Negatiivsed emotsioonid jaanipäevast on Facebookis välja elatud ja saab keskenduda vaid positiivsele. Ehk siis kui saart rüüstanud ossid kõrvale jätta, siis oli selle aasta jaanipäev täpselt selline nagu jaanipäev minu jaoks olema peab.
Ilus ilm, kaunis koht*, hea seltskond, maitsev toit, mõnus muusika, väikene pidu, jalutuskäigud metsas, rannas ja lilled, lilled, lilled. Prangli on selles mõttes minu jaoks täielik paradiis, sest no nii palju ilusaid metsalilli. Ja kui su venna õde on florist, kes neist ka imelise kimbu kokku teeb, siis võib juhtuda, et oled nii kade ja vead kimbu mandrile kaasa. Lihtsalt ei raatsinud sinna jätta.
Kuna meie seltskonnas oli ka üks puhtatõuline vegan, oli meie jaanilaud väheke teistsugusem. Käisin veel reedel Ülemiste parklas Vapper Uba šašlõki järjekorras seismas ja pean tunnistama, et üldse ei kahetse, et seal vihmas seisin. Need sojašašlõkid olid niiiiii head. Nagu niiii head. Ma ei oleks ise ka uskunud, aga kuna mu lihašašlõki soolikas on niigi aastatega üsna kokku kuivanud, siis see oli kindlasti üks selline uus toode, mida teinekordki grillipeol vardasse panna. “Gilu” oli täitsa kilumaitsega ja kuigi baklažaanitekstuur päris kalameest ära ei peta, siis vähe võhikuma suudab täitsa ära petta. Lapsed küpsetasid kaasa muffineid ja leiba (see Ida imeleib, kuhu ta KÕIKE sisse pani ja mis täiesti imehea välja kukkus!) ning nii oli ka magustoit olemas. Tegime küll Kaisa üle nalja ja pakkusime talle hommikusöögiks värsket muruvarrast, kuid tõde on tegelikult see, et vegan jaanipäev ei ole mitte üleelatav, vaid täiesti nauditav. Mõnus vaheldus.
Hülgeliha sõime ka. Ei saa öelda, et otseselt ei maitsenud, aga uuesti ka maitsma ei kipu. Nagu keegi kommenteeris, siis hülgega peab samastuma, et see maitseks. Ma jätan selle samastumise teistele. Proovisin hanelihaga samastuda, aga ka see oli minu maitsemeelte jaoks liiga ekstreemne. Hommikul lugesin rannarahva toiduraamatust, et Pranglil söödi vanasti ka keedetud hüljest ja kui küsisin, et kuidas see maitseb, sain vastuseks, et ekstreemsuse mõttes ehk korra sööd, aga rohkem küll ei taha. Pagan kui hea, et ma vanal ajal ei elanud.
Ühtlasi on jaanipäev ainus kord üldse, kus ma täiesti vabatahtlikult olen nõus kuulama “umtsaumtsa muusikat ja selle saatel isegi jalga keerutama. Mulle tundub, et selline süldimuusika on osake jaanipäevast ja kui see pole otseselt läbu, siis on jaanipäeva külapidu pigem mõnus vaheldus argipäevale. Samal ajal kui me olime Pranglis, olid meie kodus külalised Prantsusmaalt, kes soovisidki Eesti külajaanipäeva kogeda. Jäid väga rahule. Ilus oli olnud.
Jaanipäev ongi tegelikult ilus. Romantiline ja nunnu.
*Juba vist kaheksa aastat puhkame me vähemalt korra aastas Pranglil (Marek muidugi veedab poole oma suvest seal) ja ühes puhketalus. Praaga talus. See on täpselt selline koht nagu oleks maal vanaemal külas. Kuked, kanad, kassid, koerad…Äärmiselt mõnus pererahvas – nii et jääb mulje nagu teaksid neid juba ammusest ajast ja külastakski vanu tuttavaid. Kaheksa aastaga muidugi muutuvadki inimesed tuttavaks, aga ka Kaisa, kes oli Pranglis esimest korda, tundis sama. Seda, et oled oodatud. Nagu pereliige. Mitte lihtsalt üks turist. Minu arvates on Praaga ehe Prangli. Kui tahate kogeda, minge neile ise külla ja veenduge, et ma räägin tõtt!
** Õllepudelit ei peitnud nimelt päisepildilt ära. Natuke sümboliseerib jaanipäeva. Aga heas mõttes. Ma ei kavatse hakata sõrme viibutama ja ütlema, et alkohol paha, ei ole alkohol paha, alkohol ongi lihtsalt sõna otseses mõttes tarkade inimeste jook.
