borg

Milline sõit!

/ Eveliis / 12 Comments

Sirvisin öösel kui und ei olnud Perekoolis (jah, influentserite teemas, mis muidugi on 99% TL+J armastuseloo teema), aga muuhulgas jäi mulle silma ka kellegi kahjurõõmus kraaksatus, et Ebapärlikarp jäi ka töötuks kuigi oli just rääkinud töökohavahetusest ning leidsin end mõttelt (lisaks sellele, et inimesed on mõtlemisvõimetud idioodid!), et kui koroonakriis teid (neid) ei puudutanud ega räsinud, siis teil vedas täiega. Mul ikka keeras korraks kogu elu peapeale. Alustame sellest, et ka mina olin alles uues töökohas alustanud ning minu töö ülesandeks oli leida uusi kliente, aga koroonaajal müüa meie tooteid uutele klientidele, kes polnud meist ei kuulnud ega meid näinud, tundus üsna eskimole jää müümisena. Töömahud kukkusid, projektid jäid ootele, messid lükati edasi ja tühistati, ka meie ettevõtet ootas ees koondamine. Kes on need, kes saavad koondamisteate esimesena? Jah, need, kes viimasena on tulnud. Ehk siis teiste seas ka mina.

Õnneks oli mulle samal ajal tehtud ka üks tööpakkumine, mis tundus täiega minu tassike teed (mida ma esialgu siiski ei plaaninud vastu võtta, sest mul oli töö olemas) nii et ma otseselt krokodillipisaraid ei valanud ja ütlesin, et I’m in. Aga ka siin oli üks aga – selle tööga oli lugu selline, et ega suurt midagi teha ei oleks saanud, sest pool tööst oleks olnud Norras, kuid maailm nagu me teame oli lukku pandud, samuti olid lukku pandud need poed, kellega ma seal oleks pidanud töötama. Ühesõnaga ootas mind too töökoht, aga mõne aja pärast. Paar kuud oleks ma pidanud hakkama saama suhteliselt ilma sissetulekuteta. Ikka ei valanud ma krokodillipisaraid, sest Marekil oli ju töö olemas. Tõmbame vöö koomale ja saame ikka hakkama, mõtlesime me. Kuniks Marek koondati. Sellest sürreaalsest kogemusest võite lugeda “hüpoteetiliste lugude”-sarjast. Marek tegi nalja ja ütles, et meil vist käibki nii, et kaotame tööd kriisiajal, ka eelmise kriisi ajal (2008) jäime me koos töötuks. Ei tundunud just kõige lillelisem seis. Okei, Töötukassa toetusega just selle pärast ei pidanud muretsema, et kuuse alla jääks, aga ega muudeks kohustusteks väljavaated väga head ei olnud.

Minu õnneks on mu hobi turundus, ma ei ole seda õppinud ega selles valdkonnas otseselt töötanud, kuid see lihtsalt pakub mulle huvi ning omal kodukootud moel mulle tundub, et mul tuleb ka täitsa okeilt välja. See hobi tuli siin kasuks, sest kui otse müüa ei saa, siis turundada oli koroonaajal ikkagi vaja. Nii õnnestus mul ikkagi poole kohaga tööd teha. Marek nagu me teame läks Pranglisse ehitama. Ehitamine on jällegi tema hobi ja tuli siinkohal kasuks. Nii me selle koroonaaja ära tiksusime ja ellu jäime, mõned kohustused tõepoolest jäid sel perioodil täitmata ja ega neid tagantjärgi lappida lihtne pole, aga midagi muud ka teha ei olnud.

Ja siis korraga sai koroona otsa. Maailm läks natukene lahti ning mulle tuli korraga kaks tööpakkumist, lisaks hakkas vaikselt taastuma elu ka selles töökohas, kuhu olin aasta alguses läinud ning kust, mind oli plaanis koondada (koondamisteade võeti tagasi). Esimest korda elus ei mõelnud ma südamega, nagu tavaliselt teen, vaid mõtlesin rahale ning võtsin vastu tolle Norraga tihedalt seotud tööpakkumise. Mis oleks mul saanud olla selle vastu, et sõita mööda Norrat ringi ja suhelda inimestega? Saada selle eest palka. Kõlas nagu unistuste töö. Kahe nädalaga sai mulle selgeks, et ei ole. Ma ei olnud enne töö vastu võtmist uurinud, kas saan ikka niimoodi kohe Norrasse lennata (ei saanud!) ning minu töö oleks laias laastus olnud üheksast viieni kontorilaua taga telefonikõnede tegemine. Mõte sellest pani mind õlgu võdistama. Kui ma Tallinnasse kolisin, oli mu esimeseks töökohaks kõnekeskus. Palk oli megahea tolle aja kohta, aga tööd sai tehtud hambad ristis ja vaid seepärast, et meil oli supertiim. Pooled meist olid niikuinii kursaõed, sest palju neid norra keele oskajaid tol hetkel ikka oli. Mu uus töö meenutas mulle seda kõnekeskust. See ei ole enam 2020 aastal minu töökoht. Nii mu karjäär selles töökohas kahenädalaseks jäigi.  Vaatasin just kontot, et arve on neil muidugi veel maksmata (vana hea klassika!), loodan, et ei pea siin oma raha taga ajama hakkama nagu eelmisel aastal ühes teises kohas, kuhu ma meeltesegaduses tööle läksin. Ka ei olnud ikka üldse minu koht. Ju mul siis oli eelmisest tööst nii kopp ees, et võtsin vastu kohe esimese suvalise pakkumise.

“Ah, sa leiad niikuinii kohe uue töö,” öeldi mulle kui ma detsembris töötuks jäin ja te ei kujuta ette, kuidas see mind vihastas. Mitte selle pärast, et ma oleks kahelnud, vaid ma kogu aeg mõtlesin, et jaa, kindlasti leian, aga selleks võib ikkagi kuu või paar aega minna ning ma ei taha rahalist auku, mul on niigi veel natuke raske sealt välja ronida, aga ma olen juba nii servani ulatumas, et enam masenduses just ei ole. Seekord sain ma kodus olla tervelt ühe päeva ning olen kenasti tagasi seal, kus aasta alguses alustasin. Jube lahe on.

Tahate ma viskan lõppu ühe klišee? Kui armastad oma tööd, siis ei pea sa kunagi elus töötama. Ma vist olen sellise töö leidnud. Eksport ja turundus käsikäes. Brändi juures, mida olen aastaid varasemalt juba fännanud.

AlinaBirjuk-7232AlinaBirjuk-7384AlinaBirjuk-7514AlinaBirjuk-7758AlinaBirjuk-8155AlinaBirjuk-8012AlinaBirjuk-7887AlinaBirjuk-7908AlinaBirjuk-8204AlinaBirjuk-8220AlinaBirjuk-7212

Fotod eilsest influencer-üritusest: Alina Birjuk

 

 

 

 

Kuueaastane kultuurihuviline

/ Eveliis / 6 Comments

Ma olen “OPi” vaataja olnud pikalt. Mõnikord isegi ei kuula, millest räägitakse kui aus olla, aga lihtsalt panen taustaks käima. Kuidagi sobib igasse olukorda. Ootamatult õnnestus mul sel aastal iganädalaselt olla selle saate nö kulisside taga. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, kuidas ma seda saadet või telgitaguseid fännan, vaid põhjus, miks ma sellest kõigest üldse kirjutan on Idaga seotud (minu meelest) nunnu lugu.

Ida on pidanud minuga tööl kaasas tiksuma.  Jumal teab, et see ei ole just maailma kõige lõbusam asi kaheksa tundi kuulata “oota, ma teen selle ära”, “Ida, ära katsu!”, “Ida, ära tee!”, “ma pean tööd tegema”, “ole nüüd kuss, mul on koosolek/kõne/tähtis asi pooleli”.

OP-Kairit Leibold-ERR-0418

Ühel ilusal päeval, kui meil oli “OP” lindistus, oli Ida jälle minuga kaasas. Mul oli see täitsa meelest läinud ja kui nägin võttemeeskonda sisse astumas uksest, mõtlesin hirmuga, et issand, kuidas Ida nüüd need tunnid hakkama saab kui peab täiesti vait olema. Ja uskuge mind, Ida ei oska viit minutitki vait olla. Ma ei liialda. Jällegi pidin ma juba pool tundi hiljem tõdema, et alahindasin Idat. Ta jälgis huviga, mis toimus ja kui oli “vaikust!”  istus hiirvaikselt toolil. Järgmisel hetkel tuli mu kõrvale joonistama. Süvenenult ja vaikselt. Kui pilt valmis oli, ütles, et tahab selle tädile kinkida. “Millisele?” küsisin mina. “Sellele ilusale, kes saadet teeb!” Natukene häbelikult ja piinlikkust tundes, et inimesi segame, läksime pausi ajal Margit Kilumetsa juurde, et Ida saaks pildi üle anda. “Nii ilus pilt!” hüütas Kilumets ja Ida nägu läks rõõmust ja uhkusest õitsele. Järgmisel hetkel joonistas ta pildi teisele saatejuhile, kes ka vaimustusse sattus. Te ju saate aru, kui ma ütlen, et sattus vaimustusse, siis ma ei pea silmas seda, et keegi arvas, et vau milline meistriteos, vaid  seda, et nad oskasid lapsele vastata nii lapsemeelselt ja armsalt. Järgmisel hetkel joonistas Ida pilte kogu saatetiimile. Jällegi, korraks tundsin ma piinlikkust, või noh pigem, et appikene, me segame inimesi, aga nad kõik – KÕIK – võtsid Ida pildid vastu suurima rõõmuga ja tänasid teda ette ja taha. Igavast tööpäevast sai lapsele hoopis üks vahva mälestus. Nii me võttepäeva lõppedes kõik Idanimeliste rinnasiltidega uhkelt  poseerisimegi.

OP-Kairit Leibold-ERR-9004

Aga see pole veel kõik. Ida on kuueaastane. Tema lemmikuteks on loomulikult ponid, Elsa, Andi Mack ning Kättemaksukontori Häidi. Ja siis küsis ta  OP reklaami nähes, millal see saade on, ma tahan seda vaadata. Käsi südamel, ta istus ekstra üleval vaid selle pärast, et OPi vaadata. Meie majas on sirgumas kuueaastane kultuurihuviline. Mu meelest on see nii armas. Näidake mulle kuueaastast, kes vabatahtlikult unega võideldes istub üleval, et näha “vanainimeste saadet”! “Ma tahan näha, sest need on mu lemmikinimesed!” hüüdis ta saadet vaadates. Okei, ma ise loodan, et ikkagi meie Marekiga oleme ta lemmikinimesed, aga ma mõistsin ta elevust.

OP-Kairit Leibold-ERR-9514

Ka see pole veel kõik. “Kuule, nad ütlesid, et seal on mingi pidu teil nüüd tulemas?” küsis ta mult teisipäeval ja enne kui ma jõudsin vastata, lisas ta, et tema kahjuks peab lasteaeda minema, aga kas ma luban, vannun, et annan neile ühe kingituse. Muidugi annan, oli mu loomulik vastus. Ida tõi kapist välja mu enda kirjutatud lasteraamatu. “Selle annad neile, eksju!” luges ta mulle sõnad peale. Hmm. Ma tundsin kimbatust, sest halloo, kui nartsissistlik on justkui lambist inimestele oma raamat kinkida. Samas lubadus oli lubadus. Nii ma teisipäeval läksingi saatejuhtide juurde ja seletasin ära, miks ma nendele oma raamatu kingin. Nad sattusid vaimustusse. Ja te saate ju jälle aru, et kui ma ütlen, et nad sattusid vaimustusse, siis ma ei mõtle seda, et nad vaatasid, vau, meile kingiti selline meistriteos, vaid et neilgi tõi naeratuse suule, et nendele on tekkinud kuueaastane fänn.

Hooaja lõpetamisel kui me kringlit sõime, pisteti mulle raamat pihku, et autogrammi on ka vaja ju. Olen aus, see tundus ikka maksimaalselt veider, aga samas saan ma nüüd uhkusega öelda, et Margit Kilumets ja Margus Tabor on minult autogrammi küsinud. Mitte vastupidi;) “Oot, mis sa oled nii kõva kirjanik, et nad tulevad ise oma raamatuga sult autogramme küsima?” pidi mu kolleeg hiljem ära minestama. Nonehh.

OP-Kairit Leibold-ERR-0474

“Kas sa ikka andsid raamatu neile?” küsis Ida kui koju jõudsin. “Muidugi, ja neil oli nii hea meel, et sa nende saadet fännad,” vastasin mina. Kokku on kogu lugu ju väike asi, aga kui suur asi on see lapsele. Uute hooaegadeni “OP”!

OP-Kairit Leibold-ERR-0454

Fotod: Kairit Leibold/ERR

 

Siis kui ma linnas käisin ja skoorisin

/ Eveliis / Leave a comment

Juttu tuleb muidugi minu nädalavahetuse second hand leidudest ja natuke üldisemalt mu taaskasutuse armastusest, te ju ei arvanud ometi midagi muud. Mida muud mul enam linna peal skoorida olekski.

Tegelikult ei olnud mul absoluutselt mitte mingit plaani linna minna, aga kuna Ida oli ühes batuudikeskuses sünnipäeval, siis oli mul lihtsalt kolm tundi vaba aega, millega ma suurt midagi ei osanud peale hakata. Batuudikeskuses ei viitsinud olla, hommikukohvi oli juba joodud ja kohvikud ei pakkunud pinget, nii et mis muud kui ostlema. Esimene peatus oli Magda misjonipood. Sinna ma väga tihti ei satu, sest see lihtsalt ei jää mulle tee peale ja ekstra sinna sõita ma lihtsalt ei viitsi. Hoian nende FB lehel silma peal ja seal on ikka päris tihti vägagi huvitavat kraami olematu raha eest. Seekord näiteks oli neil leti peal meie pere absoluutsed lemmikud – tuubi-kaviar, 70 senti tuub. Kuidas ma need sinna oleks saanud jätta! Kulutasin veel paarkümmend senti vanale heale “Tuhkatriinu” filmile, mis mulle Norra Britt-Idat ja Haugenis veedetud jõule meenutab ning 40 senti uuele “vaasile”.  Kuigi ma sinna tihti ei satu nagu öeldud, on Magda ikkagi üks mu lemmikuid. Meie vana diivanikomplekt oli ka just sellest poest pärit.

Pildil olev kell on pärit Uuskasutuskeskusest, maksis 1,50 eurot ja on mu lemmikkell. Hoian pidevalt silmad lahti, et äkki leiaks samasuguse hõbedase ka. Siiani pole leidnud, samas pole väga oluline ka.

Teine pood, kus mulle meeldib käia, on jällegi üks selline, kuhu ma tihti ei satu, aga nüüd kui ta mul praktiliselt töö kõrval on, siis astusin läbi üle saja aasta, on Telliskivi kirbukas. Ei saanud kaheksaeuroseid Steve Madden’eid sinna jätta. Filippa K püksid, mis istuvad nagu valatult sain samuti viie euro eest. Palju asju oleks võinud veel osta, näiteks jäi sinna maha üks lahe Helen Valk-Varavin kaelaehe, aga ma ei taha niisama asju kokku kuhjata, seda enam, et mul on hetkel paar muud väga olulist kohta, kuhu oma raha paigutada. Ka väikesed summad.

Sellest poest on pärit ka mu punane rahakott, mis on megapraktiline ja mugav, olnud Taanis ära varastatud, politsei poolt üles leitud ja saatkonna kaudu mulle tagastatud, aga näeb tänaseks üsna räsitud välja. Ma tean, et ammu oleks uut vaja, kuid ma ei ole sama mugavat leidnud ja nii ma käin selle nässakaga ikka ringi. Pealegi ma ju ei raatsi sadu eurosid rahakoti alla panna. Ootangi ja niisama suvalist rahakotti ei osta lihtsalt ostmise pärast. Berliinis oleks võinud 4636978 DKNY jm rahakotti osta väga hea allahindlusega, kuid ei olnud päris see ikka ja siis tuli koonerdamine peale ja ühesõnaga tundus, et vana punane kärab küll veel.

“Kas sul häbi ei ole, et suur osa asju kasutatuna oled ostnud?” küsis üks mu tuttav mult kunagi. Ma mõtlen, et aga miks peaks? Kõik ongi maitseasi. Kellele meeldib moderne ja funk, kellele maalähedane, kellele taaskasutus. Mäletate seda mu lemmik retro-lauda, mis ma viieka eest skoorisin Uuskasutusest?

Alguses see Marekile ei meeldinud, et vana, nüüd kui see katki läks natukene, hakkas ise ka uut samasugust otsima. Praktiline ja tegelt megacool laud. Rääkimata sellest, et lapsepõlv tuli jälle meelde. Ei leidnud. Eelmisel nädalavahetusel nägi ta, et keegi annab sarnase lahtikäiva laua tasuta ära. Tõime endale. Paar päeva hiljem nägin, et keegi müüs sarnast 40 euroga. Selle raha eest ei ostaks, aga muidu vapsee hea laud. Parem kui teine. On samamoodi pikendatav ja kinniste panipaikadega. Majas, kus on laps(ed), on sellised lauad kuldaväärt (aga mitte 40 eurot:D).

88363647_1801357076667929_3791290897740595200_n

Nii meie segasumma suvila ongi üks korralik taaskasutus-segasumma-suvila, mida kuidagi ei näe põhjust häbeneda. Muidugi tahaksin ma koju (juba ammmmusest ajast kui korteri ostsin) Borgi diivanit (seeon näiteks hetkel allahindluses ja nii mugav!), aga kui hetkel ei saa endale seda lubada, siis see 70eurone komplekt on ikka ka pagana mugav. Lihtsalt koos ei mahu üksteisele kaissu. Aegajalt ikka tahaks.