Esimene reaktsioon:
Teine reaktsioon:
Emme reaktsioon:
Kolmas reaktsioon, kui ma olin natuke järele mõelnud:
Kuidas ma oleksin reageerinud kui mind oleks ka kutsutud:
Kuidas ma reageerin nüüd: Nii palju selleteemalisi nalju ja spekulatsioone, et miks salaja.
Viies reaktsioon:
Eile õhtul postitasin ma oma FB lehele ühe pildi, mille tädi mulle saatis, ja rohkem ma eile Facebooki ei külastanud (jah, ise ka imestan).Hommikul kui ma FB lahti tegin, nägin ma oma suureks šokiks, et see naljapilt oli jõudnud 145 000 Facebooki kasutajani ja seda oli jagatud vist 2300+ korda. Kas need ei ole hirmuäratavad numbrid? Selles mõttes, et Facebooki mõjuvõim on üüratu. Üks suvaline pildike hakkas täiesti ootamatult oma elu elama. Nii nagu võib ilmselt Facebookis oma elu elama hakata iga muu teema. Ma olen alati igasugu inimeste nimedega seotud jagamisse sotsiaalmeedias suhtunud skeptiliselt, peale tänast suurenes see veelgi. Sest jummel, kus “õigetele nuppudele” vajutades on võimalik publikut saada. Tasuta. Ilma vaevata.
Ma ei saa öelda, et turundus minu jaoks täiesti tume maa on, kuid Facebookist (ja ehk siis ka blogidest/Instagramist jms) kui mõjuvõimsast turundusvahendist sain ma alles täna hommikul päris täpselt aru. Aga kuidas ära tabada, millised postitused lähevad massidele peale? Tundub, et ühiskonnakriitilised. Või mis on see, mis paneb meid ühel või teisel hetkel midagi jagama? Ausalt mind võttis korraks pahviks kui kiiresti ja kui paljudeni üks suvaline pilt jõuda võib läbi sotsiaalmeedia.
Et aga too pilt kuulus kellelegi teisele ja ma pidin ta eemaldama, siis ma asendasin tolle omatehtuga (pildi pätsasin google’ist, sest mul ei olnud aega minna pensionäre otsima). Saab justkui testida, et kas kõik päevakajalisi teemasid pilkavad arutelud on sarnase saatusega.
Teate, ma isegi ei viitsi sellest kirjutada KUI PALJU närve Ida viimaste päevade jooksul ära on söönud. Ma siiralt loodan, et see “NEIIIII! ja “VIL IKKE” on mingi ealine “viga” ja see läheb üle, sest 1) minu kõrvad ei pea vastu karjumisele 2) Mareki kõrvad ei pea vastu karjumisele 3) mul on hirm, et keegi kutsub meile lastekaitse, sest Ida mitte ei karju ja nutta, vaid RÖÖGIB kui ta oma tahtmist ei saa ja 4) pooltel kordadest me ei saa aru, mis talle ei sobi/sobib. Ühel hetkel tahab ta piima. KOHE. Siis ta EI TAHA piima. Ma viin piima ära ja Ida röögib, et talle piima ei anta. Piima võib asendada suvalise sõnaga. Ja nii KOGU AEG. Poodi minna on temaga enesetapp. Ta tahab KÕIKE. ja kui ta KÕIKE ei saa, siis ta RÖÖGIB. Prrr! Mul tuleb kananahk peale paljast mõttest. Hetkel Ida magab, ma naudin vaikust,sest hommik algab jälle 99% tõenäosusega kisaga, sest tekk on valepidi, sokk on kadunud, mõmmil on/ei ole pluus seljas, mina olen vale/õige padja peal.
Ühesõnaga. Kuigi ma juba põhimõtteliselt kirjutasin KUI PALJU Ida me närve sööb, siis tegelikult tahtsin ma vaid “Innot ja Irjat” teha. Et kirjutan mingi mõttetu mula, lisan pildid – VAADAKE; MIDA ME SÕIME KUI KOJU JÕUDSIME ja lõppu kirjutan, et kui teile see postitus meeldis, siis saatke mulle sõnum, ma annan pangakonto, kuhu oma viis- kümme-viiskümmend eurot kanda. Teeme koos blogi paremaks! Kusjuures, ma tõesti arvan, et nad on geniaalse plaani leidnud, kuidas mitte tööl käia ja see teeb kadedaks. Ma tahaks ka rantjee elu elada, aga no ei oska midagi nii hästi, et saaks seda lubada. Nemad kirjutasid ausalt, et ei taha tööl käia ja tahavad blogiga raha teenida. Ma olen kade.
Aga nüüd siis. Minu, eestlase ILMA seljakotita, “Inno ja Irja- postitus”. VAATA PILTE, KUIDAS ME EESTI JÕUDSIME JA MIDA KODUS SÕIME.
2. Meie õhtusöök koju jõudes. Marek nõudis pelmeene, mina veini ja Ida juustupulki. KÕIK olid õnnelikud. Mu sõbranna oli majas vist Tuhkatriinut mänginud, sest maja läikis nagu prillikivi…Viis minutit peale meie kojutulekut oli pilt hoopis teistsugune. Tornaado nimega “Ida” käis üle.
3. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna kui väga ma olen puudust tundnud meie loomperest – Hugost, Skype’ist ja Orkutist. Skype oli pildistamise hetkel küla peal.
4. Ida taasavastas mänguasjad, mis veel aasta tagasi teda üldse ei huvitanud. Rattaga ei osanud ta midagi teha, nüüd väntas nagu vanamees mööda külateed ringi. Marek nautis samal ajal muru niitmist. See oli vahepeal heinamaaks kasvanud. 
5. Ma ei teadnudki, et mul aias sellised lilled kasvavad. Peenras oli isegi üks murtud südame põõsas. Ma armastan murtud südameid (LILLI, MITTE PÄRIS südameid). Ühe niitis Marek suurest agarusest paar aastat tagasi maha. Ma olen alati öelnud, et liigne agarus on ogarus.
6. Suurim eelis Eestil Norra ees on see, et siin on meie sõbrad. Kui ma muidu võtan oma sõpru iseenesestmõistetavana, siis võõrsil olles olen ma aru saanud, mida sõbrad tegelikult tähendavad. Lapsed mängisid Elsat ja meie ISTUSIME ja ajasime juttu. Ja need Aidi küpsetised! JUMALIKUD!
7. Sõbranna oli mulle koju jätnud VIIS PUDELIT koduveini.** Esimese tegin lahti. Maitses imehea. Kui keegi tahab minuga koos veinitada, siis kuni 27.juuli oleme me pmst kogu aeg Ussipesas. Uksed ja aknad on sõpradele avatud. Tulge külla!
8. Kui me täna õhtul koju jõudsime, olid Mareki onu ja onunaine meid hoovis ootamas. Te ei kujuta ette, kuidas mulle sellised “vanakooli üllatuskülalised” meeldivad. See on nii äge! Ja veel ägedam oli see oma aia saadustega “kingikott”. Kui te veel ei tea, siis üks minu lemmiktoite on baklažaan. Igal kujul. Välja arvatud toorelt vist. Ma ei tea, ma pole proovinud. Aga praetud, paneeritud, wokitud…Marek ei kipu mu vaimustust jagama, aga on harjunud, et kui on hooaeg, siis on meil kodus üle päeva baklažaaniroad:D
Kui sulle see postitus meeldis, siis…. tuleb oodata järgmist postitust;)
*See on meie huumor
**Teine sõbranna saatis oma mehega mulle pudeli veini. Oh they know me so well.