Ma olen paar päeva mõelnud, et issand, nüüd on küll see hetk käes kui internet katki läheb, sest ükskõik, mis lehte ma skrollin on mulle vastu vaadanud mõni Evelin Ilvesest tehtud saadet materdav artikkel. “Mida selle saatega ometi taheti näidata?” “Milleks selline saade?”, “Paljas tagumik televisioonis, kus see kõlbab!” Ma ei olnud ise seda saadet näinud, aga ometi suutsin ma leida nendele küsimustele vastuse. Alustame paljast tagumikust. šokeeriv! Päriselt? 21. sajandil? Inimesi ehmatas paljalt ujuma minev naisterahvas? Ilmselt need inimesed ei oma kontot ei Facebookis ega Instagramis ega vaata kunagi meelelahutusuudiseid, sest seal näeksid nad paljad naisi kordades rohkem. Võtame kasvõi populaarse sotsiaalmeedia kaunitari Katrikatsi. Keegi ei ole šokeeritud, sest pildid on tegelikud kenad ja seksikad. On see silmakirjalikkus? Et 20+ naise alastus on aktsepteeritud ja kaunis, 50+ naise (vähem) alastus šokeeriv?
Milleks selline saade, mida sellega taheti öelda ja mida näidata? Aga milleks elulooraamatud, mis on alati müügiedetabelite esikohtadel? Apollo lehel on viis lehekülge elulooraamatuid. Inimesi huvitab. Punkt. Need, kes ütlesid, et nende jaoks oli Evelini saade totaalselt vastuvõetamatu ja arusaamatu, on need samad inimesed, kes jooksid Kroonikat ostma, et näha pilte katusesuudlusest. Kui ma ei eksi on nö elulooraamatu kirjutanud ka lauljad ja blogijad, kes pole veel 30. Mis nendel on rohkem öelda kui endisel presidendiproual? Ilmselt midagi on, ma ei vaidle vastu, sihtgrupid on erinevad. Saateid tehakse blogijast Itaalias ja panna ekraanile habemega nalja tegev juutuuber (vlogger?). Miks siis mitte teha saade inimesest, kes on oma tegemistest olnud vastuoluline, skandaalne, ent samas siiski kirglik ja aktiivne, pildil üle kümne aasta erinevate väljaütlemiste ja tegemistega. Meid ju huvitab tegelikult.
See kõik on nüüd öeldud enne kui ma saadet näinud olin. Lisan igaks juhuks teile mälu värskendamiseks, et ka mina olen Evelin Ilvese kritiseerijate seas esimeste hulgas olnud. Ta ei ole mulle kunagi sümpaatne olnud, pigem meenutanud maakat, kelle väljaütlemisi on piinlik kuulata olnud.
Täna hommikul sattusin ma kogemata teleka ette just sel ajal kui saate kordus hakkas. Kaks tundi hiljem ütlen ma, et ma ei saa sellest Evelini materdamisest saate pärast aru. Mina nägin saates enesekindlat, kirglikku, energilist, spontaanset, endaga rahulolevat naist. Naist, kes ei karda proovida. Naist, kes ei karda kukkuda. Naist, kes tõuseb püsti kui on kukkunud. Naist, kes oskab enda üle naerda. Naist, kel on uhkus. Naist, kel on väärikus. Kaunist naist. “Tal on oskus tuhast tõusta kui ta on tuhastatud,” ütles saates tema kohta üks sõbranna. “Ta ei jäänud kurvaks, ei muutunud kibestunuks, ei jäänud paigale seisma.” “Ta on spontaanne ja elab hetkes,” lisas keegi teine. Ja see võtabki Evelin Ilvese nüüd minu jaoks kokku. Ei saa olla kindel, et presidendiproua peaks olema nii spontaanne ja ilmselt sellest spontaansusest on paljud skandaalid ka alguse saanud, aga siiski. Evelin Ilves jättis selles saates endast sümpaatse ja naiseliku naise mulje. Ma ei oleks seda kunagi uskunud. Ma jäin saadet vaatama, sest ma olin lugenud vaid kriitikat ja kuna Evelin Ilves ei ole mulle kunagi meeldinud, siis olin ma kindel, et ka mina ühinen kritiseerijatega. Tema isiku suhtes. Mitte palja tagumiku ja saate mõttekuse suhtes.
Eksisin.
Ma mingil määral samastusin temaga ja mõistsin teda. Ma olen ka spontaanne ja elan hetkes, paljud probleemid saavadki just sellest alguse, minu väljaütlemisi ja tegusi ei anta mulle andeks, sest ma olen vastuoluline, aga siiski mina ise. Ma tundsin saate lõppedes, et Evelin Ilvesega on sama asi. Korra vihatud, elu lõpuni vihatud. Kui sul pole just staatust, mille pärast inimesed tahavad sinu ümber olla, sest sellest võib endale mingi kasu olla.
Lõppukaader. Kaunis naine kaunis looduses. Eeskujuks, et enesekindlus ja ilu algab seestpoolt. Kehakaalust, pikkusest, nahavärvist olenemata.
