Mult küsiti hiljuti, kui palju on okei iluprotseduuride peale kulutada ja kui palju mul endal aastas erinevatele protseduuridele kulub. Pean ausalt ütlema, et ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga kui kiiruga püüda kokku arvutada enda näitel, siis julgesin öelda, et ehk 1000-2000 eurot aastas.
Ma ei tea, kas seda on palju või vähe.
Kui ma nädal tagasi uuesti krüolipolüüsis käisin VipMedicumis, ohkas mu venna õde pilte nähes, et issand, milline masohhist sa oled, et kas sa ei mäleta, et eelmine kord oli ju su kõht nii valus peale protseduuri. Vat ei mäletanud ja pealegi soov oma kehakuju parandada oli liiga suur, et isegi mõelda, kas oli siis taastumine ebamugav või valus. Silmade korrigeerimisest taastumine oli ka ebamugav, kas ma kahetsen – hell no! Sama ka krüolipolüüsiga. Ei kahetse ja kuna ma ise näen tulemusi – NB! ma ei ole suve jooksul, mis on jäänud kahe protseduuri vahele, olnud absoluutselt tervislike eluviisidega – siis muidugi läksin ma uuele protseduurile.
Protseduur ei ole absoluutselt ebameeldiv ega valus. Lased krüolipolüüsiseadmega oma rasvavoldi, mille kudesid elektriga “külmutama” hakatakse, vaakumisse tõmmata ning peale esimest 2-3 minutilist külmatunnet on järgmised 67-68 minutit lihtsalt pikali telefonis skrollimist või raamatu lugemist. Samal ajal kontrollib seade valikuliselt rasvarakkude jahtumist, seega neid hävitades. Ühe seansi jooksul saab töödelda maksimaalselt kolme piirkonda. Sõltuvalt külmutatava ala pindalast kestab protseduur 45–70 minutit. Aastas soovitatakse ühte piirkonda töödelda neli korda. Ühe ja sama piirkonna külmutamise vaheline intervall on 6–8 nädalat. Ühe krüolipolüüsi seansiga saab korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Vajadusel võib poolteise kuu pärast protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva.
Ma näitasin teile oma kõhupilte enne esimest protseduuri ja enne teist protseduuri ning juba siis oli vahe märgatav, 66% minu küsimusele vastajatest nägid samuti vahet. Nii et umbluud ma teile tõesti ei aja. Kõige suurem vahe aga oli näha nädal peale protseduuri. Konsultatsiooni käigus hoiatatakse, et kõht võib minna paiste ja olla järgmised nädal aega valulik, sel korral läks minu kõht tõesti nii paiste nagu oleks ma maakera alla neelanud või vähemalt kuuendat kuud rase. See roosa kleit ei ole mul absoluutselt ümber, aga peale protseduuri oli see põhimõtteliselt ainus asi, mis mulle selga läks ja mis kõhule haiget teinud. Me “külmutasime” mu kõhtu seekord natuke kõrgemalt ehk siis täpselt sellest kohast kus muidu on seeliku/pükste vöökoht ning kui see ikka sinna peale pressis, siis pagan – ma ütlen ausalt valus oli. Paistes nagu te näete olin ma korralikult! (püüan teile tõestuseks teha sama kleidiga veel ühe foto instagrami, et näeksite, kuidas tänaseks päevaks on kik kenasti tagasi tõmbunud. Enne-pärast pilte näete enne järgmist protseduuri.)
Miks ma selle protseduuri kasuks otsustasin? Ütleme ausalt, esimene vastus on – laiskusest. Tundus liiga mugav ja lihtne, et mitte katsetada. Jah, ma olen nõus, et nüüd pean ma tõesti natuke rohkem vaatama, mis suust sisse läheb ja tiba rohkem ka liikuma, sest muidu pole ju saavutatud tulemustest (ja kogetud valust!) tolku, aga pean ütlema ka seda, et ennast on palju lihtsam motiveerida tulemust hoidma, kui tulemust saavutada. Pealegi, ma nüüd saan aru, mida sugulased-sõbrad mõtlesid, et oota kui vanemaks saad, siis on igast kogutud pekivoldist lahti saamine tunduvalt raskem kui 20-aastaselt. Neil oli totaalselt õigus. Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen mõelnud ka rasvaimu peale, aga see tundub siiski liiga radikaalne. Ma lihtsalt ei julge. Kui ma seekord kui kõht tõesti üsna paistes ja valulik oli, lubasin endale, et pagan, rohkem küll vist ei taha, tuletas mu venna õde mulle meelde, et eelmisel korral ütlesin sama ja et küll ma juba oma sõnu söön. Tal oli õigus. Tänaseks on valu läinud ja kuna ma ise reaalselt näen vahet, siis nüüd järgmise “osakonnana” lähen valu andma sangadele. Ma tean, et taastumine saab jälle olema ebamugav, aga vanasõna teate – ilu nõuab valu!
Täishind protseduuril on üsna krõbe – 289 eurot. Esimene protseduur on -50% ja kasutades koodi “Eveliis15”, saab krüolipolüüsi protseduuri -15% soodsamalt detsembri lõpuni.
Ma ennetan ilkumist, jah, muidugi ma tahaksin propageerida tervislikke eluviise ja kutsuda teid üles trenni tegema (tegelikult teen seda ka, aga näiteks ise ei ole ma aja puuduse tõttu jõudnud armas Kärdi juurde ning üksinda ei ole minust sportijat, mul on vaja utsitajat!), aga vaadake, ma olen lihtsalt inimene. Kohe 40-aastane. Geenid ja vanus teevad mõnel naisel oma töö kui ei liiguta ja iga oma suutäit ei jälgi. Mina ei suuda loobuda teatud sorti kaloritest ja olen teadlikult valinud ka antidepressantide + beebipillide kasutamist, mis mu kehakaalu tõstsid. Ma ei ole ilmselt ainus naine maailmas, kes on selline 40-aastane pallike, aga ei taha seda olla. Krüolipolüüs tuleb appi. Nii lihtne ongi mõnikord.
“Kuidas siis nii, et räägid brändilojaalsusest ja ise teed kahe ilukliinikuga koostööd?” küsis üks tuttav mult hiljuti. “Kas ebaaus ei ole?” Vastan ausalt – ei ole ebaaus. Mul on kaks ilukliinikut. Ühes lasen teha ühtesid protseduure, teises teisi. Siis oleks ebaaus kui ma ühtäkki kukuks oma kortse korrigeerima hoopis kolmandas kliinikus ja keha käiks trimmimas neljandas, olles pool aastat ja rohkem kiitnud enne teisi kliinikuid ning vandunud nendele truudust. Siis oleks ebaaus ja ebausutav.
Eelmisel nädalal käisin ma Medemises uuesti oma kurjusekortsu ja horisontaalvaokesi süstimas. Umbes aprillikuus hakkasin ma nägema, et kortsud on tagasi, nii et nüüd võin omal nahal öelda, et botuliinisüstid kestsid kaheksa kuud. Mu meelest on see täiesti piisav aeg. Kiitsin septembris Medemist ja kiidan ka nüüd. Ma ei kujutaks ette, et oma kortsud kellegi teise kui dr. Aet Kösteri kätte usaldaksin. Ei hakkaks kunagi kliinikut vahetama, isegi siis kui keegi maksaks peale. See on brändilojaalsus. Ma olen saanud hea kogemuse, hea teeninduse ning olen rahul, soovitan oma nime ja näoga just selle kliiniku botuliinisüste. Kui te broneerite Medemise kodulehel endale mõne protseduuri, siis hetkel annab kood “eveliis” (see tuleb lisada lisainfo aknasse) – 10% soodustust. Kõikidelt teenustelt.
Teise ilukliiniku, mida ma julgen ka oma näo ja nimega soovitada, leidsin ma kogemata Instagramist. See tähendab, et ma teadsin, et selline kliinik on olemas, aga mul ei olnud vajadust nende teenustega end kurssi viia. Mul oli ju oma kliinik olemas. Krüolipolüüs tundus aga nii huvitav, et läksin VipMedicumi konsultatsioonile. Minu jaoks on kehaprotseduuride puhul hästi oluline, et ma tunneksin, et usaldan tegijat ning et masinad, millega protseduure tehakse, oleksid kvaliteetsed. Konsultatsiooni ajal sain sellele kinnitust ning nii olingi ma endale leidnud veel ühe koostööpartneri iluvaldkonnas. Just eile pidi mul olema teine Endospheres Therapy protseduur, aga te ju nägite, milline mu jalg välja nägi – seda väga mudida ei saa lasta, ma ei kannataks valu välja. Kui jalg korras, lähen uuesti. Krüolipolüüs on hetkel – 35% soodustusega – kasutage võimalust. Kui Medemis oleks sama asja reklaaminud, siis ei oleks ma teise kliinikusse läinud. Loogiline eks? Ei mingit loogika viga ega blogikoostööde eetika (kas selline asi on üldse olemas?) vastu eksimist.
Tulles veel kord tagasi blogijate ja brändilojaalsuse juurde, siis ma olen nõus, et kui olla ühe panga reklaamnägu, siis kaks kuud hiljem ei saa olla teise panga reklaamnägu, aga paljus on blogija täpselt samasugune tarbija kui iga teine. Katsetab erinevaid asju. Annab edasi oma emotsioonid, arvamused. Koostööna või ilma koostööta. Inimesed katsetavad erinevaid tooteid, et leida endale see õige. Ei tähenda blogikoostöö ka seda, et kui ühe brändiga oled teinud koostööd, siis teistele sarnase toote/teenuse pakkujatele pead automaatselt ei ütlema. Lihtsalt on mingid elementaarsed… ma ei tea, kuidas seda sõnastada…käitumisreeglid? Eetika. Noh et kiidan Napsie madratsit taevani (ja kiidangi!), kuid järgmisel hetkel soetan endale Dormeo madratsi, sest keegi maksis selle eest (rohkem). Mitte keegi ei ole mul näiteks palunud kiita Ecorun tooteid, aga rääkisin kaasa, et tõesti head, kui üks teine blogija neid soovitas. Soovitan ka siinkohal. Marek sai sünnipäevaks ämbritäie nende tooteid ja ma olen siiani nendest vaimustuses. Mina, kes ma elan isepuhastuvas kodus ja väga koristamist ei armasta.
No vot. Igatahes on minul kaks ilukliinikut. Selle lause järgi võib mind tõesti keskealiseks pidada. Kui ma oleks 20+, siis mul ei oleks “oma ilukliinikuid”, aga 38-aastasena näete on mul neid lausa kaks. Mitu teil on?“Marek, ma lähen homme oma pekke külmutama!” teatasin ma õhtul kodus. Marek pööritas silmi ja ütles, et ei tea küll, kelle jaoks ma korraga kõiki neid protseduure teen. “Ikka sinu jaoks,” vastasin mina. Marek kordas oma silmade pööritust. “Kümme aastat ei ole midagi teinud ja nüüd siis järjest…” Oli minu kord silmi pööritada. “Kallis mees, kümme aastat tagasi ei olnud mul selleks vajadust, ma ei olnud vormist väljas.” Kuigi, tõele au andes, teadsin ma siis oma peas, et olen nii ülekaaluline kui kole.
Nüüd on lood teised.
Iluprotseduuridest sõltuvuses ja keskeakriis jah? Oh ei. Ma ei näe mingit vahet, kas naine käib juuksuris, kosmeetikus, maniküüris või külastab (mõistlikuse piires) ilukliinikuid. Minu arvates on see täiesti tavaline enda eest hoolitsemise rutiin. Lihtsalt erinevas vanuses naiste ilurutiinid on erinevad. 18-aastane mina käis solaariumis, 38-aastane mina ilukliinikus. Elu. Milleks häbeneda? Keskeakriisist ei tea ma midagi.Kui ma vaatan ennast kui naist, siis ma ei näe ei ülekaalulist ega keskealist naist, ma näen täiesti normaalset naist. Ma olen endaga rahul ja meeldin endale. Aga siin on üks aga. Ma meeldin endale kui ma olen riides. Võtame riided ära ja ma ei valeta kui ma ütlen teile, et mu keha tekitab mulle tülgastust. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Ma ei kavatsegi end sellisena armastama hakata, ses mõttes, et ma ei kavatse endale valetama hakata, et armastan oma pekki. Seepärast muutsin ma oma toitumist, hakkasin liigutama, kuid tundsin ikka rahuolematust ning leidsin end ikka ja jälle uurimas muid variante. Ka rasvaimu, kuigi selle ma esialgu siiski olin enda jaoks välistanud. Instagramis jäi mulle ette vipMedicumi konto, kus parasjagu reklaamiti protseduuri, mida ma alguses ei suutnud kokkugi veerida.
Krüolu…krüolüü…krüolipolüüs. Läksin nende kodulehele, et rohkem teada saada- Lugesin ja ei olnud korraga kindel, kas ma olin segaduses, et mis protseduur see siis selline ikka on, või põnevil, et selline asi olemas on. Kuna konsultatsioon oli (on) tasuta, panin ma pikemalt mõtlemata end kirja, paar päeva hiljem olin ma aja kinni pannud ka protseduurile endale. Et kõik oleks selgemast selgem, siis ütlen ma siinkohal ka ära, et tegu ei olnud algselt absoluutselt koostööga, ma lihtsalt panin aja kinni nagu iga teine inimene, aga üks asi viis teiseni ning tänase protseduuri ja eesootavad endospheres therapy teostan ma ilukliinikuga koostöös.
Ma olen aegajalt ikka mõelnud, et huvitav, kas blogijad saavad natuke paremat teenindust kui nö tavakliendid. VipMedicumis sain ma sellele vastuse. Mulle konsultatsiooni andnud ja protseduuri läbi viinud Terjel ei olnud õrna aimugi, et ma sellest ka mingi kogemusloo kirjutan, avaldasin talle selle alles täna kliinikust lahkudes, ja võin öelda 100% veendumusega, et siin ei teha klientidel mitte mingisugust vahet.
Kui mulle koostööd pakuti, olin ma kahevahel. Kui ma võtan selle vastu, siis oleks minust aus näidata ka seda, mille pärast ma selle teekonna ette võtsin, aga kas ma tahan seda teha? Riietega annab imesid teha ja ei pea üldse põdema, aga vabatahtlikult oma probleemseid kohti suhteliselt loetud blogis näidata, kas ma olen selleks valmis. Ma ei ole üleüldse kunagi eriline nahanäitaja olnud, miks seda teha siis nüüd. Samas mõtlesin ma, et ma olen rääkinud siis blogis avalikult nii paljudest asjadest, et minust oleks kahepalgeline mitte rääkida sellest, mis võib olla huvitab teisigi minuvanuseid ja vanemaid, kes ei taha mutistuda, vaid lisaks sisemisele ilule olla ka väliselt ilusad. Nii et…kogu mu julgus sai kokku võetud ja siis need probleemsed pildid ongi. Saate nüüd ju aru, et ma ei ole niisama moe pärast kurtnud, et appikene, ma olen paks. See moe pärast vingumine jäi 10-20 aasta tagusesse aega.
Siin on teie ees 70 kilo naiseilu. Peitmata.
Ma täna ei hakkaks krüolipolüüsist väga palju rohkem kirjutama kui ütlen, et tegu protseduuriga, kus krüolipolüüsiseade tõmbab vaakumiga otsakusse rasvavoldi, mille kudesid hakkab elektriga “külmutama”. Mulle oli konsultatsiooni käigus selgeks tehtud, et tegu ei ole millegi valusaga, kuid kindlasti ka mitte mugava ja meeldiva protseduuriga. Mina ei tea, kas mina olen nii tundetu, aga ma ei tundnud vähimatki ebamugavust, pigem oli mu meelest äge kui “tolmuimeja” pekid vaakumisse tõmbas. “Äge protseduur,” ütlesin ma lahkudes. Administraator naeris, et selliseid kliente, kes nii ütlevad, ei ole üleliia palju. Käsi südamel, 70 minutit peki külmutamist läks mööda nii, et ma ei saanud arugi. Ainus väga kummaline tunne oli see kui lõpuks seade lahti võeti kõhu küljest ning kõhupekist oli korraks saanud pekine ja väljaulatuv Lego-kuubik. See masseeriti kohe muidugi ära. aga korraks vaatasin küll, et mine pekki, mis siis kui see Lego ei kaogi mu kõhult. Kadus vähem kui minutiga.
Esimesed tunnid peale külmutamist oli kõht täiesti tundetu ja külm, arusaadav eksju. Mida aga aeg edasi seda rohkem läks kõht paiste ja valulikuks, väga kummardada ei saa ja tunne on selline ebameeldiv, valulik. “Sul on beebi tulemas,” kilkas Ida, “siis läheb kõht nii suureks!” Jah, paistes on kõht küll, aga selle eest ka hoiatati. Osadel pidi paiste minema, teistel ei pidanud üldse midagi välja paistma. Mina olen ikka loomulikult see osa, kes paiste läheb. Ma ei soovitaks krüoteraapiat teha enne mõnda olulist üritust, sest kunagi ei või ette teada, kuidas keha reageerib. Kehad on nii erinevad. Naljakas, et räägin siin, et enne ühteggi pidu ei tasuks protseduurile minna, aga ise tegin täpselt vastupidi. Meil on ettevõttel homme 20. juubeli pidustused. Minu õnn, et ma kannan suhteliselt laia lõikega riideid, nii et ehk ei pea ma kõigile kolleegidele oma beebikõhtu väga palju selgitama hakkama.
“No a oled siis nüüd nii peenike, et ei tunne sind äragi või?” küsis Marek kui ma talle päeval helistasin. Käiks kõik asjad vaid nii kiiresti ja lihtsalt. Tulemusi peaks näha olema umbes 1,5 kuu pärast. Väidetavalt saab ühe krüolipolüüsi seansiga korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Poolteise kuu pärast saab protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva. Mul on uus aeg juba kinni pandud.
Kahe kuu pärast vaatame, kas näeme erinevusi enne ja pärast piltides.