Alustan seda postitust jälle ühe tuttava sõnadega. “Käisin eile seda filmi vaatamas. Päris selline eestipärane film – tiba raske. Päris palju paljast naisterahva ihu, suurel ekraanil lähikaadrina vastu vaatamas. Teist korda minna ei taha. Aga see on meestele vajalik vaatamine, avab naiste keerulist maailma – nende ajaloolisi ühiskondlike koormaid. Samuti tiba saunakultuuri olemust...”

Lisaks olin ma kuulnud, et ikka jube depressiivne film ja kaua võib naisi kui ohvreid kujutada, kaua nad jaksavad oma rasket saatust kurta ja no kellele selline depressiivne hala ikka meeldima peaks. Pean ausalt tunnistama, et tänu nendele kommentaaridele läksin filmi vaatama eelarvamusega. Mulle küll meeldib diip ja depressiivne, aga kartsin, et äkki ikka ma ei mõista suurt kunsti ja tegelikkus on see, et mu aju küündib vaid Hollywoodi loomingut mõistma.