Oslo

Väike tüdruk suures linnas /Little girl+ big city

/ Eveliis / Leave a comment

Meie reedesest päevast Oslos oleks saanud väga modernse näitemängu lavastada. “Oodates pappa´t”.  Oli tegelikult huvitav jälgida, kuidas üks väikene tüdruk suures linnas oma päeva veetis ja tunde luges issiga kohtumiseni. Mõni hetk muutus ta kurvaks, sest ilmselt oli tema arvutuse järgi juba kolm tundi täis; teine hetk läks ta nägu naeru täis, sest issi lennuk oli just maandunud, kolmandal hetkel muutus ta mõtlikuks, siis tuli väsimus,  siis muutus ta murelikuks ja see lõputu lõputu rõõm kui issi lõpuks kohale jõudis.

Our Friday waiting for pappa was like a modern play. Little girl in the big city waiiting and counting hours. It was actually interesting to see how see one moment was sad, because she obviously thought three hours is not that long time, and the next moment was happy, because she understood that daddy´s plane has landed, the next moment she was thoughtful, worried, anxious, tired, happy again and of course overwhelmed with feelings when daddy finally arrived.

Meie päeva viimased kolm tundi ootamist piltides / Our Last three hours of waiting in photos.

img_4024IMG_4029.JPGIMG_4034.JPGIMG_4037.JPGIMG_4052.JPGIMG_4066.JPGimg_4076

Estonian with a dream

/ Eveliis / 2 Comments

Nagu te teate sai mu Norra-lugu alguse 1997.aastal kui ma vahetusõpilaseks sattusin. Aastal 2016 kui terve maailm on meie ees valla, on raske mõista, et 1997.aastal ei käinud asjad sugugi nii lihtsalt. Ma pean alustama sellest, et Anton ja Mesna Rotary hakkasid peale Eesti iseseisvumist tundma huvi Baltikumi vastu, Anton külastas Tartu Rotary klubi (miks just Tartu tekib küsimus? Keegi ei tea täpselt.)  ja rääkis vahetusõpilaste programmist. Kas te kujutate ette, et Tartu Rotary klubi ei näidanud selle vastu erilist huvi üles. Aga see pole etteheide, kõik see oli meile uus ja ilmselt ka arusaamatu. Läks mitu head aastat kui Mesna Rotary Tartust uuesti kuulis. Nüüd oli neil olemas õpilane, keda Norra saata. See õpilane olin mina.  

Ühel kenal koolipäeval tuli meie kooli direktor minu juurde ja küsis:” Eveliis, kas sa tahaksid Norra minna aastaks?” Miks mina? Miks see pakkumine tuli mulle ja näiteks mitte minu pinginaabrile?  Mõnele teisele klassiõele-vennale? Minu vanematel ei olnud mõjuvõimsaid sõpru, uhkeid töökohti ega ei kuulunud nad Rotarysse. Juhus? Ma ei tea. Ma pean tollaselt direktorilt küsima. Ma olin hea õpilane, kuid sugugi mitte kõige eeskujulikum. Ja üldsegi, kuidas sai valituks üks õpilane Raatuse Gümnaasiumist, mitte mõnest eliitkoolist? 

Ma mäletan, et ma käisin veel ühel Soome Rotary klubi (sest Tartu klubil polnud kogemusi vms) kohtumisel, kus justkui veel sadade õpilaste hulgast valiti  need paar vahetusõpilast esseede ja intervjuude põhjal, aga mina teadsin juba ammu, et ma olen juba valitud. See oli naljakas formaalsus. 

Ka edasi ei läinud kõik nii libedalt nagu läheks praegu. Esiteks tähendas vahetusõpilasprogramm, et keegi peaks minu asemel tulema Eestisse.  Sellist õpilast polnud. See tähendas ka, et mind polnud Norras ootamas “vaba” perekonda. Kaks perekonda panid end vabatahtlikena siiski  kirja. Nemad olid nõus ühele Ida-Euroopa tüdrukule selle võimaluse andma.

Ja siis tuli paberimajandus. Minu Norra saamiseks pandi Mesna Rotary poolt tööle vägagi kõrged tutvused – Lillehammeri politseiülemast Norra suursaadikuni Eestis. Ma mäletan hästi, et veel paar tundi enne lendu käisime me saatkonnas viimaseid dokumente korda ajamas. Kogu mu vahetusõpilase aasta rippus juuksekarva otsas.

Mõned tunnid hiljem maandusin ma Fornebus, kus mind võttis vastu Anton. Anton, kellest mulle on justkui saanud vanaisa, keda mul kunagi olnud pole. Muideks ka Lilian oli oma vanaisaga kaasas. Mina ei mäletanud teda. Tema mind ja Yukot küll.

Ma ei tea, kas kõik vahetusõpilased saavad oma vahetusperedega nii lähedasteks kui mina või vedas mul jälle. Britt ja Arne ning Knut ja Kari on mind muutnud rohkem, kui nad ilmselt teavad. 

Ma olen pärit tavalisest keskklassi perest, mul ei oleks 16-aastasena ja ka hiljem avanenud neid võimalusi, mis tänu nendele inimestele. Samuti ei oska ma öelda, miliseks oleks minu elu võinud kujuneda kui ma oleksin koju jäänud. Mul on suurepärane perekond, kuid ühe pereliikme alkoholiprobleemide tõttu oli pingeid piisavalt. Kes teab, võib-olla oleks ma mõne “ägeda” Annelinna kutiga 17-aastaselt kodust jalga lasknud, end põhja joonud või Koplisse süstima jõudnud. Ma muidugi kahtlen, aga ühe puberteedi mõistust ei või kunagi ette teada.

Kas te teate, mis on minu Rotary vahetusõpilasaastast pärit kõige ilusam ja kurvem mälestus samaaegselt?  Ma sain kogeda maailma kõige imelisemat jõulutunnet Haugenis Camilla ja Britt-Ida juures. Kui ma koju helistasin, sain ma teada, et minu pisikese 7-aastase õe ja ema jõulud ei olnud samal ajal sugugi ilusad. Ma ei soovinud mitte midagi rohkem kui, et ka mu õde saaks kogeda selliseid Haugeni jõule nagu mina. “Usu mind, ta saab,” lohutas mind Britt-Ida.  Kas ma uskusin teda? Ja nagu te (kui te olete pikemaajalised blogilugejad) teate, siis paar aastat hiljem keset südasuve mu soov ka täide läks. Pole ime, et meie tütre nimi Britt Ida on. (Kui meil oleks veel lapsi, siis nende nimedes oleks Knut, Kari, Arne või Anton:))

Ei ole liialdus öelda, et Rotary vahetusõpilaseks olemine on minu elus vâga olulisel kohal.  Edasi tuli kunstiajalugu, skandinavistika, Oslo ülikooli stipendium, esimene norra keelega seotud töökoht, teine ja kolmas, kuni poeni Lillehammeris.

blogger-image--1976704005.jpg

Seepärast ma mõtlengi, et kas me ei peaks rohkem tegelema selliste asjadega, mis noori muudavad, nende silmaringi laiendavad, neid arendavad… Võib-olla me siis peaks tegelema vähem teismeliste raseduste, alkoholi- ja narkoprobleemidega? (Okei, ilmselt juba eos liiga sinisilmne mõte).

Miks ma seda vana lugu täna jagan? Augustis alustas Norras õpinguid minu parima sõbranna andekas 16-aastane tütar Laureen. Ma loodan kogu südamest, et temale saaks see kogemus sama (ja veel rohkemgi) tuult tiibadesse andvaks kogemuseks kui mulle. Tema tegemistel saate silma peal hoida läbi tema blogi: 

https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

13445400_10208387186895251_8516619006300466028_n.jpg

 

//As you all know my Norwegian story started in 1997 when I became a Rotary exchange student here in Lillehammer. in 2016 when the borders are open it is hard to understand that back then it was not so easy. It all started with that Anton and Mesna Rotary got interest in Estonia and the Baltics after the reindependence  and Anton visited a Rotary club in Estonia, in Tartu – nobody knows why Tartu, faith perhaps? to talk about youth exchange. The Tartu Rotary club was not too interested in that. It took several years before Mesna Rotary heard from them again. They now had a student to send to Norway. This student was me. 

One day our principal asked me “Eveliis, do you want to go to Norway?” Why me, I had no idea. I was a good student, but certainly not the best, my family did not have important friends which was important then, neither did they have fancy jobs. I was just an avarage 16 years old student from an avarage Estonian family. Later the principal has said, I had spark in my eyes and they knew I would manage and be a good representative for Estonia. I hope I was.

After I was “the chosen one” there were so many formalities, bureucracy and problems, that even some hours before my flight I was not sure whether I will be able to get the visum. People in very high places (who were friends with my future Norwegian families) were involved to get me to Norway. Strange to think even how many total strangers helped me to get to Norway and how difficult it was. I didn’t want to move to Norway, just to study in high school for a year:D

Some hours later Anton picked me up at Fornebu airport. He became like a grandfather to me (and Yuko). I don’t know if all exchange students have this kind of connection with their host families, but I became a family member of Britt, Arne, Knut and Kari. They have changed me a lot, taught me a lot and probably even changed my life. Who knows how my life would have been in Estonia. Our family life situation was complicated because of alcohol misuse of one of the family membersand who knows, perhaps I had gone wild, escaped from home and had to deal with alcohol and/or drug problems and teenage pregnancy. Children are fragile in teenage years and even if they have support net and are good students, things can change easily.

The exchange year was one of the best experiences in my life. 

Do you know what is one of the best and saddest memory of my exchange year? I got to experience the most wonderful christmas at Haugen with Britt-Ida and Camilla and was so excited. When I called home, I found out that my 7yrs old sister’s and mom’s christmas was not that nice. The only thing I wished was them to get to experience the magic of Haugen Christmas. “Oh believe me, they will,” Britt-ida comforted me and some years ago in the middle of summer we experienced the Christmas in Haugen. Britt-Ida had remembered my wish and when we visited them in summer, she gave us Christmas. No wonder our child is called Britt-Ida! (If we would have more children, they would be called Kari and Knut and Britt and Arne and Anton).

This year changed a lot. Studies of Art History, scholarship at Oslo University, Scandinavistics at Tartu University, first job, second and third, until the shop in Lillehammer. That is why I think youth exchange is so important, or going abroad to expand the world. 

Why do I talk about it today. The talented daughter of my best friend started to study in Oslo this august. She’s 16. I hope she will have the time of her life, meet as wonderful people as I did and experience the best Norway has to offer. You can also follow her everyday in Norway here: https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

 

 

Minu kolmas Norra

/ Eveliis / 1 Comment

Kirjanduse loengud olid  põnevad. Mu mõtted, mis muutusid juba pärast esimest nädalat norrakeelseteks, keerlesid kirjanduse ja õppetöö ümber. Erlend Loe, oli tol kõige kuumem sõna moodsas norra kirjandusloos; esimene loeng, kus temast juttu tuli, haaras mind nii endaga kaasa, et lisaks analüüsiks kohustusliku ”Naiv.Super” läbi lugemist, lugesin ma ühe hingetõmbega läbi ka kaks teist romaani – ”L” ja ”Tatt av kvinnen”. Nii nagu Lillehammeris olin ma olnud võlutud Jacob Weidemannist, sai Oslos minu esimeseks armastuseks Erlend Loe. Mulle meeldis tema stiil, tema huumorimeel, tema lapsemeelsus. Ta pani mind mõtlema ning avas mu silmad – ma sain aru, et elu nautimiseks tuleb säilitada teatud kogus lapsemeelsust ning kõige olulisem ei ole alati olla kõige parem, alati teistest tublim, piisab sellest, et teha seda, mida meeldib, entusiasmi ja kirega, olla täis avastamisrõõmu ja õppida eksimustest, kuid mitte alla anda. Ma oleks tahtnud temaga olla kaasas ekspeditsioonil, kus ta sõpradega otsustas tõestada, et Thor Heyerdahl oli oma teoorias eksinud ning et esimesed Polüneesia elanikud ei sõitnud üle Vaikse ookeani mitte balsapaatidega, vaid uiskudel. Milline oivaline teooria! Tõsi, ilmselt ka ulmeline ja nagu romaanist ”L” selgus ka võimatu tõestada, kuid geniaalne näide sellest, et mitte millegi ees ei tasu risti ette lüüa. Mulle tundus, et ma sain tema romaanidest elurõõmu – ja jõudu.

Ma ei peitnud end vabadel hetkedel raamatukogusse ega istunud vaid kodus raamatutes tuhnides, ma olin otsustanud inimeste, kaastudengite seas olla. Ma avastasin, et norralased ei ole üldse nii kinnised ja skeptilised kõige uue ja teistsuguse suhtes, nagu mulle Lillehammeris elades mulje oli jäänud. Tudengid Oslos olid hoopis teisest puust, nende maailmavaade oli avatum, nad olid palju sõbralikumad ja siiramad, nendes oli midagi suurlinlikku. Tänu nende suhtumisele muutusin ka mina palju avatumaks. Me veetsime ülikooli kantina’s või pargis tunde lobisedes maast ja ilmast. Loomulikult tuli ka nüüd t mul Eestist rääkida, kuid mitte kordagi ei kohanud ma siin suhtumist, et olles Eestist olen ma ilmtingimata vaene ja otsin endale Norrast meest, et Eestist minema saada. Vastupidi – Tallinn oli norralaste seas muutumas populaarseks reisisihiks ja paljudel mu ülikooli-sõpradel leidus Eesti, see tähendab muidugi eelkätt Tallinna, kohta vaid kiidusõnu. Isegi nii palju, et erinevalt eelmistest aastatest, kui ma tundsin, et pean Eestit pidevalt paremaks ja kaunimaks rääkima, hakkas mul nüüd kiidusõnu kuuldes isegi piinlik. Vastupidiselt Lillehammerist, kus inimesed olid kinnised ega tahtnud „sissetungijaid“ kergelt omaks võtta, olid inimesed Oslos avatud ja hoopis teistsuguse ellusuhtumisega. Võib-olla olid nad Lillehammeriga võrreldes ka veidike arrogantsemad ja pidasid end teistest paremaks, kuid see oli nende muude meeldivate iseloomujoonte juures nii tilluke miinus, et ei häirinud mind karvavõrdki. Pigem mulle meeldis nende edasipüüdlikus ja ambitsioonikus. Kõik, kellega ma Oslo ülikoolis tuttavaks sain, teadsid, et neist saavad advokaadid, arstid, kirjanikud, poliitikud. Ma ei saa väita, et neist hiljem tõepoolest advokaadid, arstid, poliitikud võisid saada. Või kirjanikud. Kuigi kirjanikke on Norras palju. Väidetavalt rohkem kui elanikke.

Koolivälise aja eelistasin ma uutest sõpradest vaatamata veeta pigem üksi. Mulle tundus, et suhtlemist läheks liiga paljuks ja pealegi meeldis mulle just omal käel linnas ringi tuiata. Esimesed korrad, kui ma Oslosse sattusin, olin ma selles linnas üsna pettunud olnud. Selles linnas puudus erinevalt teiste suurlinnadega võrreldes eripära, see tundus mulle liiga igav ja korrapärane, näota linn. Rooma, London, Stockholm olid Osloga võrreldes meeldejäävad ja tagasikutsuvad, Oslo ei tekitanud aga mingeid tundeid, veel vähem tunnet, et ma tahaks selles linnas kauem aega veeta. Ma olin otsustanud Osloga tuttavaks saada ning jõuda selgusele, kas linn tõepoolest on igav ja meeldejäämatu või olin ma linna lihtsalt liiga vähe näinud. Pärast kooli sõitsin ma mõnel pärastlõunal T-bane’ga kesklinna, Karl Johanil asuva Oslo ooperini ning püüdsin Karl Johanilt kõrvalt tänavatele jalutades linnas ära eksida. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, jäi mulle mulje, et Oslo tänavad on +/- süsteemis ning kõik teed viisid tagasi Karl Johanile. Kesklinnas oli võimatu ära eksida, alati jõudsin ma tagasi välja juba varem tuttavate paikadeni, eemalt paistis alati, erinevast küljest, kas kuningaloss, Oslo ülikooli juurateaduskond, Stortinget, Norra parlamendihoone, katedraal, Oslo S ja Oslo City. Mõne aja pärast teadsin ma iga väikest kõrvaltänavat Oslo S-i ja Karl Johani lähiümbruses.

Huvitav, et kesklinnas, kus ma teadlikult tahtsin ära eksida, et linna erinevaid külgi avastada, ei õnnestunud mul see mingil moel, kuid esimesel koolipäeval kui ma olin kaardilt järgi vaadanud täpse teekonna Majorstuenist Blindernini õnnestus mul kooli jõuda kõige suurema ringiga, mis üldse oli võimalik teha, vahepeal lootusetult ära eksides.

Tänu oma tillukestele pärastlõunastele jalutuskäikudele avastasin ma kõrvaltänavatest imelisi väikeseid kohvipoode, sealsed kohviaroomid lausa kutsusid sisse astuma. Mulle meeldis seal mööduvaid inimesi, kiirustavaid kohvijoovaid või ajalehte sirvivaid ning baguette nautivaid inimesi jälgida. Mulle sai traditsiooniks neis kohvipoodides enne koju jalutamist juua üks suur cafe latte ja süüa sinna kõrvale ahjuvärske kaneelikukkel. Kaalu pärast ei muretsenud ma enam ammu. Esiteks olin ma pärast  juhtunud õnnetust nii palju kaalus kaotanud, et mul oli hea meel, kui kaalule astudes lisakilosid nägin ja teiseks ei olnud võimalustki, et ma väga palju juurde võtaksin, sest oma avastusretkedel jalutasin ma mõnel päeval kuni kümme kilomeetrit. Tundus, et ma olin avastanud tervislikku kombinatsiooni rämpstoidu armastuse ja kehakaalu hoidmise vahel.

Lisaks sihitule kesklinnas jalutamisele ning kohvipoodides aja surnuks löömisele leidsin ma siiski tee ka Oslo ülikooli raamatukokku. Teisel kursusel olime me Tartu ülikoolis põgusalt tutvust teinud Henrik Ibseni loominguga, veidi varem olin ma Oslo Rahvusteatris käinud vaatamas Ibseni „Metsparti“ ning järsku ühel hommikul Blinderni poole sõites, sähvatas mul peas, et mu bakalaureusetöö saab olema Ibsenist. Mis sellest, et kooli lõpuni oli veel kaks aastat aega, otsustasin ma hakata koguma materjale, mida oma lõputöös kasutada. Ma sattusin Ibsenist pöörasesse vaimustusse, erilisse vaimustusse sattusin ma sümbolitest, millest kõik Ibseni teosed kubisesid ja millest arusaamine esimese hooga oli kui ristsõna lahendamine.

Minu neljas Norra

/ Eveliis / 1 Comment

Ühel kaunil reede õhtul astusin ma üle mitme kuu viimast korda Gardemoeni lennujaamas Tallinna lennule. Esmaspäeval ei pidanud ma enam tagasi minema. Betty ja Halvar pidid nüüdsest ise hakkama saama ning mina sain pöörduda tagasi oma argipäeva. Mõnda aega oli lausa harjumatu, et ma ei pidanud igal esmaspäeva hommikul enam lennujaama sõitma, vaid läksin tavalise inimese kombel kontorisse. See nõudis harjumist, aga ma olin rahul. Ma sain tegeleda ka millegi muuga peale haagiste, mul jäi aega üle isiklikuks eluks. Mitte väga palju hiljem jäi mulle isiklikuks eluks veelgi rohkem aega, ühtäkki olin ma ettevõttes  muutunud üleliigseks.  Ühelt poolt olin ma vihane kui herilane ja haudusin kättemaksuplaane. Teisalt olin ma haavunud ja solvunud, ma tundsin, et mulle on liiga tehtud, minuga ebaausalt käitutud. Ometi tundsin ma sees ka mingit kergendust, otsekui oleksin vabanenud raskest koormast või vangipõlvest. See oli kummaline segu tuhandest erinevast tundest. Kõige raskem neist tunnetest oli tunne, mida ma salaja oma südames kandsin ja millest ma mitte kellelegi ei olnud julgenud rääkida. Hoolimata kõlavast ametinimetusest, millega ma koduste tuttavate ees uhkustada sain, olin ma nende kuude jooksul aru saanud, et mind ei olnud kogu selle aja vältel keegi tõsiselt võtnud. Ma olin olnud lihtsalt üks 25-aastane blond tüdruk, mitte tõsiseltvõetav tegevjuht. Ma ei saa muidugi öelda, et põhjus teiste suhtumises oli, minu oma ebakindlus tegi selles suure töö ära, kuid üldiselt olin ma aru saanud, et vähemalt sel ajal ei sobinud ma tõsiste meeste maailma tõsistel teemadel rääkima. Ma sobisin paadimessile kogemata „striptiisi“ tegema. Ma oleks pidanud olema kordades enesekindlam, et tol hetkel Norras läbi lüüa. Salaja ja sisimas tundsin ma end läbikukkujana.

Ja mul oli siiralt hea meel, et ma olin Norrast pääsenud. Norra mida ma varem nii palavalt olin armastanud, oli mulle muutunud vastumeelseks ning muutunud teist nägu. Mulle ei meeldinud Norrat vihata. Ja ma lootsin, et Norrast mõneks ajaks eemale saades läheb Norra mu jaoks õige pea tagasi „oma nägu“ – 17.mai, lompede ja rahvarõivastesse riietatud Norra nägu. Oma kibestumise ja pettumise taga ma seda muidugi ei uskunud.

Vaikselt ja omaette ütlesin ma Norrale hüvastijätuks „Takk for meg! Kas me veel kohtume, ma ei tea…“

P7180012

Huvitav kuhu see kott saanud on? Ma kannaks seda uuesti hea meelega…

Kolm aastat hiljem olin ma uuesti tagasi.

M seisin jälle kord oma kohvritega „tiigrilinnas“, nagu norralased Oslot hellitavalt kutsuvad. Rong pidi väljuma kümne minuti pärast, ma oleksin pidanud kiirustama, kuid seisatasin hoopis viivuks. Otse ees tervitas mind Karl Johani nimeline peatänav, vasakul käel oli ikka omal kohal Oslo City kaubanduskeskus, kus ma nii paljud oma säästud olin laiaks löönud, Oslo S-i esisel väljakul jälgis möödujaid tiiger. Ma olin kogu aeg mõelnud, miks see tiigri kuju seal seisis, kuid mul polnud kunagi olnud meeles seda järgi uurida. Minu kõrval istus kivitrepil noor boheemlasliku välimusega tütarlaps. Ilma pikemalt mõtlemata otsustasin ma temalt küsida, kas ta teab, miks see tiiger siin seisab. Tütarlaps naeratas ja vastas, et see peaks külastajatele suurlinna halastamatust tutvustama. Tegin suured silmad ja jäin talle rumalalt otsa vaatama.

„Jah,“ naeratas ta, „ma saan aru, et seda on raske uskuda, võttes arvesse, et Oslo on ilmselt üks maailma turvalisemaid suurlinnu. Aga, vaata, see on tegelikult alguse saanud Bjørnstjerne Bjørnsoni luuletusest, kus tiiger, see tähendab suurlinn, ründas hobust, see tähendab Bjørnsoni, ja kunagi siis võis ju linn tõepoolest hirmuäratav olla.“

Ahh, Bjørnstjerne Bjørnson! Kui kaua ma polnud seda nime kuulnud! See kõlas nagu muusika mu kõrvadele. Ja kui veider, et ma varem polnud huvi tundnud, miks Oslot tiigrilinnaks kutsuti. Mis enamgi, mitte ükski norrakas polnud mulle seda lugu rääkinud. Ometi on nad ju rohkem kui varmad alati ja igal võimalusel tutvustama oma maa kultuuri-ja ajalugu. Igal juhul tänasin ma tütarlast ja jäin mõtliku pilguga tiigrit vaatama.

„Ja nagu sellest veel vähe oleks,“ hüüdis tütarlaps mulle järgi, „meil on Oslos lõvid ka!“ Esimese hooga ei saanud ma aru, mida ta mõtles, kuid siis taipasin. Tõepoolest Norra parlamendihoone peasissepääsu valvasid kaks mürakat lõvikuju. Ei tea, mis nende lugu võiks olla? Ma ei hakanud tütarlast uute küsimustega tüütama. Las lõvid jääda mõneks teiseks korraks.

Väljas hakkas hämarduma, kevade saabumisega olid tänavatele taas ilmunud kerjused ja narkomaanid. Igas normaalses seisundis inimene oleks seda pidanud üsna trööstituks vaatepildiks, mina aga lihtsalt seisin ja ahmisin endasse kevadist õhku ja öise linna tulesid. Mu hinges valitses kummaline rahulolutunne ja ma naeratasin. „Kas mäletad mind?“ küsisin ma mõttes linnalt. „Ma olen tagasi!“

Ma olin tõepoolest tagasi ja esimest korda kogu oma Norra elu jooksul iseseisvalt. Ma ei sõltunud mitte kellestki, keegi ei olnud mulle vastu tulemas, keegi ei olnud mind ootamas, ma ei pidanud kellegi järgi ootama. Mul oli teada vaid oma ööbimiskoha aadress ja mul polnud õrna aimugi, millise bussi või rongiga sinna saab, kuid ometi tundsin ma end enesekindlalt ja rahulolevamana kui kunagi varem, just nagu ma teaksin täpselt, kuhu ja miks ma lähen. Enesekindla sammuga suundusin ma Oslo S raudteejaama ning uurisin infotabelilt, milline rong võiks minna Hauketo poole. Just nimelt Hauketo piirkonnas Søndre Nordstrand linnaosas oli mu „uus kodu“ mind ootamas.