Me läksime eile automüügiplatsile kindla sooviga üks konkreetne auto ära osta. Jõudsime Lasnamäel asuvasse müügikontorisse. Meile vaatas vastu kolm teed joovat kiilakat sulejopedes, kes isegi tere ei öelnud. Küsisime, et kas see auto on alles, millest meili teel kirjutasime. “Ei,” tuli napisõnaline vastus. “Okei, aga see teine, kas see on alles?” küsisime me ja näitasime paberile välja prinditud autot. “See vist jah on alles,” saime umbes sama napisõnalise vastuse. “Noh, me siis vaataks seda,” palusime. “See on seal seitsmendas-kaheksandas reas,” öeldi meile ikka äärmise ükskõiksusega ja saadeti meid platsile tuiama. “Kas uksed on lahti ikka?” küsisime veel. “Peaks olema,” saime vastuse.
Rääkige veel teeninduse tipptasemest naersime me autot otsides. Lõpuks kaevasime õige auto lume alt välja. Loomulikult oli see lukus. Kõndisime tagasi. “Okei, ma tulen teen lahti,” vastas üks sulejopes kiilakas. Vahemaa kontorist autoni oli umbes 150 meetrit, kiilakas sõitis sinna autoga. Tegi uksed lahti ja pani auto tööle. Marek küsis küsimusi, millest igale sai vastuseks, et mina ei tea, vaadake, mis paberil kirjas. Kuna mul autot tõesti vaja oli, siis otsustasime, et ah hea küll, ostame põrsa kotis. “See on nagu põrsa kotis ostmine,” naersime müüjale. Müüja kehitas õlgu ja ütles, et nii see siin platsil käibki. Tuled, vaatad ja võtad. Ütleme nii, et ma ei osta isegi käekotti ja teksasid nii et ma ei proovi neid ja ei kaalu natuke, aga siin pandi meid olukorda – võta või jäta, ise tead.
Läksime tagasi kontorisse, et ost-müük vormistada. “Oota, aga autol ei ole ülevaatust,” täheldas Marek. “Pole probleemi,” vastas kiilakas, “me teeme selle ära. Meil on äripakett, mis sisaldab registreerimist ja ülevaatust.” Küsisime, mis see maksab. 200 eurot. KAKSSADA EUROT! Ma saaksin selle ise tehtud vähemalt poole soodsamalt. “Aga ma tehnoülevaatuse-eelset ülevaatust ei soovi,” ütlesime me. “Meil on selline pakett. 200 eurot.”
Olgu, ma oleksin võinud tehnoülevaatusele ise minna, aga kes oleks öelnud, et ma läbi oleks saanud. Ma ju isegi ei teadnud, kas autol pidurid töötasid näiteks. Aga lasta kiilakatel see minu eest teha? Kust ma saan kindel olla, et neil pole mingit diili kellegagi ja ma saan tehnoülevaatuselt tulnud autoga sõita esimese ristmikuni? Ei, see tundus ikkagi liiga põrsas kotis ostmine. “Me mõtleme veel natuke,” ütlesime me ja Marek püüdis veel viisakalt selgitada, miks.
Kiilakas kehitas õlgu, ütles ise teate ja jõi teed edasi. Nii me mulle autot ei ostnudki.