Paljudele võib tulla üllatusena, et ma ei ole terve elu keskealine olnud. Mis omakorda tähendab, et ma tean nooruse lollustest üsna palju. Lausa nii palju, et kui ma sel jaanipäeval Prangli saart lammutavaid noori vaatasin, hakkas mul piinlik, sest ma mingil määral tundsin end ära. Ma ise ei ole küll mitte kunagi lammutanud, kakelnud ja otseselt lällanud, vaid pigem olen püüdnud olla “see nohik”, kes ütleb, et palun peitke autovõtmed ära, aga sellises seltskonnas olen ma olnud küll.

Ma mõtlesin, et ei peatu pikemalt rohkem sel teemal, sest Facebookis sai peaaegu kõik, peale mu ülima vastikustunde selliste inimeste vastu, juba ära öelnud, kuid kripeldama jäi.

Mulle meeldib jaanipäevaga seostuv romantika – sõnajalaõied, armunud paarid, lillepärjad, jaaniussid, süüdatud lõkked. “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” ümisevad ja heas tujus inimesed. Eriliselt romantilsena kõlab mu jaoks jaanipäev mere ääres, mõnel Eesti väikesaarel. Ma ei ole ilmselt ainus, saared on jaanipäeval turistidest paksult täis.

Meie olime sel aastal turistid Pranglis. Tegime 16km jalutuskäigu mööda mereäärt, korjasime lilli, tegime kimpe, grillisime, käisime külapeol, laulsime, tantsisime, nautisime loodust ja puhkust.
“Näe, mingid viielised!” kommenteerisid meid meiega samas puhkemajas ööbinud pidulised, tõmbasid viinapudelil korgi maha, keerasid makil muusika põhja ja rõõmustasid meid kõiki narkomuusikaga. “T…ra”, “p…tsi” olid sidesõnad, mida me kuulsime terve õhtu. Meie naabriteks olid kõige ehtsamad ossid. EA7 dressipluuside ja Nike dressidega. Tüdrukud nägid välja nagu Barbied, aga olid koos voorimehena ropendavate mitte-Kenidega.

Tund peale nende saabumist oli pilbasteks lõhutud puhkemaja keldriuks, vaid loetud hetked hiljem katki sõidetud kellegi võrr, veoautovõtmed ära varastatud, et saaks pärast salaja sõitma minna, puhkemaja omaniku auto endale sobivasse kohta pargitud, lihtsalt naljaviluks. Mis te arvate, mida pakuti lõhutud võrri omanikule? Kokaiini! “Me maksame kokas, pole probleemi, meil tuleb täna kokalast peale,” kiitlesid nad. “Me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine oli kuulda üle saare. Hommikuks oli puruks tantsitud suur puidust laud ja pingid, maas olid klaasikillud lõhutud lambist. Kõikjal olid nende liivased ja märjad riided. Idioodid, käisid purjus ja kokase peaga ujumas, mõtlesin ma. Kuulsin neid veel mingist paadist rääkimas ja jõudsin veel mõelda, et kas nad tõesti rääkisid kellegi pehmeks ja said veel öösel endale paadi, aga rohkem sellesse vestlusesse ei süvenenud.

Jalutama minnes nägime, et meres on tagurpidi mitu paati. Tea, kas mingi kohalik komme,mõtlesin ma veel. Ilus instapilt. Aga ei, see ei olnud kohalik komme. Narkoturistid olid kõik paadid lahti harutanud, tangidega ketid lahti muukinud ja paadid merele jätnud. Hea, et seal ees oli pilliroog ja tuul teiselt poolt, muidu oleks paadid kõik kadunud. Õhtuks olid narkoturistid sisse murdnud lauta ja võtsid kaasa lambatalle, kelle nad siis nööri otsa sidusid ja laua peale kepsutama panid. Sest naljakas ju.

Kas värdjad on selliste turistide kohta palju öeldud?

Pole siis ime, et paljud mu tuttavad ei tähista enam jaanipäeva. See on eestlase jaoks vaid võimalus läbustada. Ja ma ei pea silmas veidi švipsis peaga süldibändi saatel jala keerutamist. Vaid võimalus juua, lammutada, “kui keegi midagi ütleb, taome ära”. Lähed saarele külla ja jätad maha läbu, sest on ju ometi jaanipäev ja kord aastas ju võib rihma lõdvaks lasta ning tra, rahas pole probleem. Ärge vinguge, et natuke mõni asi katki läks. 
Vastik on vaadata selliseid inimesi. Häbi on. Aga miks on häbi minul ja mitte neil?

 

Tuleme tagasi alguse juurde. Ma olen noor olnud, lollusi teinud ja mingil määral ma saan aru noortest. Oot, aga saarel lammutav seltskond EI OLNUD enam noored – nad olid minuvanused. Ja see teeb juhtunu  rõvedaks. Kui meie olime 20aastased ja kasvasime aastatega pidutsemisest välja, siis need narkoturistid on täpselt sellised, kes on kuhugi aega kinni jäänud. Kes 10-15aastat tagasi on olnud coolid, kõvad kutid, kuid kes ei saa aru, et vahepeal on aeg edasi läinud – Emporio Armani dressipluus ja kokaiin ei avalda enam muljet. Et neil aga muid saavutusi elus ei ole ja nad tavaelus on ilmselt kas kalevipojad või lihtsalt mõne rikka issi ebaõnnestunud võsukesed, siis nende ainus võimalus pea 40aastasena ongi end kusagil maakohas välja elada.

Seal on neil karistamatuse tunne, nad tunnevad end jumalana, sest iga vähegi mõtlev inimene hoiab neist lihtsalt eemale, eii tee neist pilti, et nad sotsiaalmeediasse üles riputada, ei sõnele nendega, ei vaidle nendega, sest keegi ei taha oma pidu/nädalavahetust/puhkust ära rikkuda. Täpselt nagu see  seltskond. Kuigi ma pean ütlema, et kui ma Idaga jaanipäeval peolt tagasi tuli, suhtus kogu see seltskond minusse väga sõbralikult, küsisid, et ega muusika ei sega ja tulgu ma ütlema kui laps magada ei saa ehk siis mul isiklikult ei oleks ühtegi pretensiooni (niimoodi jätsid nad mulle mulje kui lihtsalt tavaline pidutsev seltskond).

Kui narkoturistid lahkuma hakkasid, selgus, et majast on ühtteist kadunud. Mis te arvate, mis juhtus siis kui seltskonnalt küsima hakati, kas nemad on asjad ära kaotanud? Muidugi lubati neile pasunasse anda, lausa maha lüüa, alusetute süüdistuste pärast. “Tulge vaid mandrile ja lööme teid maha!” ähvardas seltskond isegi siis kui kadunud asjad nende kottidest leiti.

Facebookis kirjutasid mõned teist kommentaari, et sellised inimesed tuleks avalikku häbiposti panna ja neilt trahvi nõuda, sest muidu nad jäävadki niimoodi lammutama, aga kui keegi lubab sind maha lüüa, mida te siis teeksite. Ma küsin kohe päris ausalt, kuidas teie sellise olukorra lahendaksite? Saarel oleks jaanipäeval nagu kaks erinevat dimensiooni olnud. Üks imeilus romantiline lilleline jaanipäeva-Prangli ja teine osside poolt lõhutud ja lammutatud Prangli.