Ma läksin “Romeo ja Juliat” vaatama kahetiste tunnetega, kui aus olla siis lausa eelarvamusega. Ma tulin Unibelt Arenalt ära kahetiste tunnete ja kange tagumikuga.

Esimese hooga oleksingi kirjutanud, et pigem pettusin nii nagu arvasin, et juhtub, aga õnneks on autosõit koju piisavalt pikk, et saime omavahel arutada ning selleks ajaks kui koju jõudsime, olin ma juba palju positiivsem. “Oot, aga see lugu oli ju hea”, “Tantsud mulle väga meeldisid”, “Kalle Sepa hääl on ikka võimas (“teeee seda veeeeel” jääb pikalt veel kummitama)”, “Ägedalt tänapäevaseks tehtud”, “Ott Lepland ikka ka on hea laulja”, “Mõned ballaadid olid ka suurepärased”, “Ei noh kokkuvõttes oli hea“, “Ida, sulle meeldis, jah?” Ja Idale tõepoolest meeldis ning võib olla see ongi üks olulisemaid põhjuseid, miks ma kiidan, et rokkmuusikal taas lavale toodi. Selles mõttes, et näidake mulle teismelist, kelle paned vabatahtlikult Shakespeare’i lugema, aga eeldan, et see on koolis ikka veel kohustuslik kirjandus ja nii saavad noored palju lihtsamini aru, millest jutt, sest tõstke käsi, kes arvab, et Shakespeare on lihtne lugemine. Kui ma eksin ja “Romeo ja Julia” ei ole enam kohustuslik kirjandus, siis silmaringi arendamiseks ikkagi võiks natukene kursis olla tema teostega ning selleks pole midagi paremat kui läbi sellise rokkmuusikali. Seega, jah, mina vastan küll küsimusele, kas ikka oli vaja legendaarne muusikal uuesti lavale tuua, et oli küll.