Tuhast tõusta kui oled tuhastatud ehk nähtus nimega Evelin

Ma olen paar päeva mõelnud, et issand, nüüd on küll see hetk käes kui internet katki läheb, sest ükskõik, mis lehte ma skrollin on mulle vastu vaadanud mõni Evelin Ilvesest tehtud saadet materdav artikkel. “Mida selle saatega ometi taheti näidata?” “Milleks selline saade?”, “Paljas tagumik televisioonis, kus see kõlbab!” Ma ei olnud ise seda saadet näinud, aga ometi suutsin ma leida nendele küsimustele vastuse. Alustame paljast tagumikust. šokeeriv! Päriselt? 21. sajandil? Inimesi ehmatas paljalt ujuma minev naisterahvas? Ilmselt need inimesed ei oma kontot ei Facebookis ega Instagramis ega vaata kunagi meelelahutusuudiseid, sest seal näeksid nad paljad naisi kordades rohkem. Võtame kasvõi populaarse sotsiaalmeedia kaunitari Katrikatsi. Keegi ei ole šokeeritud, sest pildid on tegelikud kenad ja seksikad. On see silmakirjalikkus? Et 20+ naise alastus on aktsepteeritud ja kaunis, 50+ naise (vähem) alastus šokeeriv?

Milleks selline saade, mida sellega taheti öelda ja mida näidata? Aga milleks elulooraamatud, mis on alati müügiedetabelite esikohtadel?  Apollo lehel on viis lehekülge elulooraamatuid. Inimesi huvitab. Punkt. Need, kes ütlesid, et nende jaoks oli Evelini saade totaalselt vastuvõetamatu ja arusaamatu, on need samad inimesed, kes jooksid Kroonikat ostma, et näha pilte katusesuudlusest. Kui ma ei eksi on nö elulooraamatu kirjutanud ka lauljad ja blogijad, kes pole veel 30. Mis nendel on rohkem öelda kui endisel presidendiproual? Ilmselt midagi on, ma ei vaidle vastu, sihtgrupid on erinevad.   Saateid tehakse blogijast Itaalias ja panna ekraanile habemega nalja tegev juutuuber (vlogger?).  Miks siis mitte teha saade inimesest, kes on oma tegemistest olnud vastuoluline, skandaalne, ent samas siiski kirglik ja aktiivne, pildil üle kümne aasta erinevate väljaütlemiste ja tegemistega. Meid ju huvitab tegelikult.

See kõik on nüüd öeldud enne kui ma saadet näinud olin. Lisan igaks juhuks teile mälu värskendamiseks, et ka mina olen Evelin Ilvese kritiseerijate seas esimeste hulgas olnud. Ta ei ole mulle kunagi sümpaatne olnud, pigem meenutanud maakat, kelle väljaütlemisi on piinlik kuulata olnud.

Täna hommikul sattusin ma kogemata teleka ette just sel ajal kui saate kordus hakkas. Kaks tundi hiljem ütlen ma, et ma ei saa sellest Evelini materdamisest saate pärast aru. Mina nägin saates enesekindlat, kirglikku, energilist, spontaanset, endaga rahulolevat naist. Naist, kes ei karda proovida. Naist, kes ei karda kukkuda. Naist, kes tõuseb püsti kui on kukkunud.  Naist, kes oskab enda üle naerda. Naist, kel on uhkus. Naist, kel on väärikus. Kaunist naist. “Tal on oskus tuhast tõusta kui ta on tuhastatud,” ütles saates tema kohta üks sõbranna. “Ta ei jäänud kurvaks, ei muutunud kibestunuks, ei jäänud paigale seisma.”  “Ta on spontaanne ja elab hetkes,” lisas keegi teine. Ja see võtabki Evelin Ilvese nüüd minu jaoks kokku. Ei saa olla kindel, et presidendiproua peaks olema nii spontaanne ja ilmselt sellest spontaansusest on paljud skandaalid ka alguse saanud, aga siiski. Evelin Ilves jättis selles saates endast sümpaatse ja naiseliku naise mulje. Ma ei oleks seda kunagi uskunud. Ma jäin saadet vaatama, sest ma olin lugenud vaid kriitikat ja kuna Evelin Ilves ei ole mulle kunagi meeldinud, siis olin ma kindel, et ka mina ühinen kritiseerijatega. Tema isiku suhtes. Mitte palja tagumiku ja saate mõttekuse suhtes.

Eksisin.

Ma mingil määral samastusin temaga ja mõistsin teda. Ma olen ka spontaanne ja elan hetkes, paljud probleemid saavadki just sellest alguse, minu väljaütlemisi ja tegusi ei anta mulle andeks, sest ma olen vastuoluline, aga siiski mina ise. Ma tundsin saate lõppedes, et Evelin Ilvesega on sama asi. Korra vihatud, elu lõpuni vihatud. Kui sul pole just staatust, mille pärast inimesed tahavad sinu ümber olla, sest sellest võib endale mingi kasu olla.

Lõppukaader. Kaunis naine kaunis looduses. Eeskujuks, et enesekindlus ja ilu algab seestpoolt. Kehakaalust, pikkusest, nahavärvist olenemata.

 

 

“Linnu lood” kingiloos

Eelmisel nädalal tõi Apollo raamatupäkapikk meile uue raamatu – Evelin Ilvese “Linnu lood” (LINK). Ida on nüüd jõudnud ikka, kus ta viitsib ja tahab päriselt ka, et me talle raamatuid loeksime ja otseloomulikult teeb see mulle kui suurele raamatusõbrale rõõmu, et ehk kasvab lapsest ka lugeja.  Mina ja mu pinginaaber vedasime algkoolis kilode kaupa raamatuid endale koju lugemiseks, aga nagu ma aru olen saanud, siis tänapäeval on raamatuid armastav laps pigem haruldus.

Ida haaras “Linnu lood” kätte ja kukkus seda hoogsalt lehitsema. Cathrine Zaripi tehtud illustratsioonid paelusid teda täitsa pikaks ajaks. Ma ei tea, kas ajendatuna raamatus nähtud karupildist, kuid ühel hetkel kutsus Ida ka oma suute kaisumõmmi meiega kaasa lugema. Nii me siis seal kolmekesi voodis vedelsime ja lugema hakkasime.

9789949814534

Et täiesti aus olla, siis esimesi peatükke oli mul väga raske lugeda. Evelin Ilves ei kuulu just minu lemmikisikute hulka ja iga dialoog kõlas mu peas tema häälega, see häiris mind tohutult. Ma peaaegu tahtsin raamatu pooleli jätta, kuid Ida nõudis mingi pildi juures selgitust, et mis see on ja mis too on ning ma mõtlesin, et ma olen ikka nõme küll, et eelarvamuse pärast raamatut edasi ei loe. Sest vaadake, Evelin Ilves võib ju inimesena mulle ebameeldiv olla, kuid (ka kirjapandud lugude järgi) on ta oma lapsele väga hea ema ning ühest emast ja lapsest see raamat just räägibki. Kui ma olin peast eelarvamuse lahti lasknud, läks lugemine palju libedamalt. Muidugi ei lugenud me tervet raamatut korraga läbi, kuid kui Ida juba magas, lugesin ma selle ise lõpuni.

Ja mis ma teile ütlen? Äärmiselt armas ja lihtne raamat ühest mõnusast lapsepõlvest, mille Linnu veetsin oma emme ja issiga sügavas metsas talus elades. Tal ei ole seal mängimiseks teisi lapsi ja nii peab ta kasutama fantaasiat. Ta õpib tundma linde ja loomi, parimateks sõpradeks Toonepulk ja koer Luddu, ta õpib emmega leivategu, unistab “ödeventist”, ehitab linnumaja ja käib aegajalt emmega linnas. Kusjuures ma nägin ka üht intervjuud, kus Evelin Ilves ja Kadri Keiu seda raamatut tutvustasid ning Kadri Keiu jättis endast nii sümpaatse mulje, et raamatut lugedes tuli mulle kogu aeg silme ette see päris Linnu, kellest lood inspireeritud on, ja muutis ka raamatu vägagi sümpaatseks.

Lõpuks saab Linnu issist president ja nad kolivad perega suurde roosasse majja. Sinna, kus “Pehmed ja Karvased” elavad. Kas Linnu nendega ka kohtub, sellest lubab ta jutustada järgmises raamatus.

Raamatu suureks plussiks lisaks vahvatele joonistustele on see, et keel on lihtne ja peatükid paraja pikkusega, täpselt sellised ühe unejutu pikkused. Mina loodan, et see raamat avab lugejate silmad. Selles mõttes, et see näitab kui loomingulised, teravad ja huvitatud maailmaasjadest on lapsed tegelikult. Kui ma vaid laseme neil seda olla. Ja leiame nende jaoks aega, et maailmaasju selgitada. Nagu täiskasvanutele. Samuti ei tasu alahinnata loodust, loodus pakub lapsele nii palju avastamist ja mängurõõmu, kordades rohkem kui iPad või nutitelefon. Muidugi oleks hea, kui lapsel oleks ka “ödevent”, kellega koos mööda põlde ja metsa joosta, kuid pole ka hullu kui õde-venda pole, tegevusi jagub ka üksinda. Näiteks võib proovida suudelda konna ja vaadata, kas see muutub võluvaks printsiks.

Tahad teada, kas konn  muutub printsiks ja mida Linnu sellest arvab? Ühe raamatu loosin ma ka lugejate vahel välja. Selleks kirjuta kommentaaridesse, millised on Sinu lapse leidlikud lemmikmängud. Võitja loosin välja kolmapäeval 28.12

IMG_6360.JPG