Täiesti lõpp, kuidas mul on kopp ee sellest, kuidas enam ei tohi mitte midagi öelda, sest kõike võib tõlgendada vihakõne, rassismi, kiusamise ja jumal teab, millena veel. Aga ära siia avalda arvamust, öeldakse tihti ja ausalt ka see on minu arvates juba täielik pullikaka-lause, mida öelda. Ma ei tea isegi, kust alustada, et mu arvamus lappama ei läheks.
Alustame solvumisest. See massiline solvumine, mainekahju tekitamine ja koheselt advokaadiga ähvardamine. Paar teemat tagasi avaldasin ma arvamust, otse loomulikult järgnes sellele solvumine, sest inimesed tundsid end ära. Kusjuures kõigis kolmes persoonis tundsid end ära mitmed inimesed, kes mulle isegi pähe ei oleks tulnud, aga küsisid viisakalt, et kas pean neid silmas ja läksime eluga edasi. Loomulikult oli neid, kes hakkasid räuskama, erinevates kanalites ja ka ähvardama, sest mainekahju. Ma ei hakanud nende inimestega isegi dialoogi astuma. Mõned populaarsest foorumist leitud kommentaarid selle teema kohta ajasid aga hinge täis küll. Teeb tahtlikult haiget, on kiuslik, depressioonihoogude, ebameeldiv… Ei, ma ei arva, et ma kõikidele peaksin meeldima, aga kui ikka justkui faktidena tuuakse välja täiesti absurdseid väiteid (nt et kindlasti olin see mina, kes Marimellide beebi sünnist läks ajakirjandusele rääkima vms ja kindlasti olin see mina, kes Sarve hirmus 1000+ kommentaari kustutas), siis tahaks küll teada, kes on selliste “faktide” taga ja kust sellist asja inimesed võtavad. Minu arvates on see ka minu maine kahjustamine, mille eest võiks kahjutasu nõuda. Kõige veidram on tolle foorumi puhul see kui paned kokku kirjastiili ja nii mulle blogisse kui sõnumitesse jäetud kommentaaride järgi pildi kokku, kes tegelikult seal taga on. See on vastik tunne. Siis tahaks küll ise paljastama hakata neid “ohvreid”. Kuid ma lepin sellega, et alati on teisitimõtlejaid ning ausalt minul küll ei “nõiajahiks” nii palju vaba aega. Solvun ehk ka korraks salaja, aga lähen edasi.
Ei, mul ei käi mingid “depressioonist tingitud hood” peal, ma lihtsalt päriselt olen selline, kes teatud õhus olevatest teemadest hakkab midagi arvama ja tahab oma arvamust avaldada. Uskuge mind, ma võtan sõna 0,2% teemadest, mille kohta ma midagi öelda tahaks, sest lihtsalt pärast selgitada, et ei, ma tõesti ei teinud kellelegi “tahtlikult haiget, sest olen õel ja kade” kui julgesin näiteks arvata, et koroonaeitaja koroonasse haigestumine on karma. “Mis see karma siia puutub?” saan ma küsimuse, lisaks sellele, et ma olen pahatahtlik, sest ma ju soovisin teisele halba (?) ja peaksin selgitama, mida ma mõtlesin ja miks ma nii ütlesin. Ma ei viitsi selliseid dialooge pidada. Tunnen ka ausalt öeldes, et mind rünnatakse selle eest, et mul on teistsugune arvamus. Aga jään vait. See kehtib viimasel ajal nii tuttavate, sõprade, anonüümsete kommentaatorite kui nimega kommentaatorite kohta üldse. Ma ei taha enam oma mõtteid ja seisukohti selgitada, sest olukord aastal 2021 on nagu allolev pilt. Isegi täiesti neutraalsetes toitude ja raamatute gruppides on viimasel ajal nii palju nääklemist, et hirm tuleb peale.
Ja siis viimane teema, mis mind täiesti marru ajas. Merje kirjutas fantastiliselt kümnesse postituse, lisas postitusse video, mida teine pool, keegi isa ISE on jaganud (tänaseks on video tehtud privaatseks, sest ju sai ka too isa aru, et mitte politsei ei rünnanud teda, vaid ta ise käitus politseiga ebaviisakalt, provotseerivalt ja ülbelt) ning otseloomulikult ei meeldinud tollele isale kui see, kuidas video päriselt vaatajatele näis, välja nägi. Mis sai edasi? Muidugi te arvasite õigesti, et too isa on solvatud ja tahab kohtusse minna. Mille pärast? Sest keegi näitas talle peegelpilti? Mul on tunne, et maailm on hulluks läinud, sest ilmselt leidubki inimesi, kes leiavad, et õnnetule isale on liiga tehtud ja lähevad kaasa tema abipalvega:
“Hetkel kaalun, kas alustan selles osas ka eraldi kohtuprotsessi, sest näen, et sellist ebaõiglust ei tohiks keegi tolereerida. Kui mina midagi ette ei võta, kes siis võtab? Järgmiseks on ohver keegi teine ja siis kolmas. Selline kohtuprotsess on kulukas ja seetõttu kaalungi, kas seda teed alustan, sest raha ei kasva ju puu otsas ja pean mõtlema ka sellele, kuidas hakkama saada ja pere toita järgmisel ja ülejärgmisel kuul. Ainuüksi tänu viimaste nädalatega tekkisid Toompeal käimisega mitmed suured kulud – näiteks auto parkimisele kulus ca 200€ suurune kulu. Kaalun võimalust, kas kasutada Teie abi ja küsides toetust – ehk sellises vormis, kui arvate, et oleks kindlasti vaja, et selline ebaõiglus tuleb ära lahendada, siis toetate mind ja kui leiate, et võiks jätta olukorra nii nagu on, siis ei toeta. Võime sellel teemal arutleda ka minu blogi Facebooki seinal selle artikli all kommentaarides.”
Ehk siis millisest ebaõiglusest ta räägib? Mida ei tohiks tolereerida? Kes on ohver? Ainuke, kes selles loos on kannataja, on politsei, kes peab jääma viisakaks ja tegema oma tööd. Ütleme siis nii, et ma isegi püüan mõista neid inimesi, kes mingi vabaduse eest hetkel protesteerivad, inimestel on õigus oma arvamust avaldada ja nagu me aru oleme saanud siis kõik ei saagi olla ühel meelel, kuigi krt kui hirmus on näha kui inimesed oma näo ja nimega kommenteerivad, et haiglates on näitlejad ja nukud, et koroonat ikka pole olemas. Mida ma aga ei tolereeri on selline provotseerimine, filmimine, politsei mõnitamine ja siis ohvri mängimine. Sellist asja on raske alla neelata.
Paradoksaalselt leiab ” ohver isa” blogist lause Merje kohta: “Lisaks ilmus ühe ennasttäis blogija väga sarkastiline ja halvustav kirjateos, mis on kirjutatud ilmselt kadedusest, pahatahtlikkusest ja õelusest, et võita selle loo pealt kiiret kuulsust ning samal ajal saab rahuldada enda sisemised probleemid läbi kellegi teise ründamise. Olen selle isiku poole pöördunud ja palunud lõpetada selline tegevus, kuid vastuseks sain vaid üleoleva kommentaari.”
Kas see on arvamuse avaldamine või kellegi jäme solvamine?
Lõpetuseks üks vestlus Idaga:
Ma ei mäleta, kuidas jõudsime mustanahaliste teemani. Ida ütles, et nii ei tohi nende kohta öelda. “Nii just tohib,” vastasin ma. “Aga black ka ju tohib?” küsis Ida, “sest black on ju inglise keeles “must” ja ta ju on must, mustanahaline.” Püüdsin Idale selgitada, miks just sedasi ei tohi öelda, kuigi tema küsimus ei olnud ju ei rassistlik, õel ega pahatahtlik, vaid lihtsalt siiras segadus, et miks siis ei tohi. Selgitasin siis edasi, et tegelikult ei peaks rassile üldse tähelepanu pöörama, et isegi kui inimesed on erinevat värvi, siis see pole oluline. “Aga mis see rass on?” küsis Ida. Järgnes selgitus europiidsest, mongoliidsest ja negriidsest rassist, mis Idale midagi ei öelnud. Tõime siis mängu värvid. “Näiteks sina oled valge,” ütlesin Idale. “Valge?” küsis ta peaaegu solvunult. “Ma ei ole valge, kui ma pean mingi rass olema, siis ma olen beežikas-roosakas!”. No vot – isegi labidat labidaks nimetades võib inimest solvata;)
