Suure tõenäosusega on see nüüd jälle üks neist postitustest, mille eest mind virtuaalselt oksa tõmmatakse, sest mis inimene ma selline olen, kes selliseid asju tähele paneb, arvustab ja siis veel ka kirja paneb. Kelleks ma ennast pean? Kas ma ikka peeglisse olen vaadanud? Aga see selleks.
Ma olin mõnda aega tagasi ühel üritusel, kus oli ka palju naisettevõtjaid ja teate, mis ma panin tähele? Paljud naised nägid võrreldes meestega rääbakad välja. Oodake, pange see virtuaalne kivi tagasi. Las ma seletan. Meestel on üldjuhul lihtne. Igal mehel on kapis üks ülikond, ühed korralikud kingad ja lips – kui ülikond on klassikaline, king läigib ja lips on ees, siis ongi laias laastus pilt korrektne. Muidugi on erandeid. Alati on erandeid, aga üldpilt on pigem korrektne. Kuna naisi oli üritusel vähem, siis paratamatult hakkasid nemad ka rohkem silma. Ma ei arvusta riietust kui sellist, sest ma ei viitsi maitse üle kakelda. Vaid seda, et üldmulje oli odav. Asi ei ole selles, et kui palju asi maksab, aga kui naisel on jalas ära trööbatud jalanõud ning käekott, mis hargneb, on määrdunud, aga Valentino kirjaga, siis rohkem polegi vaja, et üldmulje oleks rikutud.
Ja ma tahangi rääkida käekottidest. Ma armastan (käe)kotte. Minu eelistus on suuuuuuured käekotid, kuhu terve elu sisse mahub – veiniavajast ja kruvikeerajast raamatu ja huulepulgani, aga mulle meeldivad ka paljud väiksed käekotid. Lemmikuim üks nahast pruun käekott (blogipäise pildil ka näha), mille ma Vintage Humanast ühe euroga soetasin. Superpraktiline kott. Minu maitse järgi ka täpselt. Aga ma saan aru, et maitsed on erinevad. Igaühele oma – kellele kirju Desigual, kellele heegeldatud võrkkott, kellele Jürgen Ligi pildiga kandekott, kellele litritega Guess, kellele vanaemalt päritud käekotike 1950-aastatest, kellele Louis Vuitton, kellele Hermes. Selles pole küsimus.
Aga palun selgitage mulle ära, miks üks endast lugupidav naine läheb üritusele, kus ta esindab ennast ja oma ettevõtet, püüab luua ärikontakte ning võtab kaenlasse määrdunud ja narmendava Valentino koti? Koti, mis kaugelt karjub feeeeiiiiik! Ärge tulge jälle selle argumendiga, et no vaatas, et kena kott ja ei tea firmanimedest midagi. Ma ei arva, et kõik naised peaksid kõikide brändidega kursis olema, aga teatud ringkonnas liikudes võib olla võiks. Ei jäta ju endast lihtsalt head ja professionnalset, eduka äriinimese muljet feikkotiga ringi lehvides? Kotil ei pea üldse mitte mingit nime olema, see pole üldse teema aga reegel võiks ju olla, et kui originaal Valentinot/Guccit/LV-d ei jaksa osta, siis alates mingist vanusest feikkotti enam ei osta. Teine reegel võiks olla, et naise käekott (ja mobiiltelefonikaaned) ei oleks määrdunud ja räsitud? Vabaaja- ja rannakott on midagi muud kui käekott, millega minna ametlikumale kohtumisele/seminarile/konverentsile. Ei?
Teen naistele jälle liiga ja pean ennast teistest paremaks?