Tööle kandideerimine: tee “kodutööna” KOLME KUU strateegia tasuta

Tööle kandideerimiste lugusid olen ma nüüd kuulnud ja kogenud ise igasuguseid, aga see siin võidab absoluutse esikoha. Lugesin eile oma meile ja mõtlesin, et kas ma olen saanud juba tööpakkumise, mille ma olen kuidagi maha maganud, sest kuidas saab olla, et mulle juba laekuvad konkreetsed tööülesanded. Sest see, mu sõbrad, ei ole enam kodutöö, vaid puhas strateegia, mida tööle kandideerijatelt tasuta tahetakse.

Ma ei ole sellise asjaga absoluutselt nõus. Ma olen aastaid samasuguseid asju teinud tööülesannetena, saanud selle eest korralikku palka, või siis on eksportturule sisenejad, minult seda teenusena ostnud. Ühesõnaga ma olin kergelt šokis. Kui šokist üle saan, siis vastan neile ka viisakalt, aga enne emotsioneerin end siin blogis ära. Ja soovitan tööle kandideerijatel oma väärtust teada. Ma saan aru, et seis turul on raske, “kandideerijaid oli oioi kui palju, aga sina oled nüüd üks neist viiest, kellele ma peale KOLMANDAT vooru ka kodutöö veel saadame ENNE kui omanikuga vestlema lubame”, kuid nii asjad ikka ei käi.

Lugu sellest, kuidas ma kogemata avastasin, et ekspordinõunik on mind ära blokkinud ärivõrgustikus

Ma sain täna lõunakohtumisel kokku ühe Norras toimetava eestlasega, kes suures plaanis tegeleb sama asjaga, millega mina tegelesin enne seda kui otsustasin palgatööle minna. Saime kokku, et kogemusi jagada, vaadata, kas näeme asju samamoodi, millised on mured ja rõõmud ning teate, vahepeal on lihtsalt vaja kellegagi muljetada, et tuleks mõned uued ideed, kuidas klientidele läheneda.

Ma olen küll ekspordiga tegelenud sada kakskümmend aastat, aga ikka mõtled mõnikord, et äkki olen kuhugi nii öelda omasse mulli kinni jäänud ja Norras elava sama valdkonna inimesega on sellisel juhul väga värskendav kohtuda. Seda enam, et ma ise ju enam Norras ei ela ning kõigega kursis ei ole.

Tööturg, oskused, enesehinnang ja vanus

Erinevatel põhjustel olen ma viimasel ajal palju rääkinud oma tuttavatega tööturust, kandideerimistest ja muust sinna juurde kuuluvast. Minul endal (ptüi ptüi ptüi) on tööle saamistega läinud hästi, natukene liialdades võin ma öelda, et olen saanud kõik töökohad, kuhu ma olen kandideerinud. Kui liialdamine ära võtta, siis saan ma öelda, et olen saanud kõik need töökohad, kus mul on olemas olnud vajalikud oskused ja kogemused. Lihtne. Kui on otsitud norra keelt oskavat ekspordi müügijuhti, siis ma olen selle koha ka saanud. Ei, see ei ole mingi enda saba liputamine siin, vaid fakt. On vaja olnud konkreetset inimest ja ma olen sobinud oma profiiliga. Küll aga olen ma kandideerinud ka kohtadele, mille kohta ma olen mõelnud, et ohh, see oleks lahe ja ma õpiks selle täiega ära ning mulle meeldiks. Näiteks olen ma kandideerinud kordi turundusjuhiks, sest “mulle ju meeldib turundus”. Mind ei ole isegi vestlustele kutsutud. Arusaadavatel põhjustel ju tegelikult, aga siis ma ei saanud sellest aru ja mõtlesin, et mis neil viga on. Nüüd, kui ma olen olude sunnil pidanud turundusega ka mingil määral tegelema, siis ma saan isegi aru, et see ei ole üldse minu teetassikene. Jah, vastab tõele, et mulle meeldib semiootika, reklaamikeel, sotsiaalmeedia, ideede genereerimine, aga ma näen ise, et sellest ei piisaks, et olla mõne maineka ettevõtte turundusjuht. Turundusjuhina tahaksin ma pakkuda välja midagi “vau-efektiga”, mitte vaid influencer-reklaami ja kehva reklaamikeelega tekste, mis üheksal juhul kümnest satuks “meediapärlite gruppi” rappimiseks. Ei, seda ma ei taha, aga rohkemaks pole annet. Parimal juhul võiks ma olla turundusassistent, aga riskides kõlada ülbena, ütlen ma, et seda ma lihtsalt ei tahaks. Assistendi kohaks olen ma ülekvalifitseeritud.

Ülekvalifitseerituks olemise üle on kommenteerijad siin ja seal blogis ning kommentaariumites palju ilkunud. Mina ei taha sellel teemal üldse sõna võtta, ma ei ole personalijuht ja ma ei tea selliseid asju, küll aga tahan ma rääkida “ülekvalifitseerimise” teistest aspektidest. Kui turundusjuhi oskustega inimene kandideerib assistendiks, siis juba CV järgi peaks olema aru saada, kas on üle- või alakvalifitseeritud. Milleks raisata enda ja kandideerija aega üldse vestlusele kutsumisega. “Ah, see on lihtsalt viisakas moodus “ei” öelda,” ütlete te võib olla. Mõnikord kindlasti, aga mitte alati. Mul on üks tuttav, kes kandideeris ametikohale, mille jaoks ta oli ilmselgelt ülekvalifitseeritud, aga kuna vanuse tõttu (sinna me veel jõuame!) ei kutsutud teda vestlustele ametikohtadele, kus ta oleks olnud absoluutne spetsialist, tippude tipp, hakkas ta kandideerima madalamatele ametikohtadele. Ühel vestlusel küsiti otse, miks te kandideerite kohale, mis ilmselgelt on teie jaoks vähe. Ta vastas ka otse, et palju rohkem valikuid ei olnud, vanus 60+ mängis oma rolli. Ta sai selle töökoha oma vastuste, oskuste, kogemuse ja nooruslikusse pärast. 60+ ei tähenda tööturul saamatut mamslit nagu tihti mulle tundub 20+ personalijuhid arvavad. Juba kuu aega hiljem sai ta ametikõrgendust. Kohale, kuhu ta ise ei oleks julgenud kandideerida enesehinnangu tõttu. “Ah, mis nüüd mina, ma ei oska,” on tema tavaline vastus. Seega ma tahan personalijuhtidele öelda, et kui inimene on päriselt ülekvalifitseeritud teatud ametikoha jaoks, aga tundub siiski, et sobiks seltskonda, siis andke see võimalus alustada madalamalt kohalt ja end kas üles töötada või et lööb reaalsus jalaga näkku, et pole selles valdkonnas üldse pädev. Mina näiteks enam turunduse valdkonda ei kandideeri(ks vist).

Ma olen pidanud erinevaid ameteid, kuid tänaseks tean ma, et minu tugevuseks on ekspordi müügi juhtimine. Miks? Esiteks loomulikult see, et ma olen sellega tegelenud peaaegu 20 aastat, see annab teatud kogemustepagasi, aga teiseks ja hoopis olulisemaks on see, et see tõesti meeldib mulle. Ma ei saa ega oska teha tööd, mis mulle ei meeldi. Mäletate Mutrikest, kes töötas kliendihaldurina Suures ja Tähtsas Ettevõttes. Ma läksin poolteist aastat tööle nii, et mul sees keeras, ma ei tahtnud seda tööd teha, mul ei olnud selle töö vastu mitte mingit kirge ja ausalt, mul ei olnud sooja ega külma, kas mõni mutter või polt jäi kliendile saatmata. See töö oli igav ja üksluine. Mulle ei sobi vaid 8-17 kontoris istumine. Ma tahan ringi liikuda, kliente nö ära moosida, mulle meeldib näha ja  kui erinevad on inimeste tüübid, kui erinevaid taktikaid tuleb otsida ja leida, kui palju on turud muutunud aastatega. Ja kui palju on mu enesekindlus muutunud aastatega. Ma olen selles valdkonnas hea, sest see meeldib mulle ja pakub tõelist pinget. On üks teine valdkond ka, mis mulle pinget pakub, aga sinna on veel pikk maa käia ja sellest saab ilmselt siiski vaid hobitöö.

Ma tean ekspordiinimesi, kes on mulle suureks eeskujuks, keda ma alati kuulan ja kelle poole ma alati pöördun kui mul on tööalaseid küsimusi, kellega mulle meeldib vestelda, arutleda ja kellega me võime eksporditeemadel jääda rääkima nii kauaks, et ei pane isegi tähele, et teised seltskonnas haigutavad. Üks selline ekspordijuht otsib juba mõnda aega tööd. Ta on vanuses 50+. Tal on olemas kõik isikuomadused ja teadmised, et olla tippude tipp ja nõutud spetsialist, kuid kui te arvate, et teda kutsutakse pidevalt vestlustele, siis te eksite. Te võite mulle vastu vaielda, aga ma ütlen teile, et selleks põhjuseks on vanus. Kui ta saab lõppvooru, siis jääb ta teiseks 30+ inimese järel. Ja uskuge mind tegu ei ole jällegi mingi kiilaka vanapapiga, vaid oma olemuselt nooruslikuma ja energilisema inimesega kui paljud 30+. Aga kardetakse, et ta on töökollektiivi jaoks liiga vana. See teeb tegelikult mind kurvaks, et Eestis kantakse maha täiesti tööjõulised inimesed, sest meil on ettevõtetes nooruse-kultus. On, ma tean, ettevõtteid, kus 50-aastased juhid meeleheitlikult püüavad olla nooruslikud ja värvivad oma halle juukseid, et näha välja nooremad kui nad on. Piinlik, muidugi, aga nii see kahjuks kohati on. 50 on uus 30, ma olen sellega nõus, aga see peab sellisel juhul tulema inimese sisemusest, mitte vaid välimusest.

Kümne aasta pärast on mul ekspordikogemust 30 aastat. Sellega võiks ju arvata, et kui tahan töökohta vahetada, ei ole mul mingit probleemi. Tänane tööandjate suhtumine vanusesse, aga ütleb mulle midagi muud. 50-aastaselt võin ma vaid loota, et keegi mind töövestlusele kutsub. Kui ma just silikoonrindu, juuksepikendusi ja miniseelikut kandma ei hakka, et noorem välja paista. Botoxita ma niikuinii enam ei saa.

Mis mind tööl motiveerib?

Mõned päevad tagasi jäime me sõbrannaga tööst, motivatsioonist ja tööstressist rääkima. Ta rääkis, et ei kujutaks ette, et peaks ekspordis töötama, sest ta on hetkel sellises seisundis, et ei taha üldse inimestega suhelda, talle meeldib oma graafilise disaini kallal nokitseda. Mina jälle vastupidi ei kujutaks ette, et ma peaksin kusagil vaikselt nokitsema. See oleks mu jaoks kõige nürim töö üldse. Peale raamatupidamise, mis on maailma kõige hullem töö. Minu jaoks;) Aga mulle meeldib müük. Ma tean, et paljusid inimesi paneb see õlgu võdistama ja ma pean ka täpsustama, et mulle meeldib eksportmüük.  Selles on nii palju nüansse, et see on lihtsalt põnev. Nii nagu müügis ikka, tuleb hästi palju kasuks inimeste tundmine, lisaks kultuurilised erinevused. Uued inimesed, uued ideed, uued kohad, uued kultuurid, uued keeled. See on ju põnev!

Ma käisin nädal tagasi Norras kahel kliendikohtumisel ja juba sisse astudes võisin ma ära öelda, millist tüüpi inimesed on ja mis neid motiveerib. Ma ei eksinud. Ma tunnen norrakaid. Ilmselt pole selles ka midagi imekspandavat, sest just neile olen ma alates aastast 2000 midagi müüa püüdnud. Ma ei ole selles mõttes klassikaline müügiinimene (halloo, oma hariduselt olen ma ju üldse filoloog ja iseloomult selline poolkunstiinimene), aga ma naudin kliendisuhete loomist, hoidmist ja läbi selle ka müümist. Ma müün läbi oma persooni. See võib tunduda praegu uhkeldamisena, et oh teate ma olen nii lahe inimene, et sellepärast müün, aga ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas seda, et pooltel juhtudel ei osta inimesed toodet, vaid suhteid. See on tõsi. Päriselt. Ja minu tugevuseks ongi suhted. Päriselt. Nii kihvt on vaadata ja endale ise õlale patsutada kui näed, et kuuekuuline (või pikem) suhtlemine lõpuks vilja hakkab kandma ja klient sind usaldab, läbi sinu ka brändi, mida esindad.

Mis mind töö juures motiveerib?

Ma olen selle peale viimasel ajal palju mõelnud. See ei olegi nii lihtne. Jah, ilma keerutamata võin ma öelda, et hea palk motiveerib. Ma ei taha kõlada ülbena, aga tõesti alla mingi summa ma tööle (ilma tungiva vajaduseta) ei läheks. Ma arvan, et mu teadmised ja oskused ning ka saavutused on oma hinda väärt. Hiljuti rääkisin ma ühe Eesti ettevõtjaga, kes tahtis, et ma tal aitaks Skandinaaviasse kontakte ja müügivõimalusi luua. Ma ütlesin oma hinna, ta pidas seda kalliks ja loobus. Mina ei kaotanud midagi, minule jääb rohkem aega olla perega ja tegeleda oma hobidega, tema kaotas. Kui saab mujalt odavamalt teenust, siis palun. Mina tahan oma töö eest tasu.

Mis mind kindlasti motiveerib on hea töökeskkond, hea seltskond ja liikuvus. Ma olen töötanud 9-17ni konkreetses Ussipesas (hmmmm, mis sõnademäng!). Palk oli hea, isegi väga hea, aga lõpuks ei kaalunud see ka üle. Ma läksin tööle oksemaik kurgus. Milline vabadus oli sealt lõpuks ära minna (st ära saadetud saada). Ussipessa olen ma veel ühe korra sattunud. Palk oli kehv, aga boonuseks vabadus ja liikuvus. Ma võisin teha tööd kodukontoris või käia kontoris täpselt nii palju kui tahtsin. Käisin liiga palju, sest seda hakati eeldama ja pidama normaalseks, kuigi mul ei olnud ettevõttega töölepingut ja kokkulepe oli, et käin kontoris 1-2 päeva nädalas. Ussipesas igapäevaselt karjumist taluda (vahet ei ole kelle peale karjuti, aga see karjumine oli jõõõõhker). Seega kindlasti ei valiks ma enam töökohta, kus ei ole inimlikku suhtlust. Katseajaga saab sellised asjad üsna hästi teada. Samuti on oluline inimestega klappimine. Ei pea olema kõikidega parimad sõbrad, sest eelkätt on siiski tegu kolleegidega, aga ühine huumorisoon tuleb alati kasuks. Ja mõistmine.

Samuti ei suudaks ma töötada kohas, kus keegi näpuga järge ajab, mis kell tulid, mis kell läksid ja kaua lõunal olid. Muidugi mingid piirid peavad olema, st et ei ole okei tulla tööle kl 11 kui tööpäev algab kell üheksa ja minna siis kell 14 ära, aga põhimõtteliselt arvan ma, et tööl käimise kellaaeg ei tohiks olla üldse määrav, vaid see, et asjad on tehtud ja kontrolli all. Olgu see tehtud kasvõi rannas. Ma võin vajadusel tööd teha iga kell, aga ületunnid mõjuvad mulle tänaseks päevaks demotiveerivalt. Umbes pool oma elust olen ma tööd teinud põhimõtteliselt 24/7. Telefoni meilid sisse ja kogu aeg on vaja ju vastata, isegi nädalavahetusel, isegi asjadele, mis absoluutselt ei põle. See on nii loll harjumus. Eelmises töökohas ma isegi lugesin töövestlusi öösiti, kahe-kolme ajal. Milleks? Mida see tegelikult annab, et inimene ei oska puhata? tahate ma ütlen teile. Tööstressi. Väsimus. Tüdimuse.

Mulle on oluline, et mind kuulatakse ja usaldatatakse, ma ei karda vastutada, ma tean, et ma teen ka vigu (kunstiinimese pool minus ei tule alati kasuks), aga ma olen alati valmis oma vigade eest vastutama ja neid parandama. Mul on müügist, ekspordist, transpordist ja turundusest üsna pikaajalised ja tulemuslikud kogemused, üldiselt ma tean, mida ma räägin. Mulle meeldib kui mind usaldatakse. Sealhulgas ka mu müügimeetodeid. Ma ei ole müügihai, kes uksest aknast sisse ronib, isegi kui need on telliskividega kinni müüritud. Mulle ei meeldi olla pealetükkiv, mulle meeldib panna inimene mind usaldama ja tekitada tal vajadus selle toote järgi, mida ma pakun. Kõik ekspordiga tegelevad inimesed teavad, et igal turul on oma eripärad, kõik teavad, millised turud on keerulisema, kõik teavad kui kaua võib müügiprotsess aega võtta ja et see võib olla tingitud sajast asjast, ometigi kiputakse see müügis tihti unustama ja tahetakse tulemust kohe. Jah, läbi telliskividega kinni müüritud korstna läbi ronides saab kindlasti kätte ühe müügi, aga mina tahan pikaajalist suhet. Müügisuhet siis eksju. Norra puhul võib huvi tekkimisest päringuni minna kuus kuud, sealt tellimuseni veel teine kuus kuud. On oluline seda omapära teada ja mitte olla pealetükkiv. Kogu aeg tuleb käsi pulsil hoida, aga mitte teist poolt närvi ajada. Õige kanalivalik on oluline. Ühe koostöö lõpetasin ma ära kui töö tellija ütles, et ma ei tee päevas piisavalt telefonikõnesid, et ma jõuaksin ju teha vähemalt 25-35 kõnet. B2B müük ei ole kõnekeskus! Ma võin ausalt öelda, et 90% oma klientidest teatud turgudel olen ma saanud läbi Linkedin’i. Seda kanalit ei tasu alahinnata. Ja kui see on öeldud, siis tean ma, et on turge, mis eeldavad silmast silma kohtumisi, mis sellest, et meil on Skype ja kõik võimalikud muud videokonverentside võimalused olemas. On inimtüüpe ja turgusid, kus esimesed kontaktid ning hilisem “käehoidmine” tuleb teha silmast silma kohtudes. Messid on kindlasti oluline koht, kus olemas olla ja kus mitu kärbest ühe hoobiga saab löödud. Ei pea 100 eri maad läbi lendama, harilikult on kõik olulisemad kontaktisikud ka messil kohal.

Ma võiksin müügist ja oma kogemustest ning tähelepanekutest rääkida tunde. Ma ausalt armastan eksporti umbes sama palju kui ma armastan kirjandust, disaini ja moodi. See on osake minust. Aga jällegi – kõike ma müüa ei suuda ega tahagi. Ma tahan olla aus müügiinimene. Müüa seda, mida ma tõesti julgen oma nime ja näoga soovitada. Paku Skandinaaviasse ühe korra jama ja oled endal margi täis teinud. teist võimalust ei pruugita sulle anda, sest uksele koputajaid on palju.

Mis ma aga olen aastatega avastanud, mis mind motiveerib, on tulemus. Kõlab arusaamatult? Tulemus selles mõttes, et on ikka mingid kliendid ja kohad, kus ma tahaksin müüdava tootega esindatud olla. Näiteks pesu müües oleks minu üks ambitsioone Norras Steen & Strøm kaubamajas esindatud olla. See oleks kvaliteedimärk. Teed selle eesmärgi nimel tööd ja lõpuks oledki kohal. See võib olla aastatepikkune töö, aga oluline on tulemus. See annab enesekindlust, rahulolu, paneb veelgi kõrgemale püüdlema. Eelmisel nädalal oli mul paar rasket tööpäeva, olulised asjad läksid viltu, ei saanud piisavalt kiiresti tehtud, mida iganes. Ma olin natukene löödud. Järgmisel hetkel sain ma tellimusekinnituse firmalt, mida teavad kõik. See tõstis motivatsiooni jälle üles. Mu teine klient on samuti maailmakuulus, ei ole vist inimest, kes seda ettevõtet ei teaks. Nüüd püüan ma kolmandat maailmakuulsat ettevõtet. See täiega motiveerib mind ennast tööle.

Hmmm…ma ei tea, miks ma praegu üldse tööst kirjutan. Hetkel motiveeriks mind hoopis õues päikese käes peesitamine. Ei läheks tööle, vaid loeks terrassil raamatut ja jooks klaasi külma valget veini. Reeded võiks vabad olla…    

Kuidas poncho mind piinlikkusest päästis

Ma olen oma elus päris palju koosolekutel ja läbirääkimistel käinud, aga see ei tähenda, et mõnel olulisemal jalg võdisema ei hakkaks ja isegi kui oled endale kõik asjad selgeks teinud on tunne, et appikene, kuidas ma hakkama saan. Eriti kui on uues kohas esimene üksinda vette hüppamine, pole kedagi, kelle peale loota kui midagi peaks pekki minema, peale iseenda.

Igatahes kõndisin ma hommikul prežtiisikas Oslo kvartalis asuva ärihoone uksest  sisse ja mõtlesin, et this is it, teeme ära, muidugi teeme ja kogu see muu pep talk, mis enesemotivatsiooniks vajalik oli. Algus läks hästi. Kui Norras algab koosolek sellega, et sind kutsutakse lõunale, siis on see hea märk. Minu üks edukamaid koosolekuid algas  kunagi juustuvõileibade söömisega. Pandi lauale karbike juustu, leiva, või ja singiga ning öeldi “Velbekomme”.  Seekord oli karbike puudu, aga kutse lõunale oli olemas. Hea märk. Ma olin powerit täis. Kõndisime modernses majas koosolekuruumi poole, mööda ühest ja teisest ja jõudsime lõpuks koosolekuruumini, mille uksel oli kirjas “SUUR koosolekuruum” – aknast oli näha, et see oli rahvast täis. Mida värki. Ma teadsin, et meid on koosolekul vaid kaks? Aga seal oli neid kakskümmend (okei, vähemalt kaheksa). Ma tundsin nagu oleksin uuesti Marju Lauristini loengusse sattunud ja pean suure auditooriumi ees esinema. Jakobi tänava hoone (olid vist osad loengud seal?) auditoorium oli ikka üüratu suur. Mul oli täpselt sama tunne. Ma tundsin, kuidas ma täiega higistama hakkasin. Täiega! Kui higistamisest on midagi rõvedamat, siis on see higistav naine ja sel hetkel olin mina see rõve higistav naine.

Feil oli muidugi see, et ma ei pannud SUURE ruumi kõrval tähele VÄIKEST ruumi, kuhu meie suundusime, nii et kogu mu higistamine ja hirm rahvamassi ees oli täiesti mõttetu, aga higistamist ei saa tagasi võtta, tegematuks teha. Ma tänasin jumalat, et olin värvilise kleidi asemel pannud selga valge pluusi ja PONCHO, mille sain endale ümber mähkida. Isver kui kohutavalt piinlik oleks olnud olla kui mul ei oleks kaitsvat ponchot seljas olnud…

Kui häbiväärne seik kõrvale jätta, siis koosolek ise läks muidugi hästi, aga no ausalt…täiesti veider, kuidas inimene saab nii lambist ennast ise ära hirmutada. Täiesti ilmaasjata.

PS: Tasuta müüginipp. Ma tean, et paljud soovivad kohtumisi saada kohe juhi ja/või omanikuga, sest kes see teine majas ikka otsustab. Teate, aastal 2004 võis see nii ka olla, aga mitte enam. Kui ajate taga vaid juhti, saate suure tõenäosusega vastuseks “ei”, sest neil pole aega. Vaja on leida see õige inimene, kes ukse avaks ja teie eest kostaks. Sotsiaalmeedia ei ole vaid mõttetu meelelahutus, kus aega suruks lüüa, vaid kanal, kust selliste inimesteni jõuda. Unustage külmad müügikõned ja ukselt uksele “Piibli müük”;) 

Ma lähen täiega närvi

…kui inimesed pidevalt leiavad vabandusi ja õigustusi, miks ei saa. Eriti tööalaselt.

Ma olen põhimõtteliselt kogu oma elu teinud müügitööd, mulle meeldib, aga meeldib vaid siis kui ma ei pea olema mingi “müügihai”, “supermüüja”, “naabrist parem”. Mulle meeldib inimestega suhelda, mulle meeldivad väljakutsed, mulle meeldib leida lahendusi, mulle meeldib leida nutikaid lähenemisi, mulle meeldib kliendisuhete loomine ja hoidmine, turunduskampaaniate genereerimine.  Või isegi mulle ei meeldi niivõrd müük kui eksport. Ühtepidi sama, aga teistpidi midagi hoopis muud. Tuleb tunda teist kultuuri, teisi tavasid, teisi väärtusi, mõista teise rahvuse soove ja käitumis- ning suhtulusmustreid.

Müük ja eksport ei ole lihtsad. Ei ole nii, et hakkan lihtsalt suhtlema ja müüma. See on palju keerulisem. Seepärast ma mõistan, miks uutele turgudele sisenemine võtab aega ja kui stressirohke see töö on, eriti kui tulemusi tahetakse kohe ja parem veel kui eile. Ma mõistan, et müüki mõjutavad sada erinevat tegurit ja ma mõistan, et on palju takistusi, aga jumal, kuidas mind ajab närvi kui pidevalt leitakse põhjendusi ja ettekäändeid, miks ei saa. Ei saa müüa, sest kataloog on liiga õhukesel paberil, ei saa müüa, sest uut toodet pole laos (aga samas on olemas 8976784 toodet, mis uue turu jaoks on uued), ei saa müüa, sest pole kontorit, ei saa müüa, sest kontorikapp on sassis, ei saa müüa, sest eelmine töötaja on valesti müünud, ei saa müüa, sest…Ei saaaaaaaaa. Saab vaid rääkida KUI PALJU saaks müüa, siis kui see ja see ja see ja see ja see oleks korras. Ma ei kannata tööalaselt jutupaunikuid ja udutajaid.

Ma tean, et mõnele turule sisenemiseks lähebki 1-3 aastat aega vaid selleks, et igasugu kummaline bürokraatia korda saada, usaldusväärsus tekitada, järjepidevalt eitava vastuse korral ukse asemel aknast sisse pugeda, leida see õige lähenemine vastavalt kliendile, mitte olla pealetükkiv, aga mitte ka rongist maha jääda. Ma saan sellest aru ja selleks tehaksegi plaanid ja tegevuskavad, pakutakse variante ja ideid, mida ja kuidas teha, et edasi minna või jalg ukse vahele saada. Kuid see pidev kiun, miks ei saa ja kuidas hakkaks saama, ajab mind hulluks.

Müük on võimaluste otsimine, lahenduste leidmine, kuulamine, turu rütmis hingamine, enda kliendi asemele panemine, järjepidavus ja kannatlikkus. Muidugi eeldab selline suhtumine müüki ka kogu ettevõtte ühtset arusaama müügist, et müügis ei ole edukad enam vaid “agressiivsed müügihaid” vaid hoopis tähelepanelikud ja kohanevad strateegid.

Aga fakk noh. Üks otsib võimalusi ja teine ettekäändeid ja siis on korraga kogu ettevõtte lootused vaid sellel, kes otsib võimalusi, vaatab kastist väljapoole ja see on kurnav. Suur vastutus. Ühesõnaga, ma olen seotud ekspordiga ja see on üks teema, mis mind täiega sütitab:D