Ega mul ei ole tegelikult midagi uut öelda, ma lihtsalt tahan end igaaastaselt välja elada teemal “lasteaed on suletud ja vanemad käivad tööl”. Alustame sellest, et ma sain eelmisel aastal õpetajatega rääkides aru, et lasteaia sulgemine mingiks perioodiks on hädavajalik, sest leidub vanemaid, kes ei saa aru, et ka laps vajab puhkust ning tassivad oma lapse igal võimalikul hetkel lasteaeda. Mind teeb selline asi kurvaks ja selles mõttes on mul jah hea meel, et lapsed sunniviisiliselt puhatagi saavad, aga ma olen sada korda ka öelnud seda, et minu arvates oleks täiesti sobilik lahendus see, et lastel on kohustuslik puhata lasteaiast vähemalt kaks nädalalt järjest suvel ja talvel. Lasteaed ei pea suviotsa kinni olema.
Igal aastal on palju vanemaid, kel on mure, mida oma lasteaiaealise lapsega teha, sest tööd ei anna pausile panna. Kõik tööd ei ole paindlikud, kõik ei saa järjest neli nädalat puhata ja kõik ei saa palgata puhkust võtta, kõigil pole vanavanemaid käepärast või käivad need tööl ning mõelda vaid on olemas ka üksikvanemaid. Igal aastal on selliste teemade juures kohal ka need kraaksujad, kes ütlevad, et normaalne lapsevanem võtab endale lapsega samal ajal puhkuse. Ma tahaks ausalt sellistele inimestele otse öelda, mine v…u! Kohe niimoodi ilustamata.
Kuigi Ida tahab väga lasteaeda minna, tahtis ka valverühma minna, siis minu süda lõhkes natukene teda suveõhtuti magama kamandades ja hommikul unisena äratades. Ma tahaks, et ta saaks suvel puhata ja mängida.
Kahjuks on ajad muutunud ja ei ole varnast võtta mittetöölkäivaid vanavanemaid ja pealegi, ajad on nii palju muutunud, et vanaemad ei istu enam maal pliidi ääres, pannkoogipann käes, neil on ka oma sotsiaalne elu. Jah, osa minust mõtleb, et krt, mis vanasti viga oli, nagu lasteaiad-koolid kinni pandi, kupatati lapsed maale vanaema juurde, aga teine osa minust saabki ka aru, et enam ei ole “vanasti” ja ebaaus oleks võrrelda aastat 1989 ja 2019.
“Normaalse vanemana” võtame me oma suvepuhkuse lähtuvalt lasteia puhkusest. Kui lasteaiapuhkus kestab viis (või rohkem) nädalat, siis meie puhkus on kaks nädalat. Võtsime koos puhkuse, sest ausalt öeldes tahaks puhkuse ajal perega koos midagi teha. See on minu arvates puhkuse üks eesmärke. “Õnneks” läks nii, et Marek pidi oma puhkuse võtma nädal hiljem ja me katame ära kolm lasteaiatut nädalat. Edasi peab vaene laps käima ilmselt minuga tööl kaasas. Hea on, et on selline töökoht eks. Samas ei ole ka see väga normaalne, aga mis valikud on. Paluda kodus töötada? Ilmselt isegi võimalik, aga teate, ma tunneksin end halvasti. Ma olen alati natuke pahandanud nende üle, kes kogu aeg lapsi nö töölt puudumise ettekäändeks toovad. Jah, saan aru, et elu lastega ongi selline, et tuleb ette igasugu asju, aga teised ei pea ju selle pärast rohkem tööl olema, et minul on laps. Lapse olemasolu ei ole põhjus vabamaks töögraafikuks.
Igaaastane probleem.
Ma ei taha Idat valverühma viia. Mis sellest, et oma lasteaias ja tuttavad lapsed ning õpetajad. Ootamatult läks aga nii, et mu ema, kes laulupeoks Eestisse tuli, avastas, et tegelikult ta võiks nädal aega Idat hoida kui keegi ta Tartusse tooks. Teate, mida halb/normaalne/hea ema tegi? St mina. Pani autole hääled sisse ja viis lapse peale tööd vanaema juurde Tartusse, isegi ei mõelnud selle peale, kas vanaemal äkki oleks oma aega vaja, sõitis öösel tagasi Tallinnasse ja läks viis tundi hiljem poolmagamata tööle. Miks ma seda pikemalt mõtlemata tegin. Mitte sellepärast, et ma tahaks ise Idat “jalust ära” saada. Teate, ta on juba sellises vanuses, et ta saab ise endaga väga hästi hakkama ja ei ole enam väsitav (kui välja arvata nonstop jutuvada ning ootamatud tujukõikumised). Ma tahan, et ta saakski puhata.
Ma olen normaalne lapsevanem. Aga vajadusel olen ma (kahjuks?) ka lapsevanem, kes käib tööl.