Mul on üks tuttav (varem olime nagu rohkem isegi sõbrannad, aga kui ta välismaale kolis, siis jäi suhtlust vähemaks ja nüüd pigem ütlen ta kohta tuttav), kellega me aegajalt Messengeris suhtleme, aga mida aeg edasi, seda vähem. Vanasti kui veel Messengeri ei olnud, oli temaga vahest päris vahva telefonis suhelda, aga nüüd Messengeri ajastu saabudes ma kohe vihkan neid kordi kui ta mulle kirjutab. Jah, nii imeline tuttav olengi, et avalikult nii ütlen, aga saate aru, mõnele inimesele lihtsalt ei sobi chat’i vorm ja nad ei tohiks seda kasutada.
Ei ole mul halb tunne seda siia kirja panna, sest uskuge mind iga kord kui ta mind chat’is närvi ajab, ütlen ma talle seda, aga ta ei paranda end kunagi. Esiteks ei ütle ta kunagi „tsau, kuidas sul läheb“ või midagi muud sarnast, mis oleks ehk elementaarne kui pole ammu suhelnud, vaid ta lihtsalt lendab mulle Messengeri sisse mingi murega. Küll on tal vaja kurta, et on rattalt kukkunud või on ta rõdupiirded kehvasti värvitud või millegi sarnase täiesti mõttetu infoga.
Huvitav, kas see liivakell on ka mingi soomlastele iseomane väljend (mida ma praegu leida ei suuda)? No umbes nagu “tal pole vist kõik muumid päris orus” või “tal on lehm ojas” (esimene on nii nunnu, teist juhtusin hiljuti kuulma ja ei saa üldse aru, mida lehm ojas tegema peaks, aga noh, soomlased). Aga liivakell või mitte, ma ka selles stiilis chattida ei viitsiks :).
Appi see esimene on ju nii armas, ma hakkan seda kasutama:) Aga sama – liivakell või lehmad või muumid – selline chat muutus nii kurnavaks ja tundus, et ainuõige on lõpetada, seda enam, et ma olen palunud korrektselt kirjutada ja siis ma ei pea silmas mingit kantseliiti, vaid norm suhtlust, kus ma saaks aru, millest jutt, mitte ei pea kogu aeg nuputama.
Sakslastel “pole tassid kapis” – noh, kui veidi juhmak s või aeglase taibuga oeld. Aga muumidega on äge väljend jah.