Kui ma eile hommikul lihtsalt täiest kõrist röökisin, siis ma tundsin, et nüüd on vist see hetk kui ma peaks abi otsima. Kui ma täna hommikul lahinal ja häälega nutsin, siis ma sain aru, et ma pean abi otsima.

See kõlab dramaatilisemalt kui ma tahaksin, see kõlab ausamalt kui ma tahaksin, aga kas ei olnud nii, et endale probleemi tunnistamine on pool võitu. Ja ma tunnistan endale, et see enam ei ole okei.