Ma kardan päris paljusid asju, kuid põhilisemad, mida (keda) ma kardan on: linnud, purjus ja vägivallale kalduvad inimesed, enda vabalt tundmine, õhupallid, šampusepudeli avamine, pallimängudes palliga vastu vahtimist saamine, ussid, rotid koduloomana ja täid. 

Mis te arvate, mille ülaltoodud nimekirjast ma täna oma õuduseks ENDA peast leidsin? Ühekorra elus oleksin ma rõõmustanud roti või purjus inimese üle, aga ei, loomulikult leidsin ma sealt täi. Täi! 

Sellest ajast kui ma Ida lasteaiaukselt sildi avastasin sügisel, et laste peadest on täisid leitud (ning ma teada sain, et need koos Nõukogude Liidu lagunemisega ei surnudki välja) olen ma neid kartnud nagu tuld. Ja kas pole siis f***g irooniline, et just mina need mingi ime läbi endale koduloomadeks hankisin. Mitte Ida ja kurat, isegi mitte Marek, vaid mina. Mina, kes neid paaniliselt kardab! 

Mul on vist (veel üks:D) lapsepõlvetrauma täidega seoses. Koolis lendas aegajalt klassi sisse täikontroll, kes kõige nähes selgeks tegi, kellel olid täid. Ikka viidi üks või teine arstituppa “edasisele ülevaatusele”, see oli selline häbi-häbi. Minu kõige suurem hirm oli, et sama saatus võiks ka mind tabada. No sellega läks hästi, aga täid sain ma ikka. Mul olid pikad paksud juuksed, tädi Helju kammis mu juukseid salk salgu haaval, et kõik tingud kätte saada. Küünega prõksutas neid katki valgel paberil. Edasi algas piinamine.  Pea lasti dihlofossiga üle ja tõmmati kilekott sinna otsa ning nii tuli seal haududa. Väävlisalvi mäletan ma ka. Teised piinameetodid on õnneks nimeliselt meelest läinud. Ja siis ikka see hirm, et äkki keegi saab teada, täikontroll võtab vahele.  Jummel, kuidas ma vihkasin-kartsin täisid. Ja olen kartnud nüüd. 

Täna siis istusimegi nagu perekond paaviane köögipõrandal ja kammisime teineteise karvu läbi. Mina ainsana ei läbinud täikontrolli. Marek arvas, et mind tuleks “normaalsetest” inimestest nüüd eraldatuna hoida. Mu  õudusunenägu sai  korraliku hilinemisega teoks. 

Miks on nii, et asjad, mida ma kardan, kipuvad tõeks minema? Milline paganama iroonia! Miks elu mind mõnitab. Mõttejõu mõju? Mitte et ma seda esoteerilist jama usuks, aga ma hakkan endale sisendama, et ma kardan õudselt kui mul oleks palju raha. Või 30 000 raha, eurodes. Ma kohe väga kardan. Eriti kardan ma kui see peaks lähiajal juhtuma. Ma kardan palju raha sama palju kui eelpool äratoodud asju.

Aga hetkel istun ma igatahes eraldi diivanil. Pea kaasaegset dihlofossi täis. Eraldatuna.