Noh nüüd olen ma ka mööda arste jooksnud ja igasugu proove andnud ning saanud teada, et…Tegelikult ei midagi. Või siiski. On see siis tingitud Covid´ist (kõik pikale Covidile olevad sümptomid on olemas), on see tingitud mingitest igapäevastest stressoritest või lihtsalt veel üks minu “eriline” omapära, aga mind kimbutab kõige rohkem hetkel ärevushäire.
Ma ei ole haige haige, aga on päevi, mil ma tunnen end pearingluse, südame kloppimise ja väsimuse pärast lihtsalt halvasti. Näiteks eile. Kindlasti andis tõuke selleks Idaga terapeudi juures käimine, igasugu tiktokkide keelamine, pidev “plahvatusoht”, kuid veel oma arstile sõites tundsin ma, kuidas mu pea on nagu suur õhupall, mis plahvatab ning süda tahab rinnust välja hüpata. Tagasi koju jõudes istusin ma terrassile, nokitsesin mingite asjade kallal arvutis, kuulasin linnulaulu ja kõik möödus.
“Ma ei ole haige haige, aga on päevi, mil ma tunnen end pearingluse, südame kloppimise ja väsimuse pärast lihtsalt halvasti”ii
Mul on elus olnud umbes 87% päevadest, kus mul on “midagi viga”. Kas pea käib ringi, iiveldab, pea valutab, kõrv tuikab, rinnus pitsitab, lihased tõmblevad, süda teeb vahelööke, kõht valutab, kõrvetab…midagi muud.
Ehk elada tuleb kogu aeg selle kõrvalt.
Noorena jooksin arstide vahet, nüüd olen leppinud ja lihtsalt elan. NIi, kui vähe rohkem pinget, kohe kehva.
Ma unistan päevadest, kui tõusen üles ja mul on hea olla ja tunnen end välja puhanuna. Aga ilmselt on mu natuur selline tundlik ja kõik pinged ja mured ja põdemised väljenduvad kohe ka kehaliselt.
Depresaante tarbin jka juba mõnda aega, aga need pigem ei lase päris põhja vajuda, kui pinnal hoiaksid.
Väsitav ja kurnav, aga inimene ilmselt harjub paljuga.