Mõned päevad tagasi jäime me sõbrannaga tööst, motivatsioonist ja tööstressist rääkima. Ta rääkis, et ei kujutaks ette, et peaks ekspordis töötama, sest ta on hetkel sellises seisundis, et ei taha üldse inimestega suhelda, talle meeldib oma graafilise disaini kallal nokitseda. Mina jälle vastupidi ei kujutaks ette, et ma peaksin kusagil vaikselt nokitsema. See oleks mu jaoks kõige nürim töö üldse. Peale raamatupidamise, mis on maailma kõige hullem töö. Minu jaoks;) Aga mulle meeldib müük. Ma tean, et paljusid inimesi paneb see õlgu võdistama ja ma pean ka täpsustama, et mulle meeldib eksportmüük.  Selles on nii palju nüansse, et see on lihtsalt põnev. Nii nagu müügis ikka, tuleb hästi palju kasuks inimeste tundmine, lisaks kultuurilised erinevused. Uued inimesed, uued ideed, uued kohad, uued kultuurid, uued keeled. See on ju põnev!

Ma käisin nädal tagasi Norras kahel kliendikohtumisel ja juba sisse astudes võisin ma ära öelda, millist tüüpi inimesed on ja mis neid motiveerib. Ma ei eksinud. Ma tunnen norrakaid. Ilmselt pole selles ka midagi imekspandavat, sest just neile olen ma alates aastast 2000 midagi müüa püüdnud. Ma ei ole selles mõttes klassikaline müügiinimene (halloo, oma hariduselt olen ma ju üldse filoloog ja iseloomult selline poolkunstiinimene), aga ma naudin kliendisuhete loomist, hoidmist ja läbi selle ka müümist. Ma müün läbi oma persooni. See võib tunduda praegu uhkeldamisena, et oh teate ma olen nii lahe inimene, et sellepärast müün, aga ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas seda, et pooltel juhtudel ei osta inimesed toodet, vaid suhteid. See on tõsi. Päriselt. Ja minu tugevuseks ongi suhted. Päriselt. Nii kihvt on vaadata ja endale ise õlale patsutada kui näed, et kuuekuuline (või pikem) suhtlemine lõpuks vilja hakkab kandma ja klient sind usaldab, läbi sinu ka brändi, mida esindad.

Ma olen selle peale viimasel ajal palju mõelnud. See ei olegi nii lihtne. Jah, ilma keerutamata võin ma öelda, et hea palk motiveerib. Ma ei taha kõlada ülbena, aga tõesti alla mingi summa ma tööle (ilma tungiva vajaduseta) ei läheks. Ma arvan, et mu teadmised ja oskused ning ka saavutused on oma hinda väärt. Hiljuti rääkisin ma ühe Eesti ettevõtjaga, kes tahtis, et ma tal aitaks Skandinaaviasse kontakte ja müügivõimalusi luua. Ma ütlesin oma hinna, ta pidas seda kalliks ja loobus. Mina ei kaotanud midagi, minule jääb rohkem aega olla perega ja tegeleda oma hobidega, tema kaotas. Kui saab mujalt odavamalt teenust, siis palun. Mina tahan oma töö eest tasu.

Mis mind kindlasti motiveerib on hea töökeskkond, hea seltskond ja liikuvus. Ma olen töötanud 9-17ni konkreetses Ussipesas (hmmmm, mis sõnademäng!). Palk oli hea, isegi väga hea, aga lõpuks ei kaalunud see ka üle. Ma läksin tööle oksemaik kurgus. Milline vabadus oli sealt lõpuks ära minna (st ära saadetud saada). Ussipessa olen ma veel ühe korra sattunud. Palk oli kehv, aga boonuseks vabadus ja liikuvus. Ma võisin teha tööd kodukontoris või käia kontoris täpselt nii palju kui tahtsin. Käisin liiga palju, sest seda hakati eeldama ja pidama normaalseks, kuigi mul ei olnud ettevõttega töölepingut ja kokkulepe oli, et käin kontoris 1-2 päeva nädalas. Ussipesas igapäevaselt karjumist taluda (vahet ei ole kelle peale karjuti, aga see karjumine oli jõõõõhker). Seega kindlasti ei valiks ma enam töökohta, kus ei ole inimlikku suhtlust. Katseajaga saab sellised asjad üsna hästi teada. Samuti on oluline inimestega klappimine. Ei pea olema kõikidega parimad sõbrad, sest eelkätt on siiski tegu kolleegidega, aga ühine huumorisoon tuleb alati kasuks. Ja mõistmine.

Samuti ei suudaks ma töötada kohas, kus keegi näpuga järge ajab, mis kell tulid, mis kell läksid ja kaua lõunal olid. Muidugi mingid piirid peavad olema, st et ei ole okei tulla tööle kl 11 kui tööpäev algab kell üheksa ja minna siis kell 14 ära, aga põhimõtteliselt arvan ma, et tööl käimise kellaaeg ei tohiks olla üldse määrav, vaid see, et asjad on tehtud ja kontrolli all. Olgu see tehtud kasvõi rannas. Ma võin vajadusel tööd teha iga kell, aga ületunnid mõjuvad mulle tänaseks päevaks demotiveerivalt. Umbes pool oma elust olen ma tööd teinud põhimõtteliselt 24/7. Telefoni meilid sisse ja kogu aeg on vaja ju vastata, isegi nädalavahetusel, isegi asjadele, mis absoluutselt ei põle. See on nii loll harjumus. Eelmises töökohas ma isegi lugesin töövestlusi öösiti, kahe-kolme ajal. Milleks? Mida see tegelikult annab, et inimene ei oska puhata? tahate ma ütlen teile. Tööstressi. Väsimus. Tüdimuse.

Mulle on oluline, et mind kuulatakse ja usaldatatakse, ma ei karda vastutada, ma tean, et ma teen ka vigu (kunstiinimese pool minus ei tule alati kasuks), aga ma olen alati valmis oma vigade eest vastutama ja neid parandama. Mul on müügist, ekspordist, transpordist ja turundusest üsna pikaajalised ja tulemuslikud kogemused, üldiselt ma tean, mida ma räägin. Mulle meeldib kui mind usaldatakse. Sealhulgas ka mu müügimeetodeid. Ma ei ole müügihai, kes uksest aknast sisse ronib, isegi kui need on telliskividega kinni müüritud. Mulle ei meeldi olla pealetükkiv, mulle meeldib panna inimene mind usaldama ja tekitada tal vajadus selle toote järgi, mida ma pakun. Kõik ekspordiga tegelevad inimesed teavad, et igal turul on oma eripärad, kõik teavad, millised turud on keerulisema, kõik teavad kui kaua võib müügiprotsess aega võtta ja et see võib olla tingitud sajast asjast, ometigi kiputakse see müügis tihti unustama ja tahetakse tulemust kohe. Jah, läbi telliskividega kinni müüritud korstna läbi ronides saab kindlasti kätte ühe müügi, aga mina tahan pikaajalist suhet. Müügisuhet siis eksju. Norra puhul võib huvi tekkimisest päringuni minna kuus kuud, sealt tellimuseni veel teine kuus kuud. On oluline seda omapära teada ja mitte olla pealetükkiv. Kogu aeg tuleb käsi pulsil hoida, aga mitte teist poolt närvi ajada. Õige kanalivalik on oluline. Ühe koostöö lõpetasin ma ära kui töö tellija ütles, et ma ei tee päevas piisavalt telefonikõnesid, et ma jõuaksin ju teha vähemalt 25-35 kõnet. B2B müük ei ole kõnekeskus! Ma võin ausalt öelda, et 90% oma klientidest teatud turgudel olen ma saanud läbi Linkedin’i. Seda kanalit ei tasu alahinnata. Ja kui see on öeldud, siis tean ma, et on turge, mis eeldavad silmast silma kohtumisi, mis sellest, et meil on Skype ja kõik võimalikud muud videokonverentside võimalused olemas. On inimtüüpe ja turgusid, kus esimesed kontaktid ning hilisem “käehoidmine” tuleb teha silmast silma kohtudes. Messid on kindlasti oluline koht, kus olemas olla ja kus mitu kärbest ühe hoobiga saab löödud. Ei pea 100 eri maad läbi lendama, harilikult on kõik olulisemad kontaktisikud ka messil kohal.

Ma võiksin müügist ja oma kogemustest ning tähelepanekutest rääkida tunde. Ma ausalt armastan eksporti umbes sama palju kui ma armastan kirjandust, disaini ja moodi. See on osake minust. Aga jällegi – kõike ma müüa ei suuda ega tahagi. Ma tahan olla aus müügiinimene. Müüa seda, mida ma tõesti julgen oma nime ja näoga soovitada. Paku Skandinaaviasse ühe korra jama ja oled endal margi täis teinud. teist võimalust ei pruugita sulle anda, sest uksele koputajaid on palju.

Mis ma aga olen aastatega avastanud, mis mind motiveerib, on tulemus. Kõlab arusaamatult? Tulemus selles mõttes, et on ikka mingid kliendid ja kohad, kus ma tahaksin müüdava tootega esindatud olla. Näiteks pesu müües oleks minu üks ambitsioone Norras Steen & Strøm kaubamajas esindatud olla. See oleks kvaliteedimärk. Teed selle eesmärgi nimel tööd ja lõpuks oledki kohal. See võib olla aastatepikkune töö, aga oluline on tulemus. See annab enesekindlust, rahulolu, paneb veelgi kõrgemale püüdlema. Eelmisel nädalal oli mul paar rasket tööpäeva, olulised asjad läksid viltu, ei saanud piisavalt kiiresti tehtud, mida iganes. Ma olin natukene löödud. Järgmisel hetkel sain ma tellimusekinnituse firmalt, mida teavad kõik. See tõstis motivatsiooni jälle üles. Mu teine klient on samuti maailmakuulus, ei ole vist inimest, kes seda ettevõtet ei teaks. Nüüd püüan ma kolmandat maailmakuulsat ettevõtet. See täiega motiveerib mind ennast tööle.