Enne Norrasse tulekut viisime me Idaga ühele Ukraina emale väikese tõukeratta. Nende aadressiks oli Isabelle. Ma olen nii siit kui sealt lugenud, et mõned laevaelanikud ei ole rahul laevas elamisega ja saanud selle eest palju pahaseid kommentaare, et ole tänulik, vähemalt pommid ei lange peakohal. Ühtepidi on kommenteerijatel ju õigus, aga ma ei teagi, miks täpselt, kuid sinna laevale kõndides ja vaadates kõiki neid inimesi, kes autotekilt sisse ja välja käisid, Ukraina numbritega autosid, mis seal aias ootasid, tulid mulle pisarad silma. Kuidagi nii kurb ja valus hakkas.

Kõik need tavalised inimesed, nagu mina ja sina, oma lastega, ei ole enam emad, vanaemad, juuksurid, arhitektid, ehitajad, õpetajad, vaid ühise nimetusega sõjapõgenikud ja laevaelanikud. Ma mõtlesin jälle kui palju nad on pidanud kannatama, aga kui paljud ikka veel ei mõista, mis maailmas toimub ning võtavad endale õiguse neid kommenteerida või neile halvasti öelda. Ikka on meie seas paljud, kes otsustavad silmad kinni panna ja korrutavad endale kui mantrat, et sõda ei ole, sõda ei ole, sõda ei ole, palun ärge jagage neid uudiseid. Ma olen oma instagramis ka tähele pannud, et sellest ajast kui ma hakkasin jagama Ukraina uudiseid ja tegema üleskutseid, et me näeks ja toetaks ja aitaks, olen ma kaotanud jälgijaid.