Kui mu töökaaslased mulle eile metsa järele tulid, said nad teada, et kui ma ütlen, et ma elan metsas, siis ma elan ka metsas. Päris metsas. Mitte mõnes uuselamurajoonis linna ääres. “Siin on hästi vaikne ja rahulik,” rääkisin ma ja tabasin end järgmisel hetkel rääkimas sellest kui mitterahulik siin metsas tegelikult on. Siin juhtub asju. Kummalisi asju. Rohkem kui linnas elades kunagi üldse juhtus.
- Ühel ilusal suvepäeval sada aastat tagasi istusime me Marekiga maja ees, tegime suitsu (nii veider on seda isegi öelda, et ma kunagi suitsetasin) ja jõime kohvi. Hästi palav ja laisk päev oli. Järgmisel hetkel oli kuulda politseisireene. Üle meie põllu tuiskas üks auto. Selle järel sireenide huilates politseiauto. “Seis, või me tulistame!” hüüdis politsei valjuhääldist kui nad meie maja eest mööda tuhisesid. Me Marekiga istusime hämmingus maja ees edasi.
- Me ei olnud metsas väga kaua elanud ja ma ei tundnud end siin veel päääris julgelt. Olin õhtul üksi kodus kui helises telefon. Sealt kostis venekeelset sõimu. Ma ei saanud sõnumist aru, aga ma sain aru, et meesterahvas teisel pool toru ei olnud õnnelik. “Ja tebja ubju!” oli lause, millest ma aru sain ja sellest piisas, et ma hakkasin ette kujutama, kuidas maja ümber luurab keegi killer, kes mulle ette helistas (nagu filmis), et teada anda oma kavatsustest. Ma helistasin Marekile, et uurida, kas ta on veel kaugel, öelda ka ei julgenud, et ma kardan. “Mul läheb tööl veel natuke aega,” ütles ta, ma püüdsin mitte oma hirmu reeta, kuid lõpuks ei suutnud ja anusin, et ta kohe koju tuleks. See oli üsna pikk 35 minutit ootamist kuni ta koju jõudis. Ma istusin selle aja pimedas köögisaare taga peidus, Hugo kaisus ja kööginuga igaks juhuks teises käes. Praegu mõtlen, et võib olla see mees ütles hoopis, et “ja tebja ljublju”?
- Üks õhtu vaatasime me rahulikult telekat kui metsast paistis mingi tuluke. Tuli lähemale ja kustus, tuli lähemale ja kustus. Mõne hetke pärast tuli teine tuluke veel. Mina olin hirmul, et nüüd on röövlid platsis. Kui ma nägin, et ega Marek ka kõige rahulikumalt nendesse tuledesse ei suhtunud, olin ma veel rohkem hirmul. Selge, kaks taskulampidega röövlit või killerit lähenevad meie majale. Asi läks veidraks kui tulukesi rohkem ilmus. Okei, kolm-neli killerit kõlas veel loogiliselt, aga kümme? Ega me mingis action-filmis ei ela. Läksime ülesse korrusele rõdult salaja piiluma. Selgus, et me olime maha maganud teadaande, et “kevad-või-mis-iganes-tormi” raames läks sõdurite õppus meie kodust mööda. Keset ööd. Kohalikke elanikke oli hoiatatud.
- Teine suht samasugune kogemus oli kui ma padurasedana üksi kodus olin ja äikese hirmus wc-põrandal magasin (akendeta ruum, sest ma kardan kohutavalt äikest ja müristamist). Hommikul hakkasin tööle minema ja tee otsast kaugemale ei jõudnud, see oli lindiga kinni tõmmatud. Ma olin veendunud, et äike on mingid elektriliinid maha ajanud ja tehakse korrastustöid ning keerasin koju tagasi. Mõne aja pärast koputati mu uksele. Ukse taga oli sõdalane. “Meil on siin täna õppus,” ütles ta, “ärge siis ehmuge kui püssidega mehi võite oma hoovis näha.” Ma otsustasin koju mitte jääda. Tööpäeva lõpuks pidi õppus läbi olema.
- Poola rekkajuht on meie koduhoovi ära eksinud ja siia kinni jäänud. GPS olla teda juhatanud läbi meie põllutee Keilasse ja kuna ta oli halbasid teid piisavalt näinud, siis ta usaldas pimesi GPSi , mis ta põllule juhatas. Keset pehmet põldu sai ta aru, et midagi on pekkis. Koputas meie uksele, küsis kas tohib proovida meie õuel ringi keerata ja proovimise käigus ta kinni siia jäi. Magas oma rekkas meie hoovis maja ees. Järgmise päeva õhtul tõmbas traktor ta siit välja.
- Ühe naabriga (jah, meil siiski on kusagil puude taga naabrid) ei ole meil kõige soojemad suhted. Ma olin vastsündinud Idaga kodus ja ma ei mäleta enam mis põhjusel aga ühel hetkel nägin ma maja suunas täie lauluga sõitmas üht maasturit. Kihutas maja ette, pani kaugtuled põlema, seisis paar minutit maja ees ja kadus tuldud teed tagasi. Ma siiani mõtlen, et on suhteliselt haige ikkagi.
- Metsa kolides võtsime me kassi. Skype´i. Üks kord tuli Skype täie jooksuga üle hoovi maja poole. Nii ilus koheva sabaga kass ajas teda taga. Kui see “koheva sabaga kass” mu nina all seisatas korraks, tundsin ma ära, et see oli hoopis rebane. Ma kiljatasin nii, et seda oli ilmselt ka Keilasse kuulda.
- Ühel hommikul vaatasid meile elutoa aknast sisse naabrimehe lambad. Meile oli naljakas, aga Hugo pidi südari saama. Vahemärkusena pean ütlema, et meil pidi olema hullult kuri koer, aga huvitaval kombel kardab ta lambaid nagu tuld.
- Ühel Mareki sünnipäeval suutsid mehed ühe pidulise ära kaotada. Me läksime mu õega külalisi linna viima ja palusime Marekil ja onul ühel pidulisel silma peal hoida. Isegi ei tea miks me seda palusime, sest KUHU siit ometigi minna oleks olnud. Kui koju tagasi jõudsime, magasid Marek ja onu diivani peal ning üks piduline oligi kadunud. Kartsime, et on teine kuhugi metsa ära eksinud ja hakkasime otsima. Lõpuks leidis õde ta Keilast. Jap, selgus, et siit saab ära küll kui tahtmist on. Jalgsi, keset jaanuarkuud Keilasse pidu otsima minna saab küll.
- Marekil olid külas töökaaslased. Mina vaatasin ülemisel korrusel magamistoas filmi. Korraga hakkas külalistetoast mingit hullu madinat kostma. Ma vihastasin ja läksin korda majja lööma. Külalistetoas EI OLNUD kedagi, küll aga oli seina sees auk. Auk, päris auk, kust sai välja vaadata. Õue. Kui ma olin šokist üle saanud ja taibanud, et ei, ma EI näe und, vaatasin ma august välja. Maas lebas mees. Mul jooksis silme eest läbi sada tuhat “politseikroonika” ja “õhtulehe” pealkirja. Kui ma allakorrusele läksin pidulistele ütlema, et üks Vintski on läbi seinte* läinud, ei tahtnud keegi mind uskuda. Ma mõistan neid. Kes usuks? Kas te usuks? Aga meil lebas maja ees teise korruse seinast läbi läinud mees. Lõpuks sai kiirabi kutsutud ja mees haiglasse igaks juhuks toimetatud, aga peab paika ikka ütlus, et jumal hoiab joodikuid. Tal ei olnud isegi ühtegi kriimu. Järgmisel päeval tuli ta lihtsalt auto järele. Ei teinud august seina sees juttugi. Rääkimata sellest, et oleks võinud tänada, et ma põhimõtteliselt ta elu päästsin võib olla. Kui ma ei oleks teisel korrusel olnud ja kuulnud, siis kes teab, kaua ta oleks seal maja ees külmas vedelenud. Tookord olid päris korralikud miinuskraadid.
*Meil oli maja ehitus pooleli ja Vinstki raius tee välja läbi tuuletõkke ja villa, päris puidust seina jättis ta õnneks puutumata. Vedas!
Haahaa, see esimene politseiga ning siis koheva sabaga kassiga on väga head 🙂
Äkki see politsei tagaajamine oli ka õppus? Kui teil neid seal muudkui toimub.
Koheva sabaga kass oli meganaljakas. A ma kahtlustan, et see tagaajamine oli päris, vbla mõni külajoodik mõtles, et saab siit minema, jumal seda teab
Minu kõige kummalisem juhtum üldse leidis aset aastaid tagasi Hiiumaal. Olime perega telkimas ja sättisime oma laagrit ranna lähistele puude alla üles. Rannas ei olnud põhimõtteliselt kedagi, ei olnud läheduses ka mingit asumit. Meie telkimisplatsi ja ranna vahele jäi väike hõreda võitu võsa, kust ühel hetkel astusid välja kaks täisrüüs nunna (Tallinna Brigitta kloostri rüüs). Teretasid meid ja läksid siis läbi metsa edasi.
Kust nad tulid, kuhu läksid… 😀
Ma täiesti kõva häälega hakkasin praegu naerma. Kujutasin seda pilti nii elavalt ette.
A mul on ka kaks sellist veidrat juhust olnud. Elasin isakodus, magasin nv oma toas õndsa und kui järsku keegi lõgistab mu toa uksenupuga. Naiivne mina mõtlesin, et väikevend vms ja püüdsin edasi magada, kui järsku isa täiest kõrist lõugama hakkas. Tuli välja, et mingi poolalasti 40ndates mees üritas mu tuppa saada. Teisel korrusel oli meil veel 5 tuba, god knows miks minu ukse valis. Vend oli täitsa sassis, arvas, et oli poe ukse taga ning soovis viina osta. Kui ta lõpuks majast välja saime, läks istus nahhaalselt isa autosse (väike koht väikelinna ääres, ühtki ust me ei lukustanud) 😀 Lõpuks kutsusime politsei jne. Selgus, et tegu oli põgenenud psühhiaatriahaigla patsiendiga.
Teine juhus on naljakas. Esmaspäev, kasuema ärkas, et tööle minna. Läks allkorrusele, nägi et mingi tüüp magab diivanil, kingad ilusti meie valge vaiba peal ja puha. Mõtles, et ah, isa sõber äkki, las magab. Läks tööle.
Ärkas isa, nägi et mingi tüüp magab all. Mõtles, et ok, äkki kasuema sõber, las magab. Kui kasuema mõne tunni pärast koju tuli, selgus, et polnud kellegi sõber ja tüüp oli purjutades majaga eksinud 😀 Vähemalt sai rahus magada.
Teine juhtum oli ikka hullu naljakas 😂 esimene ka, aga noh natuke hirmutav ka
Ma räägin ühe pika, ammuse ja kummalise seiga linnakivide vahelt 🙂
(Nimed muudetud, aga niimoodi, et jutu mõte säiliks)
Minu onu ja onunaine olid kellegi juubelil ja käisid vahepeal õues end tuulutamas.
Peopaik oli bussijaama lähistel ja sealt tuli nende juurde üks noormees, kes palus abi. Oli pealinnast bussiga siia väikelinna sõitnud, pidi ööbima oma sugulaste sõprade juures ja siis teisel päeval kuskile edasi minema. Noormees ütles, et suutis tänavanime ära unustada, aga majanumber on 19 ja inimeste nimed on Mati ja Maari Aasa. Küsida polnud tal kelleltki, sest mobiilid olid siis veel üsna haruldased. Öö tuli ka peale juba.
Mu onu teatas kohe, et oojaa, Kase tänav ja et on puhta tema sugulase ja tema mehega tegu, kes täitsa siinsamas elavad. Nad võtsid noormehel piltlikult öeldes käest kinni ja tõid ta siis otse ukseni.
Onu kargas siis meie uksest sisse ja hüüdis lõbusalt, et leidis ühe eksinud sõbrakese, võtke vastu ja kohelge hästi! Onunaine toetas kõrvalt, et nii kena poiss, võtaks endale, aga juubel alles pooleli, peaks tagasi minema. Ja nad läksidki, enne kui me diivanilt püstigi jõudsime tõusta. Arvasime, et nad mõne oma tuttava meie juurde öömajale tõid, sest meil oli tube rohkem ja ennegi oli meie juures sugulasi ja sõpru ööbinud. Viisakas oleks muidugi selgitada ja puha, aga noh, piduste peadega inimesed…
Kui püsti saime, oli noormees ka saapad jalast saanud ja seisis juba toauksel. Ja vahtis meid äärmiselt jahmunud näoga. Me kutsusime ta kenasti tuppa, kohmetu oli, sest täitsa võõras ju, mis sa seal räägid või oled.
Noormees tegi ikka suu lahti ja küsis, et kas Mati ja Maari on ka kodus?
Mis Mati ja Maari??? – Noh, Aasad, nad teadsid, et ma täna-homme tulemas olen.
Edasi oli palju küsimärke, aga lõpuks saime selguse majja. Noormees ütles ju mu onule, et Mati ja Maari Aasa, aga mu onu veinine mõistus keeras need nimed meie omadeks. Kati ja Taavi Aas. Majanumber oli tõesti sama, aga tänav küll mitte. Telefoniraamatust me sellenimelisi ei leidnud, seega jätsimegi selle poisi ööseks enda juurde, kuhu sa ikka inimese hilja õhtul ajad. Selle segaduse klaarimine ja selle üle pisarateni naermine oli igasuguse kohmetuse nagunii minema pühkinud, olime lisaks veel kõik üsna üheealised ka, jutt sujus ja nali jooksis.
Noormees Peeter läks järgmisel päeval teise bussiga edasi, sinna, kuhu ta pidigi minema. Mati ja Maari pidid asjatult ootama, sest ka poisi sugulastel polnud telefoni ja seega ei saanudki teada, mis tänaval need Aasad elasid.
Kolme päeva pärast oli Peeter uuesti meie ukse taga. Tagasiteel koju. Küsis naerdes, et kuidas öömajaga lood on? On-on!
Vahepeal oli Peeter teada saanud, kus elavad Mati ja Maari, käis siis nende juurest ka läbi, ütles, et peatub mujal ja tuli meie juurde tagasi. Tegime pisike peo ja väga lõbus oli.
No ja ta jäigi käima meie vahet. Alguses üksi, pärast naisega, veelgi hiljem juba naise ja lastega. 20 aastat juba käib ja nad on ühed meie parimad sõbrad. Aitäh purjakil onule ja onunaisele ja eksitusele!
Isver kui kihvt lugu!