Kui ma eile peale nädalavahetuse rännakuid lõpuks koju jõudsin, istusime Marekiga veidike terrasil. Lihtsalt, et puhata ja hinge tõmmata. Tema oli väsinud kodustest toimetustest, mina sõitmisest. Ja pealegi patt oleks olnud ju sellise ilmaga tuppa minna. Männikäbi jäi küll pesemata, aga no ei olnud enam seda jaksu.

Istusime, ajasime niisama juttu ja Marek puhastas mõned oma aiast korjatatud kuivatatud merikogred. “Kuidas ma selle eterniidi nädalavahetusel minema vean?” arutas Marek kõva häälega ja vaatas mulle otsa, “ma üksinda ei jaksa neid tassida.”