kummalised mõtted

Mis värvi on armastus?

/ Eveliis / 4 Comments

Ma olen viimasel ajal olnud kuidagi unistav või isegi unelev, kipun end ära unustama pea pilvedesse ja mõtisklen omaette kummalistel teemadel. Või isegi mitte kummalistel, vaid teemadel, mille peale ma  väga mõelnud ei ole. Näiteks armastus.

Kunagi noorena arvasin ma, et armastus on nõretav romantika. Te ei kujuta ettegi kui palju ma tegin tobedaid “žeste” oma peikadele, sest popid naisteajakirjad kõik lubasid, et tee nii ja sind ootab ees igavene armastus. Teate küll – à la stiilis “viska end paljalt köögilaule, kata keha mereandidega ja üllata oma kallimat küünlavalgel inimsushiga”. Rääkimata kõikidest nendest lõpututest tähistamistest. Ikka küünlavalgel, Barry White ballaadid taustal mängimas. Liivarannad, päikeseloojangud, piknikud. See on armastus – mõtlesin ma. Kuigi ma olen hingelt võib olla keskmisest romantilisem, siis tagasi vaadates (ja tegelikult juba ka tookord) oli see kõik isegi minu jaoks imal. Mida need vaesed peikad siis veel pidid tundma, kes minu õnnelikuks tegemise nimel igasugu tobedusi pidid välja kannatama ja ise genereerima, sest “muidu sa ei armasta mind”. Veidike hiljem arvasin ma, et armastus = seks. Väga avameelselt ma sel teemal rääkida ei kavatse, aga ma olin kindel, et kõige olulisem on kirg ja seks. Okei, oleme ausad, ilma hea seksita ei ole suhet  tõepoolest, aga ajaga olen ma aru saanud, et seks on vaid üks osa suhtest ja armastusest. Palju olulisem mu jaoks on olemasolek ja lähedus.

Viimasel ajal on paljud pikaajalised ja väliselt justkui ideaalsed paarid lahku läinud. See on mind mõtlema pannud. Igas suhtes on probleeme, igas suhtes on neid hetki, kus mõtleks, et võtaks oma kohvri ja lööks ukse enda tagant pauguga kinni. Ma olen ise nii mõelnud n+1 korda ja ilmselt on seda teinud ka Marek.  Mulle tundub, et lahkuminek on nagu moodi läinud. (ja ma ei pea siin silmas inimesi, kes tõesti on avastanud, et raiskavad vale inimese kõrval oma elu.) See on nagu omamoodi uus trend, et lahku minnakse sõpradena, jäädakse sõpradena, jagatakse üksteisele sotsiaalmeedias oode armastusest, ent siiski lahkukasvamisest ning minnakse edasi eneseotsingutele. See on pannud mind mõtlema selle üle, miks siis suhtes üldse ennast ära kaotatakse.

Mina ei ole end suhtes ära kaotanud. Vastupidi, olles kohe 12 aastat abielus, olen ma end aastatega  hoopis üles leidnud. Kasvanud iseendaks. Sobitunud nö rolli. Võib olla on aidanud kaasa ka see, et ma olen aru saanud, et ma olen aegajalt palju eeldanud ja ise meid unarusse jätnud.  Ka ennast unarusse jätnud. Teinud võib olla klassikalise vea, et ah mees on ju olemas, mis ma ikka neid küüsi lakin, ta ju ei pööra niikuinii tähelepanu nii nagu vanasti. Aga ma ise? Ma olen õppinud hindama ja saanud aru, et suhtesse peab võrdselt panustama. Ma olen jätnud kõrvale kõik need “sa-pead-tegema-nii-et-su-abielu-oleks-õnnelik-nipid-ja-soovitused”, ma ei mõtle üle teemadel “vaata-viit-ohumärki-kui-su-kaaslane-ei-tee-nii-siis-ta-ei-hooli-sinust”, ma ei püüa vastata ideaalse abikaasa ja koduperenaise standarditele. Ma ei püüagi. Vaid lihtsalt olen. Keskendun endale kui naisele.

Kõlab egoistlikult, aga olete ju kuulnud ütlust “happy wife, happy life“. Ega see niisama tühjast kohast võetud ole, mina olen enda jaoks selle aastatega defineerinud nii, et mitte vaid abikaasa asi pole oma wife õnnelikuks teha, vaid see sama wife saab end ise ka õnnelikuks teha. Võib olla see kõlab segaselt, aga mida rohkem ma endale mõtlen, seda õnnelikum on mu abielu. Mõnikord Marek ikka küsib, et kelle jaoks ka kosmeetikus, pediküüris, depilatsioonis käin, ilusat pesu ostan. Kelle teise jaoks ikka kui tegelikult enda jaoks. Selleks, et iseennast hästi tunda. Ja sellevõrra tunda end hästi ka oma suhtes. Kõik see annab enesekindlust. Enesekindlus omakorda muudab seksikaks. Seksikas muudab atraktiivseks. Saate aru, eksju?

Mitte et ma ei tahaks teada, mis värvi on armastus.  kui teaks küll oleks hea! su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa…

Kas Ida sees elab vana hing?

/ Eveliis / 11 Comments

Osa minust usub igasugu uuestisünde ja karmat ja saatust ja numeroloogiat ja no igasugu voodoo´d. Teine osa minust aga mõtleb, et kogu see värk on ikka üks paras väljamõeldis lihtsameelsete petmiseks.  Ja üldse tundub mulle, et palju saab oma mõtetega suunata. Loed horoskoobist, et see või too võib juhtuda ning alateadlikult hakkad käituma nii, et juhtubki.

Aga…vaatasin täna Idat ja jäin lihtsalt sellel teemal jälle mõtlema. Mitte et ma arvaks, et ta mingi imelaps on, aga ta on nii pagana nutikas oma vanuse kohta. Ja käitub kohati nagu väikene vanainimene. “Oota, mis sa ütlesid, kellega issi homme tagasi koju saab?” küsib ta minult, ise samal ajal agaralt ahjult tolmu pühkides. Kui siin majas on veel kedagi peale Mareki, kellele meeldib koristamine, on see Ida. Muidugi meeldib talle segadust ka tekitada (loe: mängida) ja siis minulikult vastata, et ma ei viitsi koristada, aga üldjuhul on ikka nii, et kui ma ütlen “hakkame koristama” on see tema jaoks nagu mingi preemia.

“Kas sul on koristatud?” küsin mina ja Ida vastab ohkavalt “ei”. Täpselt sellise tooniga, et kas sa ise ei näe, et siin on veel täiesti sassis. Täpselt nagu väike vanainimene. Neid vanainimeselikke fraase on tal veel teisigi. Kõik ei tule kohe meeldegi, aga ausalt, no mina ei tea, milline nelja-aastane niimoodi räägib. “Raudselt elab minu vanaema hing Idas edasi,” on Marek mitu korda öelnud. Mina Mareki vanaema ei tea, aga olevat samasugune energiline ja rõõmus sahmerdis olnud. Mina ise jälle mõtlen, et Idas elab edasi tädi Helju. Korraarmastaja, kokandushuviline, viimati selgus minu õuduseks, et isegi heegeldamine pakkus talle huvi, sõnakas ja kange.

Kohati tundub ta minust ka asjalikum. Ta oskab ja teab nii kummalisi asju nagu oleks ta minust palju kauem maailmas olemas olnud. Aga võib-olla ongi? Võib-olla elabki temas ühe või teise vana inimese hing? Või on tema “vanainimeselik tarkus” tingitud sellest, et ega need vanemad ka tal just esimeses nooruses enam ei ole?