Mis BonBon Lingerie’ga juhtus?

Ma olen BonBon Lingerie’d alati pidanud naiselikuks, veidi provokatiivselt naiselikuks või revolutsiooniliselt enesekindlaks nagu nad ise ütlevad. Tiiu Roosma alustatud BonBon Lingerie mängulisus oli tookord kui bränd välja tuli nii eriline, et ma arvan, et igaüks tahtis seda pesu omada. Need värvid ja teistmoodi lõiked ja… selles kõiges oli midagi…flirt, sensuaalsus, mäng, ilu! Edaspidi läks bränd küll teatud määral safer choice suunas edasi, kuid oli jätkuvalt julge ja kindlasti midagi sellist, mis toetas enesekindlust. Isegi kui pesu ei paistnud ju välja, siis see andis enesekindlusele nö boost‘i.

Siiani on pool mu pesusahtlist täis just BonBon Lingerie pesu, sest nende lõiked sobivad mulle, ma tean, et saan teatud mudeleid osta ilma proovimata ning suurus ka sobib. Lisaks pisidetailid, materjalid ja juba mainitud lõiked ning ka värvid. Jah, ma olen mustausku, kuid BonBon Lingerie on üks väheseid, mis on suutnud mind pöörata ka värvide usku.

Tunnistan, et olen ilmselt kibestunud mutt, sest kuidagi teisiti seda põhjendada ei oska

Mulle meeldib lugeda inimeste edulugusid. Nii neid “ajalehepoisist miljonäriks” kui ka “sündisin õigesse perre, abiellusin rikka mehe/naisega, sain endale sealt kapitali”- lugusid. Ma ei ole selles mõttes see vinguv eestlane, kes arvab, et kõik peab tulema suure vaevaga ja hirmasti muretsedes. Pigem olen ma nagu eluterve pohhuist. “Eluterve pohhuist ei punnita tööl nii, et ninast veri väljas. Ta ei usu, et “Tee tööd, siis tuleb ka armastus.” Ta usub et, eelkōige peab oma tööd armastama ja nautima, muidu pole üldse pointi.” (Eluterve pohhuist, Tom Valsberg).

Ja kindlasti jõuavad kaugemale need, kes oma tööd (olgu see siis suunamudimine või insener) naudivad. Ma olen üsna kindel, et mitte kõik ei jaga minu seisukohta, aga ma arvan, et meil kõigil ei ole ühesugused võimalused, meil ei ole ühsesugused stardiplatvormid ja me oleme erinevatel aegadel olnud erinevates kohtades, erinevate võimalustega. Aga vahet ei ole. Mulle meeldib lugeda ja kuulata erinevaid lugusid.

“Enamik inimestest sureb 25-aastaselt…

…aga maetakse 75-aastaselt,” ütleb Jana Hallas täna (ma ei kuulnud, millises) lehes, kus räägitakse sellest, et 50 on uus 30. Ma ei saaks nii tema tsitaadi kui ka selle teise väitega rohkem nõus olla. Ma olen üsna kindel, et 12 aasta pärast tunnen ma sama, sest hetkel kui ma peaksin mingite inimeste kommentaaride järgi olema keskealine (olen siis või?), siis ma mitte kuidagi ei tunne ennast vanana. See kõlab isegi naeruväärsena, sest mu meelest on ka 60-aastane veel täiesti noor. Kõik sõltub muidugi ka inimesest.

Minu arvates, nii nagu ka tolles artiklis avaldavad arvamust 50-aastased naised, elu alles algab ja vanus 40+ tundub olevat just selline kõige õnnelikum aeg. Reaalselt tekib rahulolu iseendaga, enam ei huvita, mida teised arvad (ja see ei tähenda, et peaks endale lubama olla täielik sitapea). Ausalt, kui ma veel 30-aastasena tahtsin pigem kõigile meeldida, rääkimata siis 20+ vanusest, siis nüüd mõtlen ma, et aga mis siis mu elus juhtub kui ma kõigile ei meeldi. Kõigile ei saagi meeldida. Kõigile ei peagi meeldima. Ja kui võrrelda inimesi, kellele ma meeldin vs kellele mitte, siis mis te arvate, kummale poole kaalukaus on?  Pole mõtet keskenduda käputäiele inimestele. Elu on nii tunduvalt lihtsam. Aga oleks te püüdnud seda öelda 20-aastasele minule? Pea neljakümneaastasena olen ma nii enesekindel, et mul on tunne, et ma võiks maailma vallutada. Otseselt ei peagi silmas karjääri, sest ka siin on fookus natukene muutunud ajaga, vaid seda, et mulle tundub, et kui tahta, on kõik võimalik. Palju jääb lihtsalt julgemise taha. Või siis leitakse mingil hetkel, et ma olen juba liiga vana, et proovida. Aga mis on liiga vana? Kes on selle piiri meile ette seadnud? Suuresti meie ise. Sellest tulenevalt ka ühiskond. Kui me ise peame end vanaks, siis miks ei peaks sama tegema ka teised.

Kõige õnnelikumad pidid olema ka naised, kellel on väikesed lapsed. Ma olen selle väitega mingul määral nõus, absoluutselt kindlasti olen ma kordades õnnelikum kui ma olin Idata, sest laps hoiab omamoodi värske ja noorena (irooniline naise suust, kes esimesed kaks aastat emana vapsee magada ei saanud ning oli mingi aeg nagu elav zombie, kes isegi enam mitte salaja väsimusest vannitoas nuttis). Nüüd kui Ida on kuue-aastane julgen ma tõesti öelda, et ma olen õnnelik naine. Eluga rahul. Tuleb tagasilööke, tuleb pettumusi, tuleb tülisid ja igasugu muud jama ette, aga kui ma mõtlen tagasi sellele, mida ma pidasin probleemideks ja muredeks (numbriliselt) nooremana, siis tundub, et mu elu oli siis vaid üks suur hädaorg. Võrreldes praegusega, kus ma julgen laias laastus öelda, et elu on tagasilöökidest hoolimata lill.  Veider? Võib-olla.

40+ on minu arvates see vanus, kus inimesed saab jagada kaheks. Need, kes “25-aastaselt hakkasid surema” ja need, kes hakkavad 35-40aastaselt elama ja oskavad elu nautida. Mul on igasuguseid tuttavaid. On neid, kes kurdavad, et pool elu on juba elatud ja küll on õudne, et varsti ongi elu läbi. Ma ei saa sellest mitte kunagi aru. Minu arvates on alles pool elatud. Ma ei ole oma loomult eriline päiksekiireke, kuid vanuse teemas on minu tass alati pooltäis. Ma tean inimesi, kes kohe sel hetkel kui 40-aastaseks said muutusid vanaks. Oma hoiakult ja kasvõi riietumistiililt. Kingakontsad muutuvad naistel mutilikuks, mehed hakkavad kandma igavaid villaseid pintsakuid. Kui keegi seda mainib, siis vastatakse, et mis mõttes ei ole ilusad ja teevad vanemaks, need maksid 280 eurot, just nagu teeks hind asja automaatselt ilusaks. Ma tean, et see riietusest rääkimine on õhukesel jääl kõndimine, sest maitsed on erinevad ja see mida pean lahedaks mina, on teise jaoks õudusunenägu, aga küsime siis nii – kui te panete kõrvuti Anu Saagimi, Jana Hallase,  Signe Kivi, Marju Läniku, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, siis kas pole nii, et esimesed kolm neist on noored ja ülejäänud kolm tunduvad vanad, olgugi, et nende vanus (peaks olema suhteliselt) sama?  Ja ei, ma ei arva, et nooruslik on vaid see 50+ naine, kes poolpaljalt ringi käib, vaid naine, kes julgeb end vansuest hoolimata väljendada ja olla tema ise, mitte ennast panna “50+ naiste riietusraamistiku järgi” riidesse. Kõik, kes sinna sisse ei mahu, tembeldatakse nende “raamistikujälgivate” naiste poolt oma eale mittesobilikult käituvaks, labaseks, nõmedaks, kui mitte lausa koledaks. Lugege “Perekooli”kui te mind ei usu.

Vanus ei peaks meid defineerima ja raamidesse panema. Miks me tihti vabatahtlikult end ise teeme vanemaks kui me oleme. Vanus on ausalt ka vaid number. Minu abikaasa saab täna 46-aastaseks. Tänase hetke seisuga tundub mulle, et ta saab lõpuks nooreks (tagasi).

*ennetades kommentaare, miks ma vaid naistest räägin, siis see postitus on ajendatud artiklist, kus enda vaatevinklist vanusele rääkisid just naised ning ma, naisena, rääkisin enda vaatenurgast.  Kui ma peaksin meestest rääkima, siis mehed jäävad minu meelest tihti veelgi vanemaks kohe kui nad 40+ saavad, aga sellest ma ei viitsi täna rääkida.