lumi

Juulikuus lumi on maas

/ Eveliis / 4 Comments

Teate seda laulu, eksju? Kui ma noorena mõtlesin, et hahhaaa, kuna ja kus saaks päriselt juulikuus lumi maas olla, siis selleaastane Lillehammeri lumi on mulle näidanud, et naersin kunagi ilmaasjata. Kuigi suurem osa lumest on sulanud, siis no päriselt ikka oleks nagu Arendelli sattunud.

Ja mu meelest on ikka megaäge, et on veel kohti, kus on päris tal olemas. Lumi ja külm ja libe ja kogu see talve”jama”. Veel kümme aastat tagasi oleks ma IGA KELL valinud puhkuseks ükskõik mis sooja paiga, siis praegu on mul väga hea meel kui puhkuse* sihtkohaks on Norra. Kui ma veel järgmisel talvel Svalbardi ka jõuaks, oleks talv täiuslik. Kui mu tööpäev täna läbi sai, olin ma “poistele” autojuht – sõitsime lihtsalt ringi  nagu teismelised ja…hoidke oma piip ja prillid…kuulasime Ting & Tøy poest ostetud “Scooteri” plaati. Võimalik, et pildil olid ka mõned õlled. Neil, kel puhkus oli. Aga miks ka mitte eksju?

IMG_6664IMG_6667IMG_6668IMG_6671IMG_6673IMG_6677IMG_6681IMG_6693

*minul on siiski tööaeg, aga teate kui veider on näha Marekit puhkamas. No niivõrd kuivõrd ta saab, aga siiski on ta tööst eemal ja see on paganama kummaline vaadata.

Vanadus või suhtumise ja valikute küsimus

/ Eveliis / 2 Comments

Pühapäev.

Veel kümme aastat tagasi oleks ma öelnud, et ei ole midagi igavamat kui Norra pühapäev, eriti Lillehammeri pühapäev, aga seda te juba teadsite. Poed on kinni, telekast tuleb vaid sport ja tänavad on inimtühjad. Mitte midagi ei ole teha! Ega siis ometi norraka kombel kuhugi “på tur” ei lähe!

Aastatega on mu suhtumine muutunud või olen ma lihtsalt vanaks jäänud. Alustades sellest, et minu arvates on täiesti normaalne, et pühapäeviti on kõik poed kinni (ja samal ajal palju õnne, Prisma – 24h pood oli meil õnnest just veel puudu!) ja selleks, et ei oleks igav tuleb midagi ette võtta. Virisemine on kõige lihtsam. Aga kui prooviks seda väljas jalutamise värki?

Lubasin Idale, et lähme kelgutama. Nagu te aru saite, siis selleks ei peaks ma rohkem tegema kui majauksest välja astuma ja olemegi kelgumäel. Põhimõtteliselt võiks ma Ida ka üksinda maja ette lasta ja köögiaknast teda poole silmaga jälgida, aga see oleks olnud igav. Me läksime parki. Edasi Maihaugenisse. Ma ei teadnud, et seal mingi üritus on, läksime lihtsalt küngaste pärast. Selgus, et oli “metsapäev”, kus näidati, kuidas vanasti metsa tehti. Metsategijate majakeses pakuti kohvi, mustsõstra-toddyt ja pruuni juustuga võileibu. Jube lõbus oli. Aga pani mõtlema. Huvitav, kas vanaaja inimesed olid oma eluga rahul? Need, kes metsas pidid rassima? Ei tundnud nende töö just meelakkumine.

Väikesest kelgusõidust sai neljatunnine õues olek. Pühapäeval. Ei ole need pühapäevad midagi igavad. Kümme aastat tagasi oli mul lihtsalt teine arusaam lõbust. Ostukeskused, teleka ees külitamine (siis ei olnud veel kõik netist saadaval, rääkimata saja aasta tagusest ajas kui ma igavlesin ja piinlesin spordiülekannete käes). Nüüd on pühapäevad puhas rõõm. Eriti sellised nagu täna.

Maihaugenisse kõndimine on nagu väikese Munamäe otsa ronimine. Plussiks see, et kodutee on vaid allamäge ja kui ei oleks vahepeal autoteid, siis oleks võinud Ida oma pepuka peale istuda ja vabaõhumuuseumist koduukseni kelgutada. Umbes neli kilomeetrit.

 

IMG_6064IMG_6065IMG_6068

IMG_6077IMG_6083IMG_6099IMG_6080IMG_6102IMG_6105IMG_6114IMG_6116

Ei ole ma varem lumeinimene olnud…

/ Eveliis / Leave a comment

…aga Norras elamine muutis täiega mu suhtumist talve ja nüüd kui siin on täiesti fenomenaalne talv, siis ei saa mul lumest kuidagi küllalt. Lillehammeri inimesed isegi ei mäleta nii lumerohket talve ja uskuge mind, siin on talviti kogu aeg palju lund.

Eile oli nii imeilus (pisut kevadehõnguga) päikeseline ilm, et kohe kiskus õue jalutama. Kuidas saab üks talv nii ilus olla?

IMG_5912IMG_5920IMG_5934IMG_5940IMG_5957IMG_5962

Ja ei ole ma varem saanud öelda, et lasin lapse rõdu peale ja rohkem kui lund polnudki mängimiseks vaja. Pool tundi täielikku rahu ja vaikust. Oleks ilmselt kauem olnud, aga ma hakkasin kartma, et ehk on tal juba külm. (ei olnud!)

PS: Kui teil lumest kõrini on, siis ei tasu siia blogisse vist münda aega vaadata, meil on plaanis täna ja homme pikematele jalutuskäikudele minna. Kahtlustan, et tuleb lumepiltide lisa!

Lisa:

Läksime hommikul kell kümme majast välja, ilm oli nii imekaunis, soe ja päikeseline. Me ei olnud ainsad, kes nii arvasid. Strandpromenaden´il jalutavad inimesed ütlesid täpselt seda sama – issand, milline imeline ilm! Kui sul on laps ja jalutavatel inimestel on koerad, siis on see kindel võrrand, kuidas täiesti võõrastega juttu ajama hakata.

Peale jalutuskäiku kaevasime me aias lumeonni või no sellist pesa, kus saaks ka istuda, lõket teha ja vorste grillida. See oli ikka sada korda raskem kui ma arvasin. Saime peaaegu valmis. Marekit oleks vaja. Mul on küll tahtmist ja pealehakkamist, Idal ka, aga meil jääb jõudu väheks. Öelge siis veel, et lollidel on palju jõudu. Ei ole ikka midagi. Ennast pean silmas otseloomulikult, mitte Idat.

Linnas tahtsime me peale poeskäiku kusagil kohvikus ühe kohvi juua, aga nii nagu hommikul olid inimesed Strandpromenadil avastanud, et ilm on imekena ja patt toas istuda, oli sama avastanud ka ülejäänud Lillehammer. Kõik kohvikud – nii sees KUI VÄLJAS olid rahvast täis. Me istusime ka õues. Ja kus mujal kui Norras istud sa keset talve välikohvikus ja sööd jäätist! Aga miks ka mitte eksju?

Kui nüüd vedamisest rääkida, siis vot Norra lastel on küll vedanud, et nad sellises kohas elavad. Või vähemalt Lillehammeri lastel. Astud koduuksest oma pepukaga välja ja oledki liumäel, mis Munamäele silmad ette teeb. Puhas rõõm talvest. Seitse tundi värskes õhus möödub nii, et silm ka ei pilgu. Kui see pole vedamine, siis mis veel on?

IMG_5973IMG_5976IMG_5977IMG_5983IMG_5992IMG_6021IMG_5979IMG_6019

Udune ja lumine Lillehammer

/ Eveliis / 7 Comments

Täitsa harjumatu oli vahelduseks Norra lennukiga tulla, ma olin autoga liikumisega juba nii ära harjunud, et olin peaaegu unustanud kui kiiresti siia jõudmine lennukiga käib. Väike naljakas seik ka. Üks blogilugeja tuli täna korraks Eesti ja pidime täna kohtuma ja tassikese kohvi jooma, kohvi sai joodud, aga lennujaamas – tema just tuli Inglismaalt ja meie Idaga läksime. Ja isver, ma aina imestan KUI normaalsed ja ägedad inimesed mu blogi loevad. Ausalt, aitäh teile! Ma tunnen end ka tänu teile natuke ägedana.

Igatahes, nats enne kahte läksime me lennuki peale ja veerand viis olime me juba Lillehammeris. Jumal tänatud, et Norras rongid alati hilinevad, jooksime natuke ja jõudsime ka varajasema rongi peale. Jube nadi oleks olnud kaks minutit hiljaks jääda ja siis tund aega lennujaamas järgmist rongi oodata. Saime Trondheimi rongi peale, mis ka ei peatu igas külas. Palju mõnusam oli. Ja teate, ma pean ausalt ütlema, et mul tuli nii hull soov edasi Trondheimi põrutada. Mul oli natuke isegi kahju, et ma õiget peatust maha ei maganud;) Ma täitsa mõtlen, et võib olla järgmine nädal teeme väikese Trondheimi reisi – otseselt Lillehammeris kinni ei hoia mind midagi ja saaksin võib olla seal ka natuke tööasju ajada. Peab uurima, aga muidu täitsa võiks minna.

Lumepildid ei eruta ilmselt kedagi, sest õnneks on Eestis ka talv tulnud, aga need hanged…need hanged, mis tänavate ääres on isegi minust kõrgemad, rääkimata siis Idast…see on hetkel see, millega Lillehammer võlub. Selle nimel tasuks hetkel siia isegi turismireisile tulla. Linn oli nii nunnult lumine ja uttu mattunud, täielik muinasjutulinn. Eelmine kord kui meil auto siin katki läks ja tagasi lennukiga pidime minema, jäid Ida suusad ka siia ootama. Me ei olnud küll sobivalt riides, aga tegime siiski väikese suusatiiru. Ida meenutab mind kui ma (16-aastaselt!) suusatama õppisin. Jube püüdlik on, aga ikka kipub pepu tahapoole vajuma, nii et tasakaal paigast ära läheb, aga küll ta õpib.

Viimastel päevadel on palju (blogimaailmas või minu seltskonnas) räägitud vedamistest. Et mõni inimene on justkui priviligeeritud, sest tal on vedanud.  See on tegelikult huvitav teema, millel võiks pikemalt peatuda, aga mina ütlen siinkohal, et minul on ka vedanud. Vedanud sellega, et meil on Norras oma Muinasjutt (nagu te teate, siis Satu = muinasjutt soome keeles). Vedas, et me ühel ilusal päeval just selle rongi peale istusima, temaga juttu ajama sattusime ning  võrratu sõbranna/pereliikme leidsime. See oli vedamine. Aga kas Lillehammerisse tõi mind vedamine? Mõttekoht eks?

Ja mõnusaks kontrastiks eelmise postituse suvepiltidele lumine Lillehammer! Kurat, mul on ikka vedanud küll, et saan siia kui koju tulla;) Brne tõin ka kaasa. Sobib siia.

IMG_5793IMG_5796IMG_5803IMG_5806IMG_5819IMG_5832IMG_5898IMG_5880IMG_5855IMG_5888

 

 

Mis juhtus? /What happened?

/ Eveliis / Leave a comment

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, et lumi ja talv on ausalt täitsa vahvad. Kõige olulisem on eluterve suhtumine ja asjadest rõõmu tunda. Võtad veinipaki kaasa ja muudkui premeerid end iga natukese aja tagant, mis nii viga “künkaid” vallutada, eksju. Ja ei, ma ei karda endast alkohooliku muljet jätta. Ma olengi alkohoolik veinisõber.

Ma arvan, et kõik minusugused närvipuntrad tuleks mõneks ajaks (Norra) loodusesse saata. See muudab mõttemaailma täielikult, paneb end analüüsima. Eestis ei oleks ma never vabatahtlikult psühholoogi juurde jäinud või tunnistanud, et vajan abi. Mu meelest see oleks vastandunud sellele edukaks olemisele, mis siin nii oluline on. Lõputud jalutuskäigud ja matkad ning rännakud metsades ja mägedes peale seda kui ma jälle kord olin endast välja läinud, pahinal nutnud, karjunud või solvunud, et end tuulutada, sain ma aru, et viga peab olema minus. Mitte teistes. Ja ma otsisin abi. Mõtlen tagasi eelmise aasta peale ning imestan, et Marek sellise hullu kõrval vastu pidas.

Ma ei saa öelda, et nüüd on kõik korras, ma ravin ikka depressiooni, kuid ma teen seda teadlikult ja ei häbene seda ning teate kui palju on mu elu muutunud ilusamaks. See on veider. Ma olen alati naernud, et no mida me ronime sinna psühholoogi juurde lapsepõlvest rääkima, ma olen ju täiskasvanud inimene ja ei pea nii kaugele minema, saan sellest kõigest lahti lasta ja elada oma elu tänases päevas. Tegelikult ei saa, kui meil on depressioon või me tunneme end ebakindlalt või oleme kuidagi muudmoodi ummikus omadega, siis tuleb sellega tegeleda, mitte pead liiva alla peita nagu mina tegin. Poole aastaga olen ma väga kaugele jõudnud. Selles kõiges pean ma tänama Norra sattumist.

//What has happened to me I sometimes ask myself. I could answer with only one sentence. Norway happened. But I can also explain a bit more. I have never liked winter, and I am not a huge fan now either, but when you are a toddler´s parent and live in Norway you just have to become friends with forever winter. And You know I look at the photos here and they make me smile. Winter and snow can be fun. You just have to have enough wine to survive;) No, I am not afraid to look like an alcoholic, I am an alcoholic wine lover:D

I think all people with nervous breakdown and depression should be sent to (Norwegian) wilderness, it puts things into perspective. After countless trips to forests and mountains to get my thoughts clear after getting upset or depressed again, I realized that the problem must be in me and seeked help. I have always laughed at people who go to theraphy to talk about their childhood and I would never have visited therapist in Estonia, in my mind it would have been the opposite of succesful which is so terribly important here. But Norway changed me, I dared to be who I am and admit that I need help. Help I have got, I am feeling much better and I know it still is a long way to go, but I am on my way and thankful to my husband that he stood by me at my lowpoints. 

Today I want to tell to everyone that it is not a shame to seek help, we may laugh at people who go to therapy, saying that we are adults and can leave the past be past and live in today, but it is not true. Our problems often have a deeper reason. We often say that things happen for a reason, but don´t really think what it really means. For me all the things that happened last year, probably happened with a reason to get me out of the comfort zone and start moving. In every meaning.