Mõni teema läheb ikka lappama. Põhjusel, et ma kirjutan midagi, mis hingel, ega oska igat sõna või lauset analüüsida kommenteerijate vaatevinklist ning nii juhtubki, et mulle pannakse suhu sõnad, mida ma pole öelnud või jõuavad kommentaarid sellistesse kõrgustesse, mille peale ma ei oskaks oma õudusunenäoski tulla. Olgu, kommenteerijate kaitseks pean ma ütlema, et ilmselt kõik kommenteerijad ei ole minu ja mu perega läbi blogi tuttavad ning tunnevad siis “siirast muret”. Mulle heideti siin ette “alandamist ja mõnitamist”. Ma ütlen ausalt, et viimasel ajal tundub mulle, et inimesed on nii tundlikud, et näiteks kui öelda inimesele, kes vingub, et on paks, et oled jah juurde võtnud, võib mürki võtta, et järgmisel hetkel nutab see inimene kusagil, sest teda mõnitati. Need kaks väljendit on devalveerunud.
Küll aga hirmutas mind kommenteerijate hulgas arvamus, et isa, kes oma lapsega koos tahab olla ja võib-olla hoolibki lapsest rohkem kui naisest, haigeks inimeseks tembeldatakse. Ma ei osanud aimata, et näiteks lausest, et “mees hoiab unise lapse üleval, et temaga koos magama minna” loetakse välja, et mees on pedofiil või kasutab last kilbina. Ma ei tulnud selle peale, et selgitada taustainfot, et vanasti pani Marek Ida magama kella kaheksa paiku, kuid kuna tal on pikad tööpäevad, siis ta jäi ka ise kell kaheksa väsimusest lapse kõrvale magama; ta ei tahtnud nii vara magama jääda. Miks ta last üksinda või minuga magama ei saada? Vot siin tuleb välja kanaisadus. Esimesel juhul kardab kanaisa, et laps kardab üksi magada, sest laps on seda varem öelnud ja teisel juhul oleme me mõlemad süüdi, et harjutasime Ida issiga magama minema. Eks ka sellel on omad põhjused. Kui me Norra kolisime, olid Ida ja Marek pool aastat lahus, pole ime, et nad peale seda tahtsid koos olla. Mingil hetkel oleksime me pidanud kanaisandusele piiri tõmbama, kuid kas laiskusest või teadmatusest või mugavusest lasime me olukorral üle pea kasvada. Ühetpidi nii lihtne, kuid teistpidi nii keeruline olukord. Ei midagi haiglast.
Minu üllatuseks kirjutasid mulle mitmed teisedki kanaisad. Ja kanaemad. Tunnistasid, et ka neil on selline “probleem”. Põhjuseid kananduseks oli erinevaid. Ma ei hakka neid siin üles loetlema, kuid mul natuke hea meel neid lugeda. Oli ka kanaisasid, kes solvusid, sest nad tundsid end kirjutatus ära ning neid pahandas, et üks naine ja ema nende armastust oma lapse vastu naeruvääristab. Jällegi ei arvanud ma, et kedagi naeruvääristasin, kuid mulle tundub, et kanaisandus mingi piirini on täiesti okei, kuid mingil hetkel läheb lihtsalt minu jaoks see liiale. Ma arvan, et nii kanaisandus-kui emandus teeb lapsele karuteene. M.O.T.T.
Eile rääkisime me sõpradega samal teemal, et mis siis on hullem, kas kanaisandus või rongaisandus? Ja mida ühiskond üldse normiks ning normaalsemaks peab? Mu sõbrad olid eile käinud kontserdil, mis oli mõeldud peredele ja esineja oli tänanud kõiki, kes olid võtnud vaevaks pühapäeva hommikul kell kümme kontserdile tulla, eriti isasid. See viimane märkus tekitas meis hämmingut. Kas see on hämmingut tekitav kui perekontserdil on kohal ka isad? Kas ikka eeldatakse, et isad on pühapäeva hommikul pohmakaga voodis pikali ning lastega väljas käimine on vaid emade “töö”? Iga kell valiksin ma (kasvõi üle piiri läinud) kanaisa kui isa, kes pohmakat põdedes või vastumeelselt pühapäeva hommikul oma perega kontserdile läheb.
Ühesõnaga. Mis ma tahan öelda? Mu blogi on pool-avameelne päevik, ma olen otsustanud lugejatega jagada ka argipäevade teatud pahupooli, ma olen endale teadvustanud, milliseid kommentaare ja reaktsioone üks või teine postitus kaasa tuua võib, kuid ma tahaksin ka lugejatele, kes ei ole püsilugejad ja satuvad siia “klikipostituste” peale ühe või kaks korda, ärge nähke igas kapis tonti. Kui teil on “siiras mure”, siis tutvuge meiega läbi blogi, küsige, kirjutage, aga ärge lahmige niisama. Kui teie soov on muidugi lihtsalt midagi välja plärtsatada, võib olla ka solvata, siis see on muidugi teine asi. Peegel on mul ka kodus olemas, ma tean, milline mina sealt mulle vastu vaatab. Ka see soovitus peeglisse vaadata, on vanaks läinud:)
Lõpetuseks üks armas pildipostitus isade-tütarde suhtest: http://www.upworthy.com/dad-and-daughter-relationships-as-explained-by-10-paintings