Käisime eile Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli “Lumeeide” etendust vaatamas ja kui ma täna hommikul kell kuus end surmväsinuna üles ajasin, et Ida viia bussile, sest täna on veel etendused ka Arukülas tuli mulle meelde, et kõik see logistika, sadu kilomeetreid edasi-tagasi sõitmist on kestnud juba seitse aastat. Selle seistme aasta sisse on mahtunud lisaks meeletule positiivsele laengule, mis sealt koolist saab ka teistsuguseid hetki.

Siia on mahtunud palju nuttu, sest ühel hetkel avastas Ida, et ta ei taha tundi minna ja lihtsalt karjus ukse taga. Siia on mahtunud loobumine, sest kaua me siis seal käime kui lapsele ei meeldi. Ei ole mina see ema, kes oma lapsepõlve ambitsioone läbi lapse saavutada tahaks. Mitte et mul kunagi oleks olnud ambitsioon näitlejaks (lauljaks, tantsijaks) saada. Ma kardaks laval olemist rohkem kui tuld, tuvisid ja šampanja avamist kokku. Siia on mahtunud pettumusi. Kurbust. Ja minul ka tülisid teiste vanematega.