Mitte et ma saaks öelda, et ma mõistan ka seda, et inimesed teatripiletite peale hulluvad ja “Rahamaad” ja muud sarnased etendused on läbi müüdud enne kui piletid saadavale tulevad, aga siiski kuidagi arusaadav. Head näitlejad, head lavastajad üldiselt on ikka mingiks kvaliteedimärgiks ja teatris käimine on iseenesest juba tore. Ma käiks ise ka rohkem, aga olen liiiiga laisk, et kusagil järjekorras seista ja liiiiiga vaene ka, et 150euroseid pileteid kahjuks osta. Õnneks on mul sõbranna, kes on piletite ostmisel nobedam ja nii õnnestub mul ka kultuurne olla. Juba homme lähme näiteks VAT teatri “Kullervot” vaatama.

Aga siis on tekkinud au sisse ka teist tüüpi “kunsti”- ja “kultuuri”vorm ning inimesed hulluvad. Ei julgeks öelda, et ma nüüd kõikse intelligentsem inimene maailmamunal olen, aga see “kunst” jääb minu jaoks arusaamatuks. Isegi madalalaubaliseks ja piinlikuks. Kuid tekib õigustatud küsimus – kui tegu on nii madalalaubalise kunstiga, siis miks rahvas kaasa naerda rõkkab ja saalid vist on ka välja müüdud? Seda viimast ma muidugi kindlalt ei tea.