Juba aastaid näen ma unes oma surnud lähedasi. Sellest ei oleks midagi kui seda juhtuks harva, siis ma isegi naudiks seda, et kallid inimesed, kellest ma puudust tunnen, mind unes külastavad, viimasel ajal on seda aga aina tihedamini juhtunud ja mul on ausalt öeldes natuke kopp ees. Paar ööd tagasi nägin ma Satut unes. Selles ei tundunud mulle iseenesest midagi üleloomulikku olevat, sest samal ajal kui müstikud usuvad, et unes külastavad meid vaimud, kes tahavad hüvasti jätta või olulisi sõnumeid edastada, siis psühholoogide sõnul on see aga meie endi viis, kuidas lähedase kaotusega leppida ja sellega toime tulla. Ei midagi üleloomulikku niisiis. Kuigi….teate ju küll mind, mulle meeldib ka igasugu müstika ja horoskoobid ja unenägude seletamine. Mitte et ma neid väga usuks ja tõsiselt võtaks, aga midagi mind selliste teemade juures siiski paelub. Eriti kui on kokkusattumusi nagu mul kipub olema. Mäletate ma saatsin kunagi oma peikale sõnumi, et surnud oled või, et ei vasta. Hommikul sain ma teada, et umbes tol hetkel oli ta autoavariis surma saanud. Mul oli tol ööl hästi halb sisetunne. Sarnane sisetunne on mind ka hiljem painanud ja ma olen unes ka teiste lähedaste inimeste surma ette näinud. Enne tädi surma näiteks nägin ma, kuidas me jooksime kõik rongile, aga tädi ei jõudnud joosta ja jäi meist maha, jäi meile järele vaatama. Satule mõtlesin ma palju, ma teadsin, et ta on haige ega tahtnud teda väga tüüdata oma kõnedega. Saatsin talle sõnumi. Matustel sain ma teada, et ta oli tol päeval surnud. Ma ei tea, kas ta sai mu sõnumi kätte.
Mis mind eriliselt häirib on see, et ma olen viimasel ajal palju näinud unes toda autoavariis surnud peikat. Ei, te ei pea mõtlema, et issand, kuidas ta sellest rääkida julgeb, endal mees ja laps, et kas mees ei saa haiget või ei muutu armukadedaks. Noh ütleme nii, et esiteks oleks surnu peale väga tobe olla armukade, seda enam, et me saame ikka väga hästi läbi ka tolle peika perega. Teiseks olen mina õnneks oma eluga edasi saanud minna. Selleks kulus palju tunde teraapiat. Aga nüüd on see surnud peika tihti mu unes. Tuleb, on seal teiste seas, ei räägi midagi, ja ma lähen närvi, et ta tagasi on, sest ma ju teadsin, et ta oli surnud. Ma mõtlen unes, kui alatu on temast peale 20 aastat lihtsalt välja ilmuda, et mis ta siis ei olnudki surnud või, et mis tobedat mängu ta siis mängis. See ei ole veel kõik. Pooltest kordadest sureb ta unes uuesti ära. Näiteks täna öösel nägin ma teda keskkooli lõpetamisel ja mingi hetk oli ta lihtsalt keset aula põrandat pikali. Kui ma karjusin, et kutsuge kiirabi, ütlesid teised, et on juba hilja. Ma olin viha täis, sest mis mõttes ta jälle ära julges surra. Oli ju korra juba surnud. Ja siis ma ärkan üles, olen õnnelik, et see oli vaid uni ja haaran kaissu oma väikese varanduse, kes mu kõrval nohisevad.
Aga saate ju aru kui kurnav see on. Kui paganama ärritav. Ma ei saa aru, miks ma selliseid unenägusid näen. Alguses võtsin seda mõistusega, et lihtsalt uni ju, aga nüüd olen ma natukene tüdinenud. Tüdinenud, et surnud inimesed tulevad mu unenägudesse, et seal uuesti ära surra. Mis asi see on? Miks? Kuidas ma nendest unenägudest lahti saan?