Gjedsjø Gaard

Mäletate ma kirjutasin oma hiljutisest tööreisist, kus üks klient mind üle lasi ja just sel hetkel kui ma olin tema linna ööbimise broneerinud kirjutas ta, et kle, anna andeks, ma ikka ei saa sinuga kohtuda? Jube närvi ajas ja oi, kus oleks veel rohkem närvi ajanud kui näiteks ööbimiskohaks oleks olnud too järgmise öö Göteborgi hotell, kus tuul tuppa puhus ja külmetava kunstniku tunne oli. Õnneks läks nii, et broneeritud ööbimiskohaks sai järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. Mitte et ma oleksin otseselt pärli otsinud, esimene eesmärk oli lihtsalt ööbimiskoht leida, aga kui mul sama hinnaga on valida, kas valgete linadega tavaline hotellituba või midagi teistsugust, siis te ju teate mind. Ma valin alati teistsuguse. Ja teistsugune see oli. Nagu kunagi kogemata avastatud Gjedsjø Gård Norras, kus ma hiljem mitmeid kordi veel ööbisin. Gits Gård Falkenbergis saab olema ka üks selline koht, kuhu ma tagasi tahan. Aga mitte vaid üheks ööks, vaid puhkuseks. Sest see on selline kõige ehtsam Bullerby puhkus, isegi sellest ühest ööst piisas, et ära armuda.

Meie ööbimiskohaks sai nunnu stuga, selline armsalt räsitud ja omanäoline. Esimene “tuba”, nö klaasmaja oli mõnus õhtuseks istumiseks ja päikeseloojangu nautimiseks, seal ma istusingi nii kaua kuni läks kottpimedaks ja enam ei näinud sõrmegi suhu pista. Peale 400+ kilomeetrit sõitu oli nii mõnus lihtsalt rahu ja vaikust nautida. Natuke meenutas Ussipesa.

Me olime optimistlikud ja plaanisime ka ujuma minna, aga basseini vesi oli ikkagi liiga külm. Samas ma kujutasin nii oma vaimusilmas ette, kuidas me järgmisel aastal sinna puhkuseks tagasi läheme, lebaskleme basseini ääres lamamistoolidel, naudime rahu ja vaikust ning eemalt kostvaid loodusehääli. See kõik lihtsalt karjub “idüll”!

Ujumise asemel läksime me jalutama. Ukerdasime seal põldude vahel ja mulle tulid meelde oma esimesed Rootsi reisid, ma arvan, et ma ei olnud Idast palju vanem kui esimest korda vanaonule külla läksime. Ma ei teagi miks see mulle meelde tuli. Võib olla see jalutuskäik meenutas noid õhtuseid jalutuskäike Öxelösundis. Põlde ei olnud, olid tillukesed tänavad, paadisadam ja päikeseloojang. Nüüd oli ka päikeseloojang. Imeline, imeline päikeseloojang. Minusugusele hingest romantikule puhas magustoit.

Hommikul pidime me vara ärkama, töö ootas. Jube kahju oli lahkuda. Vähemalt saime me kõige ehtsamat Skandinaavia hommikusööki nautida. Kas sa üldse oled Rootsis/Norras käinud, kui ei ole hommikusöögiks söönud näkileiba/Polarbröd kaviariga? Ma võiks seda kaviari süüa otse tuubist, kilode viisi. Nüüd tulid Norra argihommikud meelde. Idale lasteaeda kaasa matpakke, ikka kaviari ja juustuga võileibadega, ja tööle kiirustamine. Kohati tundus, et olemegi Norras, sest igal pool olid Rootsi lippude kõrval ka Norra lipud. Saime teada, et see tuli sellest, et naine oli rootslane, mees norrakas. “Selle pärast ma svorsk´i räägingi,” selgitas perenaine. Mulle see sobis. Ma ise räägin samasugust rootsi-norra (svenks + norsk = svorsk) segukeelt tänu tööle. Nii mõnusa koduse tunde tekitas see kõik.

Hommikukohvi lõpetasime tutikate kiisupoegadega mängides. Meelest läks see, et tobeda kliendi pärast tegin ma oma marsruudil kokku 300 kilomeetrise ringi. Sest kas saab olla tige või pettunud kui kassipoeg mängib su tennisepaelaga?

Uute kohtumisteni!

Kuu aega tagasi avastasin ma Oslo lähistel metsas pärli. Kui mul seekord oli vaja Oslos ööbida kolm ööd, siis ei olnud kahtlustki, kus ööbida. Loomulikult samas kohas. Esiteks on kolm päeva steriilses hotellitoas nelja seina vahel lihtsalt ahistav, teiseks selle selle hotelli hämmastavalt rahakotisõbralik hind, kolmandaks on selles väikeses bed and breakfastis kodune tunne, neljandaks väga maitsev toit ja viiendaks ning ehk kõige olulisemaks erakordselt meeldivad võõrustajad. Per Erik ja Rosmary on natukene nagu karakterid mõnest vanast Prantsuse filmist – šikid ja elegantsed.

Olgugi, et võõrustajad olid seekord haiged – ühel kerge külmetus ja teine oli just südamerikkega haiglast tulnud, ei lasknud nad latti alla. Me küll püüdsime aidata ja uurisime, kas on midagi, mida me teha saame, kuid võõrustajad jäid endale kindlaks. Nende külalistel peab olema nende juures nii hea, et nad tahavad tagasi tulla. Nii valmis ilma hinnaalanduseta õhtul võrratu guljašš ning hommikusöögilaud oli värsketest hõrgutistest lookas.

Suhtlus nendega lihtne ja soe nagu ka eelmine kord. Seekord oli meiega enamuse ajast ka nende 12-aastane tütrepoeg Gregory ja nii nagu vanavanemad oli ka lapselaps nagu teisest maailmast. Teda huvitas Ida-Euroopa kirjandus, ta teadis maailma ajaloost ja poliitikast kui meie ning reisi lõpuks teadis ta Jaan Krossi kohta rohkem kui meie. Ausõna.

Gjedsjø Gaard on muinasjutuline. Ma loodan, et mul on põhjust sinna varsti tagasi minna. Kui muidugi tuba saab. Nende maja on kogu aeg broneeritud. Ja ma ei imesta, miks. Huvitav, kas kõik külalised hindavad neid inimesi, detaile, lugusid? Mulle igatahes on see koht ja need inimesed nii hinge pugenud.