Et siis Marekil on puhkus. Mida puhkuse ajal teha? Mis on kõige loogilisem sihtkoht puhkuseks? Otseloomulikult Norra. Mis sellest, et aegajalt tundub mulle, et ma käin siin tihedamini kui mõni inimene suvilas. Aga olgu. Kuna mul tegelikult olekski vaja olnud töö pärast sel ajal Norras olla ning jube tüütu oleks olnud nüüd hakata Marekile selgitama, et kuule mul tuli tegelikult üks tööasi vahele (kui ma ise olen kogu aeg kiununud, et tal mingi tööasi vahele tuleb), siis Norra meie puhkuse sihtkohaks saigi.
Töö ja vile koos. Jube hästi klappis tegelikult. Hotelliga läks ka hullult hästi. Minu tavapärased lemmikud (hinna ja kvaliteedi suhtes) olid juba välja müüdud ning hotellide hinnad olid ulmelised. Ma olin juba pigem seda meelt, et sõidan kaks päeva edasi-tagasi Lillehammeri ja Oslo vahet, aga siis sain imekombel mingi sooduspakkumise Booking.comist, nii et Soria Moria lossis hotellis (Norra muinasjutt on Soria Moria lossist, seepärast me saime Idale öelda, et magasime muinasjutulossis) me ööbisime. Kui olete Oslot külastamas, siis soovitan seda hotelli küll väga soojalt. Nii head hommikusöögi valikut ei ole Norra hotellid juba ammu pakkunud. Hästi hubane ja mõnus oli. Suure mängutoaga, mis oli eriline pluss, sest ma sain mitu tundi rahulikult seal tööd teha, samal ajal kui Ida mängis.
Kui töö tehtud, tegime me üle pika aja täielikku turisti. Kondasime Vigelandiparkis, Holmenkollenis, Aker Bryggel, Kon-Tiki muuseumis. Ilmaga on Norras alati 50-60 võimalus, aga meil täiega vedas seekord. Viimati kui me Marekiga Oslos turistitasime umbes viis aastat tagasi, sadas põhimõtteliselt kolm päeva pussnuge. Seekord oli ilm meie poolt!
Mingil veidral põhjusel lasin ma end jälle pehmeks rääkida ning ronisin kõrgustesse. Kuigi olin peale Globenit ja taevarestorani endale lubanud, et aitab kõrgustest. Eks need vaated ikka on, mille pärast ma korraks unustan, et kardan. Holmenkolleni suusahüppetornis ei olnud tegelikult imekombel üldse hirmus. Ise ka imestan! Suusamuuseum (sama pilet, mis hüppetorni – täiskasvanule 130NOK) on samuti külastamist ja uudistamist väärt. Ma käisin viimati selles muuseumis 20 aastat tagasi. Ei saa öelda, et ma oleks midagi mäletanud. Peab tunnistama, et ehk ei olnud tookord ka nii palju huvi.
See kostüüm kuulub ÜHEKSAKUUSELE lapsele. Kõrval oli pilt tema esimesest suusaretkest. ÜHEKSAKUUSELT. Ma ei ole kindel, kas ma sama vanalt üldse roomatagi oskasin.
Aker Bryggel on alati ilus, kuid eriti mõnus on seal ilusa ilmaga. Lihtsalt istud, naudid ilma, ümbrust, paate, inimesi. Kulged. Korraks. Mulle jäi Triinu blogist täna meelde midagi sellist, et mured saavad lõpuks kätte, aga unistused mitte kunagi. Puhas tõde iseenesest, aga Aker Bryggel kulgedes tundub korraks, et unistused on ka käes. Ma ei tea, miks, aga selline tunne on. Kuigi mu unistused ei ole tegelikkuses seda nägugi, et mulle käega katsutavasse lähedusse jõudma hakkaksid. Läks segaseks? Vist küll. Aga mõnus oli. Astrup Fearnley muuseumi põikasime ka korraks sisse. Või noh muuseumipoodi. Aga kultuursema mulje pärast ütleme muuseumi.
Edasi ootab meid vana hea Lillehammer. Tädi Klaudia sünnipäev. Ida on seda juba reisi algusest saati oodanud. Et saaks jälle peokleidi selga panna!
