Kõik algas pihta juba sellega, et meil need jõulud ära rikuti ja sellest ajast saati on kõik aina hullemaks läinud. Elad küll metsas ja peaks kõik rahulik ja vaikne olema, aga ootamatult on meie maja muutunud äärmiselt populaarseks.
Reedel käisin Ida ja ta sõbrannaga seal Skypargis, st viisin nemad sinna ja läksin ise toda Nosferatut vaatama. Siiani imestan, et ma sellise filmi kasuks otsustasin. Ilmselt oli põhjuseks uudishimu, sest 1922. aasta film olla ju lausa klassika, legendaarne filmiteos, aga ma oleks pidanud eos teadma, et ükskõik kui klassika, siis vampiirifilm ei ole minu teetassike kohe üldse. Ja ei olnudki. Või kui aus olla, siis valdasid mind väga kummalised tunded – film oli mu meelest ikka kohutav, aga Lily-Rose Depp ja läbi kaamera edasi antud gooti vaib võrratu. Sürreaalne kinokogemus ühesõnaga. Koju sõites tundsin, et see film oli mu kuidagi läbi raputanud ja unistasin vaid diivanist ja klaasikesest veinist.
Klaasikesest veinist sai natuke rohkem veini. Sest Marekil oli ju sünnipäev. Pidi olema vaikne kodune tähistamine, aga sõbrad Pranglist otsustasid talle üllatuse teha ja sadasid ootamatult kohale. Ehk siis selleks ajaks kui mina koju jõudsin oli köögis juba laud kaetud, ahjust oli just välja tulnud lõhe. Milline ideaalne ajastus koju jõudmiseks eksju. Ise ei pidanud midagi tegema. Nii seda veini ja mõnusat lobisemist jätkus hiliste õhtutundideni.
Ja see pole veel kõik. Sõbrad rääkisid, et neil on plaanis järgmisel päeval spaasse minna ja öeldakse, et enne tuleb mõelda, siis öelda, aga me ütlesime mõtlemata, et ohh, me tuleme ka kaasa. Selles on muidugi süüdi Mesi-pere, et me nii otsustamatult kohe ise loobusime rahulikust laupäevast. Nemad meid eelmise aasta 1.jaanuaril spaasse vedasid ja ju nad meid katki tegid, sest kuidas muidu seletada seda, et Marek, kes ei ole väga spaausku, oli nõus uuesti kaasa tulema ning vähe sellest – läks ja lustis koos lastega veepargis. Naersime, et hea sünnipäevakingi sai Marek – mehed ja lapsed lükkasime veekeskusesse ning naised kõik läksid rahus ja vaikuses saunaosa nautima.
Õhtul sõitsime spaast tagasi, nentisime kõik, et ülimalt äge nädalavahetus on olnud ja koju jõudes viskasime end teleka ette pikali. Korraga oli akna taga koputus. Ühtegi autot ja ühtegi inimest näha ei olnud. Kes kurat see siis veel on? Me elame metsas, siia ei tule keegi jalgsi. Mina kahtlustasin Mareki sugulasi, kes ühe korra on siia soome kelguga tulnud, Ida arvas, et purjus naaber. Esimene üllatus oleks olnud meeldiv. Teine mitte nii väga. Kui Marek lõpuks ukse lahti tegi ja ma hääli kuulsin, siis ei saanud mina ikka aru, kes ukse taga olid. Kuni neid nägin. Vot seda ei oleks ma osanud küll oodata, et Mareki õde ja õemees ukse taga oli. Täielik üllatus!
Nende lahkudes naersime, et no üldse ei saa enam siin metsas rahus olla. Püksid peavad ka kogu aeg jalas olema, sest kogu aeg sajab keegi ootamatult sisse. No ei lasta kohe elada.
Igaks juhuks ütlen, et see postitus on kirjutatud naljaga, meid kohe kuidagi ei häiri need üllatused, vaid vastupidi, on nii ägedad olnud. Sellised, mida ei oska üldse oodata ja kuidagi tuligi meelde see “vana aeg” kui meil maja kogu aeg rahvast täis oli. Siis lõpuks juba tõesti hakkasime vaikust ja rahu ka igatsema, aga nüüd on pikalt liiga rahulik olnud. Nii paganama kihvt, et on sellised sõbrad ja sugulased, kes rahus elada ei lase:)