-I,” veeris ta kenasti kokku. Kiitsin teda ja palusin kiiremini veerida, et sõna kokku häälduks. Ida püüab ja püüab ja püüab ning loeb kokku “tiiger”, sest all on lõvi pilt, keda ta ekslikult tiigriks peab. “Jott-ää-enn-ee-ess” veerib ta tähed kokku ja kiiremini “jottänes”. Püüan õpetada, et ta hääldaks “jott”-i natuke rohkem “i”-ks. “Iänes” veerib ta kokku, kuid ikka ei saa kokku “jänest”. Ma mõistan teda. Ma ka ei saaks. Edasi tuleb “G”. “See on “ge”, õpetan ja hakkame kokku lugema “tigu”. Ikka tuleb sealt “tigeu”. Sama kordub “kodeu”-ga. Jätame rasked häälikud kõrvale.
Jõuame K ja T täheni. K -tähe ajab Ida sassi T-tähega. Näitan talle eelmist kaarti, kus oli “tibu” ja küsin, kas seda loeti “kibu” või “tibu”. Saame selgeks, et K on K ja veerime kokku sõna “söök”. Ikka tahab sõna lõppu tulla T. Käime edasi tagasi kahe tähekaardi vahel ja saame K jälle selgeks. “Kiik” tahab ikka häälduda “kiit”. “Aga eelmises sõnas oli ju lõpus K,” tuletan talle meelde, mis see oli?” Ida veerib “S-Ö-Ö-K” ja vastab siiralt ja ausalt “toit”.
Saan aru, et mu emal on õigus olnud (pagan nendel emadel õigus kipub olema!), ma olen õpetamist liiga kaua edasi lükanud. Laps pingutab täiest väest, et kokku lugeda sõnu, aga mina ei oska õpetada. Järgmine õhtu läheb meil täitsa rappa, ma ei oska kiita kui kui “tere”-st sai “reha” ja muud sellised apsakad, kuid võtan end kokku ja leian siiski, mille eest kiita. Ida on rahul, endas küll natuke pettunud, kuid siiski rahul, et päris hästi läks. Järgmised päevad ma guugeldan nippe, kuidas last õpetada ja mida ma valesti tegin. Saan kiiresti selgeks, et kõike. “Esmalt on lihtsam eristada täishäälikut – kasuta sõnu, mis algavad A, E, I, O, Uga. Kõige raskem on lapsel kuulates tabada kaashäälikuid (K, P, T, G, B, D).” Ma alustasin esimesel õhtul kohe valest otsast. (Loe lähemalt https://naisteleht.ohtuleht.ee/691934/kuidas-last-lugema-opetada) Aasta ema.
Peale tähtede õppimist oleme me vaadanud “Mõmmi ja aabitsat”. Saan aru, miks nad alustasid A-st, I-st. Nüüd saan aru. Kaks päeva tagasi veel ei saanud. Ida kordab tähti ja on rõõmus. “Neid tähti ma ju tean, need on lihtsad!” Jõuan mõelda, et kaugele me ei jõua kui vaid “lihtsaid” tähti õpime, kuid juba lisab Ida rõõmsalt, “kaks uut tähte sain ka ju – U ja R!” Ida kipub sassi ajama ka O ja U, ütleb O asemel U. Huvitav, kas sel võiks olla mingi seos sellega, et norra O hääldatakse U-na? Kuigi Norra lasteaias oli ta veel pisike, siis natuke tähti nad ikkagi õppisid ka seal. Enne magamajäämist õpetab Ida mulle, et kui homme jälle õpime, siis sina pead sõna ette ütlema mitu korda ja mina kordama, nii on õige õpetamine. Vat siis sulle ema. Laps peab mind õpetama, kuidas teda lugema õpetada.
Jagage ome nippe ja õpetusi, kuidas D,G,J tähti õpetada, et “koDEu”, “tiGEu” “JOTTänes” sõnadest saaks päris sõnad. Ja üldse kõik lugemaõpetamise nipid-soovitused on teretulnud. Aasta ema hakkas nüüd last õpetama lõpuks:)
