Nagu te teate olen ma suur taaskasutuse austaja ja second hand´ide sõber, mulle meeldib lihtsalt see mõte, et ühe vana on teise uus ning lootus leida ägedaid vintage või retro asju nagu allolev Adidas müts. Ent samas käin ma second handides ka lasteriiete pärast ning kuigi ma tahan olla teadlik tarbija ja mitte aidata kaasa lapstööjõu kasutamisele ja muule, mis masstootmisega kaasas käib, on Idal siiski väga palju riideid, mis pärit (järelturu) H&Mist, KappAhlist ja teistest kiirmoe poodidest. Uuena ostan ma neid harva lihtsalt sel põhjusel, et järelturg on (eriti Skandinaavias) väga korralik ja soodne olemas.
Minu õnneks on Idal ka väga moodsa silmaga tädid, kes second handidest täielikke pärle toovad. Burberryst kuni lihtsalt omanäoliste ja coolide esemeteni, mis lihtsalt kohe karjuvad Ida järgi. See lilla mantlike näiteks ei ole vaid minu, aga ka Ida enda lemmik. Ptüi,ptüi,ptüi, aga hetkel on tal mulle sobiv “kaltsaka” maitse kui meenutada blogija Printsessi kuldseid sõnu minu kohta.
Triin kirjutas hiljuti taaskasutusest väga hea postituse (link). Väga hea point – miks on okei osta H&M/Reserved riideid järelturult, aga mitte otse poest. Ühtmoodi toodetud on need igal juhul ning second handis osteldes tarbime me tegelikult veelgi rohkem. Looduse säästmise asemel käitume hoopis vastupidiselt. Või no ma ei tea, miks ma meietan. Mina käin second hand´is otsimas ikkagi teistsuguseid riideid. H&M hilbud, mis mõnel puhul on sama hinnaga või kallimad kui pärispoes uuena, mind ei kõneta. Neid ma taga ei aja ja õnn ei tähenda minu jaoks kotitäies odavalt skooritud riietes.
Kui me täna Idaga linnas aega parajaks tegime, käisime me Sarapuu kirbukast läbi. Ma ajasin küll taga endale jalatseid, kuid sain endale 100% siidist kollase pintsaku.Ühe kuulsuse oma ja kindlasti ka äratuntav, kuid ma ei jätnud seda sellepärast ostmata ka, sellel oli liiga palju omadusi (lotakad taskud muuhulgas!), mis mind kõnetasid. Sama kuulsuse boksist ostsin ma pika Marimekko seeliku (imeline sama komplekti nabapluus jäi kahjuks sinna, sest mul ei ole nabapluusiga midagi teha, aga dämn see oli äge!). Ma ajan taga selliseid leide. St mitte kuulsuste omasid, ma eelistaks kui ma ei teaks, kelle asju ma parasjagu vaatan, aga see on juba puhtalt vaid minu kiiks, et mind reaalselt ei huvita selline asi. Saan aru, et paljusid huvitab, ega seal muidu suurelt mingid nimed, millest pooled mulle midagi ei öelnud, bokside peal ei ilutseks. Abielusaate-Helenist kuni…
Ma ei tea, kuidas kaltsuka kontseptsiooniga läheb tegelikult kokku see, et seal ka täiesti tutikaid asju müüakse, ses mõttes, et nägin üht-kaht boksi, kus oli peal mingi ettevõtja nimi ja boks täis uusi asju ning samasse kategooriasse kuulub ehk/äkki/võibolla ka Ida uus mantel, kuid mul on lihtsalt mantli üle liiga hea meel, et hakata analüüsima mingit taaskasutuspoe eetikat.
Ehk siis. Ida (ja minu!) lemmikmantel on talle kahjuks väikseks jäänud ja kuigi ma lasteaias ning kodus olen lihtsate lasteriiete ning kombede usku, siis mul on nõrkus igasugu mantlikeste ja jopede suhtes ning ma olin Idale uue sügismantli otsingul. Korralike lastemantlite hinnad ei ole just kõige soodsamad, eriti kui tegu on mõne brändi toote ja/või käsitööga. Saate siis isegi aru, miks ma olin täielikus vaimustuses allolevast kollasest mantlikesest, mille hind oli 20 eurot. Natuke tekivad minu jaoks siinkohal käärid, sest 20 eurot tundub mulle second handis palju, aga kui ma valesti aru ei saanud, siis see mantel oli sinna toodud eesmärgil silma jääda*. Uuena.Vbla eelmise hooaja mudelina. Teiste kasutatud asjade kõrval. Disaner Merle Lõhmuse toode. Väga hea mõte. Mina armusin ära. Leidsin TÄPSELT selle, mida olin otsimas ja sain teada (minu jaoks) uuest brändist.
Saapad ja kleit on samuti Sarapuu kirbukast. Kleit oli mõnusast villasest materjalist, maksis kolm eurot ja saapad…Leiaks ma endale ka sellised!
* eksisin. Tegu oli disaneri kappi seisma jäänud lastekollektsiooni viimaste mudelitega. Hekel keskendub ta teistele projektidele, kuid eritellimusel teeb ka väikestele šikkidele tüdrukutele ja poistele riideid.