Ida pidi koolis lugema raamatut, mida vanemad soovitavad. Meil on riiulis üsna palju minu nö vana aja lemmikuid ja eks ma olen püüdnud neid talle ka aegajalt tutvustada. Pean aga tunnistama, et osad neist on sellised, mida isegi uuesti üle lugedes mõtlen, et kuidagi väga raske on tänapäeva kontekstis huvitavaks teha ja nii on need lugemised pooleli jäänud. Jäävad minu lapsepõlve mälestusse ja põnevateks. “Sõnni-Siim”, “Lehmaga mere ääres”, “Trips, Traps, Trull ja teised”.
Aga siis on ka mõned raamatud, mida ma ei mäletanudki, et nii õudsed olid. Mäletan hoopis, et kuulusid ka lemmikute hulka. Üks neist sellistest on “Kolumats” ja just selle ma Idale lugemiseks näppu pistsingi. Kui ma siis temaga koos kokkuvõtet tegema hakates seda ka ise uuesti lugesin, mõtlesin ma, et issand, mis ema ma olen, mis barbaarset kirjandust ma lapse lugema panin. Kokkuvõte sai tehtud, raamat läks ka tagasi riiulisse, ent ma ei ole kindel, et see kunagi sealt enam välja tuleb. Täiesti oma aja ära elanud raamat.
Ja siis imestame 5 aasta pärast, et miks inimesed tõmbavad paksu ja tigeda vahele võrdusmärgi 🙈. Oleks siis veel paks asendatud kurvika, korpulentse vm sellisega, aga võetakse mingi muu suvaline sõna ja…lahendatud.
onju! paksu asemel oleks saanud palju teisi sõnu kasutada ilma et tähendus läheks kaduma.
Ma küll ülejäänud postitust ei näe, aga Kolumats tõmbas mind käima. Kui hea raamat! Lugesin seda kunagi ise, lugesin ka vanemale lapsele. Ühel hetkel tuli see vanem laps, kes juba üsna suureks kasvanud, ja ütles, et äkki ma ostaksin uue kasvatusliku raamatu, kuna vana on juba paras kapsas, kaaned ja keskmine leht kadunud, aga ta tahab väikevennale ette lugeda seda. Kasvatuslik raamat? On meil sellist üldse?? Selgus, et kurikuulsat Kolumatsi pidas silmas. Mõte tuli tal sellest, et vend kippus liigselt tule vastu huvi tundma ja söögiga kah närutas. Ütles, et tema enda tikkudega mängimise soovi võttis lapsepõlves see raamat ära.
Ostsin uue Kolumatsi. Lugesid koos. Korduvalt ja korduvalt. Kasutegur täiega suur. Meil on nüüd poiss, kes enam ei taha küünlaleeki süttivaid asju pista, vaid jälgib hoolega, et tuli püsiks seal, kus vaja ja et ükski koduloomgi ei satuks liialt lähedale. Ennetustöö Kolumatsi toel, pole paha. Ja kui lõunalauas kuidagi soe toit ei lähe ja näha on, et inimene on ainult magusa ja näksi ootel, siis tuleb ainult vaikselt öelda: “Sel korral Sassist räägib lugu…” Isegi vanem laps tunnistab, et toit hakkab kohe paremini maitsema 😃
Pöidlalutsutaja Lemps oli ainsana lugu, mis loeti ette ühekordselt, see oli tõesti veidi liig.
nojah kasutegur ilmselt voib osadel lugudel olla küll, nõus, aga mulle kuidagi mõjus (seekord?) nii barbaarselt. Pöidlalutsija lugu lausa võigas😃
aga no ei surnud mina ära, et kohutavad lood, ega ka Ida. lihtsat polnud minu teetassike enam.