Me hakkame end magama sättima. Ma panen oma käevõrud ja kõrvarõngad vannitoa peeglilauale. Ida paneb samal ajal issiga öösärki selga. “Võta käevõru ära ja pane siia kapi peale!” ütleb Marek. “Ei!” vastab Ida kindlalt. “Naiste asjad käivad vannituppa!”

Ma vaatan seda väikest naist ja mõtlen, et kuidas me ometi selle beebiea üle elasime. Ja ma ei pea silmas vaid end ja Marekit vanematena, vaid ka Idat. Kuidas me ellu jäime ja hakkama saime?  Ida on olnud nii vapper laps, kes on välja kannatanud minu depressiooni, kurbuse ja vihahood, ta on olnud (mitte sõna otseses mõttes) mu peksukott. Mind on tema tegemised närvi ajanud siis kui mul endal on raske olnud, kui ma olen iseendaga ummikus olnud. Praegu saan ma aru, et mitte Ida ei olnud hull, vaid mina. Kui muidugi ta püsimatus ja mitte magamine välja arvata. Pea kolm aastat mitte magamist tegi ikka ka oma töö.

Mind on aegajalt kiidetud, et ma olen hea ema ja tegelen oma lapsega palju. Muidugi on mul sellise komplimendi eest hea meel, sest mis saaks olla ühele naisele veel suurem kompliment, kuid tegelikult ei ole ma seda kiitust ära teeninud. Kiituse on ära teeninud see väikene naine, kes on ära kannatanud oma ema tujud ja jonnimised ja vihastamised ja kurjustamised. See väike naine, kes on aidanud mul emaks kasvada.

Ma olen muidugi oma last esimesest silmapilgust armastanud, see on selline müstiline tunne, mida ei saa isegi kirjeldada, kuid nüüd, kui beebiea raskused on selja taga, tunnen ma kui kihvt üks laps tegelikult võib olla.  Temaga on koos nii äge reisida ja seigelda. Ma mäletan, kuidas ma pooleaastase Ida kõrvalt nutsin väsimusest ja ei olnud midagi imelisemat kui saime päeva lapseta olla. Ma ei tundnud lapsest puudust, vaid nautisin temata olemist. Ilma süümepiinadeta. Tundsin end kehva emana, sest kõik teised emad rääkisid ajakirjanduses ja blogides, kuidas nad ei suuda lapseta olla ja tunnevad puudust kui juba tunnike lapseta oldud. Mina ei tundnud.

Nüüd oli Ida nädal aega tädide ja vanaemade ja vanavanaemadega. Ma ei saa otseselt öelda, et me oleksime temast puudust tundnud, ikka on lihtsam tööd teha ja oma asju ajada ilma lapseta, aga kui meile öeldi, et võime Alatskivile lapseta minna, ei näinud me selleks vajadust. Me TAHTSIME Ida kaasa võtta, sest ta naudib igasugu põnevate kohtade külastamist sama palju kui meie. Terve päeva oli ta kõigile eputanud, kuidas tema läheb lossi ja autos istudes küsis ta meilt mitu korda üle, kas me ikka kindlasti ka lossi magama jääme. Oleks patt laps sellistest rõõmudest ilma jätta. Ma püüan hetkel leida soodsat reisi, et meie pulma-aastapäeva tähistada. “Kuhu me Ida jätame?” küsis Marek. Ma vastasin, et küll me midagi välja nuputame, sest hoidjaid pika etteteatamise peale ikka leiab, kuid leidsime end juba järgmisel hetkel mõttelt, et kas me üldse peame Ida maha jätma.

Mind ajavad naerma need vanemad, kes oma lastega kodus istumist põhjendavad sellega, et aga ta ei oska ju käituda ja temaga on raske. Muidugi on raske, kui laps pole kunagi kodust välja saanud. Nad kogevad kõike esimest korda, pole siis ime, et nad ei oska ei käituda ega olla. Neil puudub kogemus. Esimesed sõidud Idaga Tartust Tallinna olid puhas piin, me hoidsime hinge kinni, et ta terve sõidu magaks, sest ta võis vabalt pool aega karjuda. Stockholmist Lillehammerisse sõites samuti. Esimesed lennureisid, laevasõidud, kohvikuskäigud – ta on olnud põrguline tavaline väikene laps, kel puudub kogemus. Nüüd on tal varsti neli aastat kogemust. Ta teab, mis on lubatud ja mis mitte. Ja ma loodan, et minu ranguse kompenseerib see, et  me laseme tal väga palju ise avastada ja õppida. Ronida, kukkuda, kassi käest kriimustada saada. Me ei kasvata teda vati sees. Kui laps tahtis eile jääkülma vette ujuma minna, siis miks teda keelata? Ilm oli soe ja pärast sai ta sooja teki sisse riietatud. Lapsel peab olema lõbus lapsepõlv.

Teate ju seda Vandersellide laulu, et “kes elab oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal”? Mina olen püüdnud seda laulu pidada meie pere motona. Elu ei ole vaid blogi ega koduõu.

Ja siis mõtlen ma jälle, et appikene kui hea, et Ida on lõpuks sellises eas, kus temaga saab rääkida, LÄBI rääkida ja arutleda. Me käisime alles hiljuti Ida sõbranna sünnipäeval, kus oli ka üks umbes 1,5aastane beebi. Vanemad pidid tal kogu aeg järel jooksma. Mulle tuli õudusega meelde see aeg kui Idal jalad võtsid, aga mõistust ei olnud. See oli aeg, kus ei saanud sekundiks ka rahulikult olla, sest ta uudistas kogu aeg midagi. Kuidas ma ootasin seda hetke kui ma saaks talle öelda, et mine tee ja too ise. Nüüd on see aeg käes. Ja see on nii paganama mõnus! “Mine võta ise endale juua!”, “Mine too endale ülevalt kapist riided!”, “Mine pese hambad/käed/nägu ära!”. Laiskadel vanematel on tegusad lapsed. Ma ei pidanud ei sel sünnipäeval ega ka jaanipäeval Ida järel jooksma. See kohutav beebiiga on üle elatud! Me saame lõpuks niisama istuda. Mitte kunagi uuesti ei tahaks ma beebiiga kogeda. Meil on peaaegu iseseisev väike laps.

Muidugi tuleb ette, et tal tuleb nutuga meie juurde, sest ta komistas ja lõi põlve ära või keegi “kiusas” või tuli lihtsalt emmekas-issikas peale, kuid see ei ole võrreldav selle ajaga kui ta ei osanud end väljendada ja ta ainus eesmärk tundus olevat mind hulluks ajada ja igast trepist pea ees alla hüpata. Nüüd loed talle sõnad peale ja 87% ajast on ta nii taibukas ja tegus ning sõnakuulelik. Täiega terav pliiats, kelle loogika töötab nii, et me jääme ikka tihti talle vastuse võlgu.

Ma imestan tõesti (mitte sõnasõnalt), kuidas me siiani jõudnud olema, üksteist kasvatanud ja välja kannatanud. Meie oleme kasvatanud Idat, kuid tema on kordades rohkem kasvatanud meid. Ja fakt on see, et me täiega naudime selle väikese daami/drama queeniga/ninatargaga koos olemist. Rohkem kui kunagi varem. Üliäge aeg on!