etendus

“Poeg” ei ole just otseselt hea, aga peaks siiski olema lausa kohustuslik vaatamine

/ / Leave a comment

Hullumeelse oktoobri sisse mahtus ka üks teatrikülastus. Ei ole esmaspäevased teatriõhtud mu lemmikud, aga mis sa teed, kui see oli ainus võimalus seda etendust näha. Ootused olid loomulikult kõrged, sest “Isa” on üks mu vaieldamatuid lemmiketendusi (ja filme), “Ema” üllatas mind positiivselt, just Terje Pennie osas, nüüd oli lõpuks aeg ka “Poeg” ära vaadata.

Kuigi ma ütlen, et see võib olla ei ole just otseselt hea, siis mul on väga hea meel, et see sai ära vaadatud ja etteruttavalt ütlen ma, et olen “Sirbi” arvustusega sama meelt: “„Poeg“ peaks olema vanema kooliastme kohustuslik vaatamine ja aruteluaines. Noorte tagasiside oleks ilmselt üliväärtuslik teatrile, aga veel enam ühiskonnale, kui tagasisidet ka päriselt kuulata osataks.”

Võrreldes “Isa” ja “Emaga” oli see üsna klassikaline etendus alguse ja lõpuga. Kui kahte eelmist nägi vaataja läbi peategelase silmade, siis siin näeme me toimuvat läbi teiste silmade. Me ei saa teada, miks teismeline poeg on elust väsinud, mis teda vaevab, miks ta mõtleb pidevalt vaid sellele, kuidas endalt elu võtta. Tahaks öelda, et lihtne lugu etteaimatava lõpuga, aga isegi kui siin etenduses ei mängita vaataja mõistusega (ei jää mõtlema, kas kõik on päriselt nii nagu näib või vastupidi), siis lugu on kõike muud kui lihtne. See on dramaatiline, see on sünge, see on kriipiv ja paneb mõtlema.

Eriti kui sul on kodus (eel)teismeline, kellest on kohati raske aru saada. Nad ongi teistsugused, nad elavadki asju teistmoodi läbi, võtavad asju rohkem hinge, vajavad rohkem julgustust, rohkem toetust, vähem võrdlemist ja kõige enam – vähem kõrgeid ootusi, vanemate endi elamata unistusi ja ootusi. Terve kodutee ma mõtlesin ja seedisin seda etendust. Ma hakkasin mõtlema nende hetkede peale kui Idaga kakleme, sest mu meelest ta on laisk ja ei viitsi õppida ning tema arvates ma ajan taga täiuslikkust ning olen temaga pahane, et ta täiuslik ei ole. Mina ei aja kindlasti mitte täiuslikkust taga, ma olen teinud rahu sellega, et kõik ei pea õppimist ja lugemist armastama, aga on oluline anda endast parim. Siiski hakkasin ma mõistma tema vaatenurka,kuidas see võib talle tunduda. Talle võib see tõesti tunduda, et ajan taga täiuslikkust, kuigi enda arvates nõuan ma vaid miinimumi. Tema ei ole mina ja mina ei ole tema. Ma ei saa täpselt teada, mida tema läbi elab. Ega ka tema seda, mida elan mina, aga see viimane polegi enam oluline. Mina olen paksu nahaga täiskasvanu, kes tulest ja veest läbi käinud ning tema mured tunduvadki mulle väikesed. Aga tema on alles noor, kes õpib ja otsib oma kohta. Ongi “lumehelbeke” selle kõige paremas mõttes. Seda ei tohi ära unustada.

Ja seepärast peakski see etendus olema kohustuslik. Teismeliste vanematele. Ja ka teismelistele. Et nad näeksid ka lapsevanema poolt. Me ju päriselt püüame mõista, me ju päriselt püüame aidata, toetada, olemas olla. Nii nagu ka nemad püüavad kogu oma maailmavalu ja ängi sees olla need täiuslikud lapsed.

Ahjaa. Kui ma ütlen, et see ei ole tingimata hea lavastus, siis ma ei pea silmas, et Theathrum seda kuidagi kehvasti mängiks. Seda ei ütleks ma kunagi. Theathrum on mu lemmikteater ja siin etenduses mängib “teismeline” nii usutavalt teismelist, et ajab lausa vihale oma olekuga. Ma pean silmas Zelleri osa. “Isa” ja “Ema” olid minu jaoks huvitavamad ja mitmetahulisemad, aga nagu juba ka kirjutatud, siis isegi kui oli nö lihtne jutustus, siis neist kolmest kõige dramaatilisem ja kõige mõtlemapanevam.

Ta tahab küpsist!

/ Eveliis / 2 Comments

Ma käisin esmaspäeval täiesti ootamatult teatris. Sõbrannal jäi laps haigeks ja et mitte piletit raisku lasta andis ta selle mulle. Mitte et mul oleks hea meel, et ta laps haigeks jäi, aga mul on hea meel, et tema asemel sain minna. Ta oli ise löödud, et ei ole kunagi VAT teatri etendusi vaatamas käinud, püüdes teda lohutada ütlesin ma talle, et ah, VAT ongi nii ja naa, et mitte kõik etendused ei ole head. Hetk hiljem tuli mulle meelde, et ajasin selle sassi NO99, paljud  minu parimatest teaterikogemustest on just VAT teatrist.  Brand näiteks. Mul tuleb siiamaani kananahk peale kui ma mõtlen Ivo Uukkivi rollile selles lavastuses. Ja nüüd siis “Kolm versiooni elust“.

Ma natuke alustan lõpust. Tunnetest peale etendust. Esiteks pidin ma guugeldama, kas selline kirjanik ikka on olemas, sest mul oli tunne, et keegi on käinud meie akna taga ja toonud teatrilavale meie elu. Natuke vürtsi lisades, aga eks seda oligi sinna vaja panna, et me Marekiga päris äratuntavad ei oleks. Mareki kõik staadiumid, kui ta on natukene rohkem švipsis, olid sisse kirjutatud, ja minu kõik küljed ema ja naisena. Mul on linnast koju sõita 30-40 minutit, mõnikord, kui mul on vaja midagi seedida, meeldib mulle see kaugus. See aeg, kus ma saan analüüsida ja seedida, seda, mida just kogesin. Ühelt poolt oli „Kolm versiooni elust“ justkui komöödia, aga mida rohkem mõtlesin, seda filosoofilisemaks mõtted läksid. See ei olnud lihtne komöödia, lihtne lavatükk, kuigi sisu oli lihtne. See oli nagu „Naiv.Super“. Lihtne teos keerulistest asjadest. Eksistentsiaalne.  Filosfoofiline. See pani mõtlema, kuidas oma elu vaadata, kas nagu tragöödiat või komöödiat või lihtsalt kui elu, kus on mõlemat. Kõik on suhtumise küsimus. Näide meie elust. Ma näen kuivamisrestilt ära korjatud rätikuid. Mul on reageerimiseks kolm versiooni. Ma võiksin olla vihane, et Marek on need valesti kokku voltinud. Ma võiksin need ise kokku voltida. Ma võiksin olla tänulik, et ma ei pea neid rätikuid ise kokku voltima. Millise suhtumise ma valin? Saate ju isegi aru kui palju sellest muutuda võib. Pisiasi, mis on tegelikult suurem kui esmapilgul tundub.

Aga tuleme algusesse. „Ta tahab küpsist!“ jookseb tuppa närviline ja veidike enesekindluse ning eluga kimpus olev keskealine pereisa. „Ta ei saa küpsist!“ karjatab neurootiline pereema, kes on ametis tähtsate töödokumentide lugemisega. „Aga ta ei jää magama,“ lisab pereisa kui on 6aastasele lapsele teada andnud, et küpsist ei saa, „mine ütle ise, et küpsist ei saa!“  Kui laps lõpuks on rahule jäänud ja leppinud küpsise asemel viilu õunaga (millele muidugi eelnes pikk vanemate vaheline vaidlus, kas tohiks teha erandi või mitte), tahab ta emalt kalli. Ema, kes isegi kõndis samamoodi kui mina kui ma  olen ärritunud Mareki ja Ida peale, läks poolvastumeelselt lapsele kalli-kalli tegema, mis lõppes sellega, et laps hakkas uuesti nutma. „Miks ta alati nutma hakkab kui sina tuppa lähed, aga maha rahuneb kui mina lähen?“ küsib pereisa. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. „Mida sa sellega tahad öelda?“ on naine hüsteeriasse minemas.  Õhustik vanemate vahel muutub pingelisemaks, nende vaated lapsekasvatusele on erinevad, lisaks on ema hõivatud oma tööga. Mees on kahe tule vahel – kumma sõna kuulata? Pinget ei aita vähendada ka valel päeval külla tulnud mehe (ilus) edukam kolleeg. Veini juues kisutakse maskid endalt ja teistelt.

Harriet Toompere Ines meenutas mulle samuti mind. Ma võin olla naiivne ja ebakindel, aga mõnes teises rollis võin ma olla enesekindel ja võimukas (nagu Elina Reinoldi tegelane). Inese suust tuli etenduse jooksul selliseid pärle. Nagu minul, mõnikord. Mis oleks universum ilma meieta? Nukker, pime paik ilma grammigi poeesiata. Meie oleme universumile nime andnud!

Sama õhtu kordub veel kahes erinevas versioonis. Nagu „Viimane küünlapäev“ ainult et muutused ei ole nii suured nagu tolles populaarses filmis, vaid muutused on pisiasjades. Suhtumises. Selles, kuidas me reageerime asjadele. Need samad eelpool mainutud käterätikud.  Ma ei hakka sisu teile ära ette kirjeldama, sest aprillis-mais on teil veel võimalus seda etendust vaatama minna (PALUN MINGE!), aga ma luban teile, et peale etendust tulete te saalist välja ja olete natuke šokis, sest keegi on teid portreteerinud.

Päise foto: VAT TEATER, fotograaf Siim Vahur

Kuidas vanemad oma lastest maast madalast lumehelbekesi kasvatavad//It’s not of your business what I do with my child

/ Eveliis / 6 Comments

Käisime täna Salme kultuurikeskuses “Punamütsikest” vaatamas. Väga armas tükk oli, vahvad laulud ja huvitav lavastus, lastele ideaalne. Ida vaatas 30 minutit silm punnis peas ja elas täiega kaasa. Aga kahjuks ei taha ma täna kirjutada lavastusest. Ma tahan kirjutada lapsevanematest.

Lapsevanematest, kes ei saa aru, et reeglid kehtivad kõigile. Lastevanematest, kes peavad oma lapsi tähtsamateks. Lapsevanematest, kes õpetavad oma lastele maast madalast ebaviisakat käitumist. Lapsevanematest, kes kasvatavad tuleviku lumehelbekesi. Ma kirjutan konkreetselt kahest lapsevanemast.

Saali oli istumiseks pandud ka üks trepp. Küsisime, kas tohime sinna istuda ja saime vastuseks, et jah, aga mitte kõrgele, sest see on ohtlik. Lavastaja palus ka ühel oma tuttaval vanemal proual sinna trepile istuda ja silma peal hoida, et lapsed sinna kõrgele ei läheks. Proua nii tegigi. Mina istusin üks “korrus” kõrgemale ja leppisime siis vaikimisi kokku, et hoiame silma peal. Siis tuli saali üks vanematepaar oma tütrekesega. Kohti oli küll, aga probleemiks oli see, et laps ju ei näe kõike, mis laval toimub. Aga pole probleemi. “Oota, ma tõstan su sinna kõrgele,” ütles isa ja hakkas oma last üles tõstma. Vanem proua sekkus ja ütles, et sinna ei tohi istuda. “Mis mõttes ei tohi?” läks härra isa puhevile. “Minu laps, mina tean, kuhu ma oma lapse istuma panen,” jätkas ta bravuurikalt. Laps hakkas nutma. Proua kordas, et sinna ei tohi last istuma panna, et see on ohtlik. “Mida te üldse õiendate, sekkute võõrasse ellu, mis see teie asi on, mida ma oma laosega teen!” lärmas isa. Vanema proua kaitseks sekkusid ka teised, et proua ei ülbitse niisama, vaid teeb seda, mida korraldaja palus. Härra isa vaatas ülbelt ringi, otsides korraldajat. Korraldaja saabus, nägi, et on mingi draama ja ütles, et no jah, peaasi, et kõige kõrgemal ei istu ja last üksinda ei jäta.  “No vot, täpselt, ” mauras härra isa edasi, “ma ju ütlesin ja muidugi ei jäta ma teda üksi. Ülbelt tõstis ta oma lapse kõrgemale istmele, emme pühkis samal ajal lapse pisaraid, lohutades last, et pole midagi, see tädi alustas ja isa jätkas kõva häälega podisemist, et “ise istuvad nagu kanad õrrel, aga vot lapsed ei või”. “Tule, tibuke, rahune, ma hoian sul ümbert kinni!” lohutas ta lapsekest. Mis te arvate, kas ta hoidis oma lapse ümbert kinni ka siis kui mobiiltelefon vilkus ja seda vaadata oli vaja?

Laps tõusis veel püstigi, et ikka paremini näha. Minu ees istusid ka lapsed, kes tahtsid paremini näha ja tahtsid ka ülesse ronida. “Ei, sinna ei või!” keelasin ma neid. “Aga miks?” küsisid nemad, “tema ju võib?”

Hea küsimus. Miks tema võis ja teised ei võinud?

Jube ebameeldiv mulje jäi nende vanemate ülbitsevast käitumisest. Lapsest on ka kahju, et ta vanemad ta elu ära rikuvad ja temast lumehelbekese teevad, kes lõpuks üksinda maailmas hakkama ei saa, sest news flash…pärismaailmas kehtivad kõigile reeglid ja nende mitte täitmise eest on välja mõeldud karistused. Kui te kasvatata oma Lumehelbekest teadmises, et talle on rohkem lubatud, siis teete talle karuteene. Mõelge enne ülbitsemist, kas see on eeskuju, mida te tahate oma lapsele näidata!

Mul oleks siiralt hea meel kui need vanemad satuksid seda postitust lugema, end ära tunneks ja neil häbi oleks. Seda viimast on kahjuks siiski vist liiga palju loota. Härra isa ilmselt läheks vihast puhevile ja ütleks, et mida see kanakari ka lapsekasvatamisest ja viisakusest teab. 

//

We went to see kids show today, “Little Red Ridinghood”. It was a well sweet play, the songs were pretty and the play itself interesting, perfect for children. Ida was staring her eyes out for 30 minutes and was very into it. Unfortunately I don’t want to write about the play today. I want to write about parents.

Parents, who don’t understand, that rules are for everyone to follow. Parents, who think that their children are the most important. Parents, who teach from the very young age how to misbehave. Parents, who raise future snowflakes. I am talking about two specific parents.

Beside usual chairs, there was also a stair placed for sitting. We asked, if we could sit there, and the answer was “yes, but not too high, because it is dangerous.” The director asked, if one his acquaintant, an elderly lady, was also willing to keep an eye on the children, so they won’t climb too high. She agreed. I sat one step higher too and we made a silent agreement to keep an eye together. Then parents with their daughter entered the hall. There were plenty of seats available, but also a small problem, that she won’t be able to see everything. “Wait, I will lift you up high there”, said the father and started to lift her up. The elderly lady interfered and said she is not allowed to sit there. “What do you mean not allowed?” he started to question. He continued irreverently, “this is my child and I know, where I put her to sit.” The child started to cry. The elderly lady repeated, that she cannot sit there as it is dangerous. “What are you talking about, why are you interfering into others’ life. It’s not of your business what I do with my child?” and his voice started to become louder. Now other people started to defend the elderly lady, saying that she is not being cocky, but simply following the manager’s orders. Mr. Farther was looking arrogantly around trying to locate the manager. The manager came, saw the drama and said “well okay, as long as she is not sitting on the highest step and you don’t leave her alone.” “Well of course, I told you I was not going to leave her on her own,” he mumbled. So he lifted the child arrogantly on the highest step, same time the mum was drying her tears and comforting that it was all the lady’s fault. The father continued humming “sitting on perch like chicken, but won’t allow children with them!” and comforting the child “c’mon honey bunny, calm down, I’ll keep hold of you!” What do you think, did he hold her even when the mobile phone was blinking and he needed to check it out?

At one point the child even stood up to have a better view. There were more children sitting in front of me, who wanted to see better too and climb up on the highest step. “No, you cannot go there” I forbid them. “But why?” were they confused, “she can be there!”

Good question. Why she could and others couldn’t?

These parents left a very bad impression of them. I felt sorry for the child for having parents, who will ruin her life and turn her into a snowflake, who cannot cope alone in the world, because news flash … there are rules in the real life which you need to follow or other wise you will be punished. If you raise your Snowflake in a belief that everything is allowed, it will not do the child any good. Before being arrogant, think if that is the example you want to show your child!

I would be really happy if those parents read this post. Maybe they would recognize themselves and feel ashamed. Hoping for the last to happen is probably too much to ask for though. Mr. Farther would most likely get furious and doubt, “what would this herd of chicken know about raising children and being polite anyway.”

Ma ei tea, keda ma rohkem armastan. Ivo Uukkivi või Ibsenit. *

/ Eveliis / 7 Comments
 Seoses tänase etendusega, mõtlesin ma, et tõstan vanast blogist siia ühe kolme aasta taguse emotsiooni ühest etendusest, kus Ivo Uukkivi mängis:
Minu armastust Ibseni vastu teavad kõik mind tundvad inimesed. Mulle on alati tundunud, et tema teosed on aegumatud, et need sobivad nii hästi ka tänapäeva, teemad on aktuaalsed igal ajal. Alates haavatud tiivaga metspartidest lõpetades luiskavate Peeridega. Nädalavahetusel käisin ma Rahvusraamatukogus vaatamas “Brandi”. See, et tegu on värssdraamaga ja et peategelaseks on hingekarjane Brand, mis annab ka raamatut mittelugenud (Brand ilmus eesti keeles alles sel aastal!) inimesele aimu religioossest sisust, võib ehk algul ära ehmatada, kuid ärge laske end hirmutada. Usuline vaatepunkt ei sega, vaid paneb pigem mõtlema ja annab asjadele teise, värske, vaatenurga. Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlkest võiks lausa eraldi kirjutada.
Ma oskan norra keelt. Enda arvates ka päris hästi, kuid kuulates seda teksti püüdsin ma vahepeal teksti oma peas norra keelde tõlkida. “Järsk mäenõlv ja kask jõesuudmes, lepapõõsad pervel, vana kirik, seinad pruunid – kõik samad nagu lapsepõlves“. Ma ei tea, kas mina oskaks norrakeelset teksti nii kaunilt kõlavaks eesti keeleks vormida, isegi kui ma tean kõiki neid sõnu mõlemas keeles.  Ma aplodeerin tõlkele ja tormasin kohe järgmisel hommikul poodi, et teos ka endale soetada. Mul on nii hea meel, et “Brand” on nüüd olemas ka eesti keeles.
Enne kui ma jõuan tüki endani ja selleni, kui sügavalt see mind puudutas, pean ma ka mainima kui sürreaalne reedene päev see oli. Pärastlõuna veetsin ma ühe lapse 1. sünnipäeval. Teemadeks olid hambad, kõndimine ja muud beebide oskused. Paar tundi hiljem istusin ma oma kursakaaslastega Rahvusraamatukogus ning me arutlesime teemadel nagu kirjandussotsioloogia, inglise keele mõjud norra keelele, eskapism “Metspardis” ( minu lemmikteema!) ja keskaeg.  Kaks täiesti erinevat maailma, mis veidral kombel ei välista teineteist, vaid muudavad minu maailma tervikuks. Eelmisel aastal kui me kursakaaslastega Fosset vaatamas käisime, ütlesin ma, et ei, mina lapsi ei saa, jätame selle teema. Sel aastal pühkisin ma seelikult toiduplekke ja vabandasin punastades naeratades, et käisime Idaga sünnipäeval, et näe natuke küpsist jäi ka kleidile.

Kui te ei armasta Ibsenit nii palju kui mina, siis minge ikkagi seda tükki vaatama, kui te ei hakka armastama Ibsenit ja kui te veel ei armasta Ivo Uukkivi, siis ma luban teile, et Ivo Uukkivi hakkate te armastama. Üks põhjus,  miks “Brandi” on nii vähe mängitud on, lisaks sellele, et teost peetakse liiga rõhuvaks, liiga intellektuaalseks, liiga masendavaks, on see, et sobivat peaosalist, kes suudaks rolli usutavalt mängida, ei ole lihtne leida. Ivo Uukkivi on Brandiks loodud. Ma vaatasin suu ammuli ja uskuge mind mul oli tahtmine talle järgneda kui ta hüüdis:

“Pilk ette! Pilk ette! 

Seal ootab meid võit! Pilk ette! 
All, seal sügaviku vangis 
oimetuna lebab küla – 
Vaevalt paistab enam läbi
Halli uduvihma. Pilk
Ette, üles!
Unustage uneuim, mis rusus
Teid seal all! Tõuske lendu nagu 
vabad linnud vabas taevas -“

Ma ei teadnud enam, kumba ma rohkem armastasin (armastan). Ibsenit või Ivo Uukkivi. Või seda võimsat kooslust. Katariina Unt, Margo Teder ja KÕIK teised näitlejad väärivad tugevat aplausi! Ma pole pikka aega nii head näitlejatööd näinud. Kui teatriauhindade jagamiseks läheb, siis ma loodan, et VAT teater teeb puhta töö.

Nüüd siis etendusest.

Ma arvan, et on täiesti ebaoluline, et Brand on vaimulik ja teos usuteemaline. Me kõik usume millesegi/kellesegi/midagi/kedagi ja püüdleme millegi (kõrgema) poole. Minul avas see näidend silmad, pani teisiti mõtlema. Juba esimestel minutitel suutsin ma samastuda nii hullu tüdruku Gerdi, kes suure ja vastiku, hari ludus, kollaste silmaäärtega kulli eest pages. Ma suutsin samastuda muretult elu nautiva Agnesega, hiljem suutsin ma mõista tema valikuid, leina ja hingevalu, ma tundsin end emana. Võib-olla oli minus ka tükike foogti, kellameest, talupoega. Ja ma mõistsin Brandi võitlust. Millegi pärast meenutas see “raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjususega fanaatik” mulle mind ennast. Tema elunõue kõlab “Kõik või mitte midagi!” Ma tunnen, et seisan samuti risteel. Kas kõik või mitte midagi! Ma rühin ülespoole, selle poole mida ma usun, millesse ma usun.

Ma olen teinud vigu ja ma olen eksinud, neil tegudel on tagajärjed. Kes mind tunnevad, teavad, et minu vead ei ole mulle mingit isiklikku kasu toonud. Ma ei sõidaks ju muidu Mondeo-Mati, vaid tuttuue Lexusega. Minus on piisavalt edevust, kuid ka piisavalt arukust saamaks aru, mis on oluline.
Ma ei anna alla ilma võitluseta, pole kunagi andnud. Hääled rahva hulgast küsivad nagu Brandis. “Kui äge see võitlus on, mis meid ootab?”, “Kui suurt vaprust see nõuab?”, “Kui suure võidupalga keegi saab – näiteks mina?”, “Kui mitu päeva läheb, kas teisipäevaks on võit käes?” Brand minus vastab:

“Kui kaua võitlus kestab? Kogu elu.
/…/
Võitlus kestab
niikaua, kuni ükskord teie tahe
on kindlaks saanud, kuni teie hingest
on kadunud kõik arad kõhklused
valiku ees, mis ütleb teile: kõik – 
või mitte midagi. Mis kaotate? 
Kõik oma ebajumalad, maaorja
kuldkarrast ahelad ja vaimuloiduse 
sulgpadjad. Ja mis on te võidu tasu? 
Kirg usus, ühtsus hinges, puhtus tahtes.”

Ma mõistsin ühtäkki, et pead ei tohi norgu lasta, et tuleb edasi rühkida. Kindlal sammul. Raudse tahte ja külma mõistusega. Ja kui Brand jälitades ja kividega loopides minema aeti, sest ta oli “halb poeg, halb abikaasa, halb isa – ei saa olla halvemat kristlast”, sain ma aru, et alati on kusagil keegi, kes arvab, et sa teed kõike halvasti, ükskõik kui hästi sa ka ei püüaks, Selja taga jääb keegi alati näpuga näitama.
Kui Gerd püüab hõbedast ja terasest kuulidega kulli tabada, ütleb Brand:

“Tema vastu 
ei saa ükski relv. Ta jätkab
lendu, isegi kui kuul
otse südamesse tabab.
Tahad teda surnuks lüüa, kaob
äkki silmist – aga samas
ründab selja tagant oma
trikkidega.”

Ma võin blogida või mitte blogida, ma võin sõita Mondeo-Matiga või Lexusega, ma võin kanda Burberryt või mitte, ma võin teha või mitte teha palju, kuid see ei muuda midagi. Need, kes tahavad kritiseerida, kritiseerivad niikuinii. Nad leiavad põhjuse siit või sealt. Nende vastu ei saa hõbedast ja terasest kuuliga. Isei kui tahta. Aga seda pole vaja. Nende sõnad ei muuda midagi. Muudab vaid oma soov ja tahe.
Ma seisan

“trepi kõige alumisel 
astmel. Pikk ja järsk on tee. 
mis viib üles, ja mu jalad
on kui tuld täis”

Ma ei tea, mida tulevik toob. Ma ei ole selgeltnägija. Siiski mõtlen ma hetkel nagu Brand – kõik või mitte midagi! Ma olen ristteel. Ma rühin oma jääkiriku poole. See paistab varsti. Udukardin käriseb. Kõik või mitte midagi! Pilk ette! Pilk ette! Ma olen trepi alumisel astmel, kuid see pole paha, jäävad veel kolm astet – usk, lootus ja armastus.

Kui see, mis ma kirja panin, tundus nii segane nagu oleks selle kirja pannud viieteistaastane hull Gerd, siis minge ise etendust vaatama. Eriti kui seisate risteel. Te ei pea olema usklik ega armastama värsse. “Brand” võib kõnetada teid sellisel moel, mil te ise poleks kunagi uskunud. Poeb naha vahele ja hinge. Paneb mõtlema ja annab jõudu. Ka siis kui kull pole kuhugi kadunud.

“Seal ta istubki, see vana
peletis! Tema see ongi, 
kelle laiad tiivasuled
varjutavad kõike…”

 

Ma jätkan oma tegemistega, sealhulgas ka blogimisega, sest olgem ausad, kes tahab jääb ikka kividega pilduma. Mina rühin edasi. Kuniks on jõudu ja võimalusi. Et tunda siis kas õnnejoovastust või kaotusevalu.

*päriselus armastan ma loomulikult hoopis Marekit, aga kui kõik hingekarjased näeks välja nagu Ivo Uukkivi ja räägiks nagu Henrik Ibsen, siis võiks minust usklik ka saada.