Ja mis tunne on siis vanemal järjekordse lasteaia stendile tekkinud kuulutuse ees seistes kuulda: “Emme, ma tahan sinna trenni minna. Ja sinna ringi ka!” Kuidas sa ütled lapsele, et jah, teised saavad, aga vot sina, kallis, ei saa!Kas tuleb tuttav ette? Praegugi on paljude lasteaedade stendid kaetud reklaamide-registreerimislehtedega, mis kutsuvad lapsi judosse, laulma, tantsima, keraamikasse, robootikasse, inglise keelde, rahvatantsu, kannelt mängima, meisterdama ja kõikvõimalikesse muudesse kohtadesse, igaüks lisatasu eest muidugi. 

Lugesin sellist artiklit Delfist ja tundsin end selles artiklis ära. Ka Ida rühmas on seinal registreerimislehed tantsutrenni, inglise keelde, pallitrenni, joogasse, eelkooli. “Pane mind inglise keelde ja tantsutrenni ja eelkooli!” nõudis Ida. “Joogasse tahan ka!” Ühtepidi mõistan ma last, et ta tahab igale poole minna, sest kui pole kogemust, kuidas ta teab, mis on see üks ja õige trenn, millele keskenduda. Rahaliselt teeks kõik need ringid kokku 115 eurot. Ja tegelikult tahaks mina hoopiski, et Ida käiks ujumas ning laulmas, sest ujumisoskus on igale veeloomale hädavajalik ning laulmises on Ida lihtsalt väga hea ning seda tasuks arendada. “Aga Viki käib balletis, kas ma sinna saan minna?” on ta veel kodus küsinud. Balleti ma välistasin, sest kuigi Ida väidab, et hakkab suureks saades Laureeniks, siis tegelikult on näha, et balletis meeldivad talle eelkätt need ilusad seelikud ja meik. Lisaks tean ma, milline töö ja valu on selle ilu taga, mida meie laval näeme. Ujumine ja laulmine jäävad ära, esiteks tõesti raha pärast – ma ei leia, et 200 eurot kuus trennide peale on mõistlik kulutada ja teiseks mul ei oleks lihtsalt aega edasi-tagasi trennist trenni sõita. Koduse emana oleks asjalood ilmselt teised selle ajaga.

Inglise keelde ei oleks ma Idat ka pannud. Mulle tundub, et seda ei ole hetkel lihtsalt vaja. Jah, keelteoskus on oluline ja neid tuleb õppida, kuid mu meelest ei peaks seda veel lasteaias õppima. Mulle tundub see kõik nii “wannabe”, et saaks öelda, oh my god, mu seitsmeaastane honey oskab English´t rääkida. Puhtalt minu tagasihoidlik arvamus, mil tegelikkusega ei pruugi üldse mingit seost olla. (Teine asi on kui lapsel on üks vanem teisest rahvusest, laps elab teises riigis jne, siis on kuidagi elementaarne, et laps õpib mõlemat/mitut keelt). Lasteaias eraldi raha eest inglise keelt õppida – ma ei tea. Pigem tundub mulle, et lasteaed võiks olla see koht, kus lapsed õpivad lisaks koolitarkustele selliseid asju, et neist kasvaks head inimesed. Kes ei mängi siilidega jalgpalli, kes ei mõnita teisi riiete/välimuse pärast. Saate aru, mida ma mõtlen? Selliseid elementaarseid asju, mis polegi enam elementaarsed nagu näha ja lugeda on.

Eelkoolist rääkisin ma Ida ära, sest ausalt…ma ei mõista seda eelkoolide värki. Mul tekib alati kolm küsimust – kas lasteaias on tänapäeval nii kehvad õpetajad, et ei suuda koolieelikutele tähti ja numbreid õpetada, kas lapsevanemad on tänapäeval nii laisad, et ei suuda ega oska lapse silmaringi avardada, kas lapsed on tänapäeval nii rumalad, et lasteaia kõrvalt ja enne kooli on vaja neid lisaks õpetada. Jällegi puhtalt minu isiklik arvamus, aga päriselt ma ei mõista, miks neid eelkoole vaja on. See on nagu ühiskondlik surve, et mis vanem sa üldse oled kui last eelkooli ei pane, kas sa lapse tuleviku peale üldse ei mõtle. Mina, kes ma olen üsna laisk mugav lapsevanem, leian, et on lapsevanema ja lasteaia õpetajate koostöös peaks laps piisavalt kooliküpseks saama. Mulle tundub eelkool kohati tobe trend, millega peab kaasa minema, et mitte kehvem näida.

Ühesõnaga õnnestus mul Ida lasteia trenni- ja huviringid viia 60 euro peale kuus. Ei ole väike summa siiski. Ühtepidi mulle meeldib, et laps saab trennides ära käia lasteaias, jääb viimine-toomine ära, ma mõistan ka seda, et ei saa pakkuda vaid ühte trenni, sest jube nadi tegelikult kui pead minema rahvatantsu, sest see on ainus pakutav trenn. Teistpidi mõtlen ma aga, et aga tõesti kui mul ei oleks seda 20 eurot vaba raha kuus (ühe lapse pealt! aga kui mul oleks kolm last ja kõik tahaks erinevates ringides käia!), siis sellised poolsunduslikud trennid tekitavad ebavõrdsust. Me muudkui räägime, et Eestis ei ole klassivahet ja iga kord kui keegi suure suuga sel teemal sõna võtab, hakkan ma naerma. Jah, on lapsevanema asi lapsele selgeks teha, et kõike ei saa ja kõikides trennides ei ole mõistlik käia, ja lapsed saavad aru ka, aga samas ikka jääb hinge see mõte, et miks tema saab ja mina ei saa. Kõikidel ei ole samasuguseid võimalusi. Punkt. Mõne jaoks on 20-60 eurot palju suurem kui teise jaoks. Vaatasin eile õhtul filmi “Spanglish” – väga mõtlemapanev ning osaliselt samal teemal. Kas keeruliste (armu)suhete taustal oli vanemast aus võtta lapselt ära võimalus käia stipendiumiga erakoolis? Kas see oleks tuleviku mõttes lapsele kasuks tulnud või oleks see ta muutnud kellekski teiseks, kellekski, kes ei jagaks tema ja ta perekonna põhimõtteid? Pikemalt ei hakka seda filmi siinkohal lahkama. Kes on näinud, saab aru, millest räägin. Kes näinud ei ole, soovitan soojalt vaadata.

Muidugi on see kahe otsaga asi, aga mulle tegelikult meeldiks küll kui trennid oleks pigem lasteaiavälised. Mul lapsevanemana oleks tunduvalt lihtsam lapsele selgeks teha, et igal pool ei saa käia, jääks ära need “aga tema käib, miks mina ei saa” ning see tobe surve. Mul on kogu aeg tunne, et selliste reklaamidega mind survestatakse, sest õigel vanemal ei ole oma lapse jaoks kunagi rahast ja ajast kahju.