Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et kuuldused teemast, millest tänases “Pealtnägijas” juttu tuleb, jõudsid ka minuni juba ammu. Ma ei saa öelda, et kõlakana, aga ma ei saa öelda ka, et faktina. Pigem piisavalt usutavalt, sest info/klatš/kõmu, mis nendest allikatest minuni jõudnud on varasemalt, ei ole siiani valeks osutunud.
Võtsin sellegi info mõnetise šokiga (ikkagi üsna karm “klatš” oli) teadmiseks ja mõtlesin ise, et ah, see ei saa ikka tõsi olla. Kõik see nunnu kuvand ja Eia jõulud ja beebi ja kammoooooon, eks.
Ma ka ei tea, mida ta rääkima hakkab, aga tema lisarelvaks “avandit teha” on ta ilu, populaarsus, naiselikud pisarad ning emotsioonid. Nüüd ka beebi.
Aga kui ta selle juures ei tunnista, siis mässib ta end lihtsalt veel rohkem sisse.
Jah, nõus, tal lisarelvi
sitaks, ma ise kusjuures väga fännan teda samamoodi, sest ilus, armas, noor, andekas. Samas julgen kahelda, et ta räägib neist kõlakatest, pigem vastupidi. voib olla polegi millestki rääkida? a kui on, siis minu jaoks “Pealtnägija”
pisarakiskuja on nö tehtud-nähtud
Tähendab, rääkida ON kohe kindlasti.
Iseasi, kas räägib ja mida ja kuidas.
Mulle tundub, et ei teinud Avandit vaid tegi Padarit!