See on vaid üks kommentaar Õhtulehe artiklile, mis räägib sellest, et Peeter Rebane teeb gay-filmi, sest ta loodab, et eelarvamustega inimesed õpivad sellest midagi, aga raudpolt kindel on ka see, et homofoobid reageerivad raevukalt. Täpselt nii võiski eile lugeda Õhtulehest kommentaare nagu see sama, mis pealkirjaks pandud. Mina ei mõista inimesi, kes homosid tulihingeliselt vihkavad. Mind näiteks jätavad samasooliste suhted täpselt sama külmaks nagu teiste inimeste suhted, st see mida nad teevad oma magamistoas. Ei taha ma teada, mida teevad seal Jüri ja Mari ja ei taha ma teada, mida teevad seal Jüri ja Jaak ning Mari ja Malle. Kui ma suudaksime inimesi vaadata ilma nende seksuaalsele orientatsioonile mõtlemata näeksime me, et nii Jaak kui Jüri võivad seksuaalsest orientatsioonist hoolimata olla nii persevestid või meeldivad inimesed. Nende omadusi inimesena ei muuda see, mida nad teevad oma magamistoas. Kas teid on kunagi huvitanud mida teeb magamistoas teie kolleeg, kes käib ranges kostüümis või nohik-hipster, kes tundub häbelik? Ei. Te ei mõtle selle peale, te näete neid kui inimesi. Nii aga nagu tuleb jutu omasooliste armastusest on kõik perversne. Uskuge mind, teie naabri-Mati ja kolleeg Kati võivad oma magamistoas olla palju rõvedamad kui Jüri ja Jaagu armastus.
Ma ei saa aru inimeste vihast ja kurjusest. Kui te olete olnud mõnda aega Eestist eemal, siis te märkate, et eestlased on nii kurjad nii kurjad. Miks? Ma nägin eile Peeter Rebase intervjuud poole silmaga ja mulle meeldis tema mõte ja suhtumine: “Eestimaa tulevik on täpselt selline, nagu meie ise täna tunneme. Kui tunneme, et oleme kõigi peale kurjad ja pahased, ongi riik kuri ja paha. Kui tunneme, et tegelikult oleks väga tore elada sellises Eestis, kus naabrid naeratavad ja suhtuvad minusse hästi, siis ainus, mida ma teha saan, on iseenda käitumist muuta ning hakata teistesse nii suhtuma. Kui kõik seda täna nii teevad, ongi homme maailm juba sõbralik ja naeratav. Kuid jube lihtne on alati vastutus kellelegi teisele panna ja süüdistada riiki ning teisi. Tegelikult on kõik endas kinni.“
Laske ometi ükskord lahti sellest homo-vihast.
Paar päeva varem nägin pealkirja, et Mart Haber ja Taivo Piller saavad kaksikute isaks. Laias laastus jättis see uudis mind külmaks, aga samas oli mul seda uudist lugedes kuidagi hea meel. Nii tore ju, et inimesed saavad vanemateks. Olles ühe pisikese põnni ema juba viis aastat, siis ma julgen väita, et pole paremat tunnet kui olla vanem, pole paremat tunnet kui armastada last ja vahet ei ole kas seda last armastavad kaks ema või kaks isa. Kõige olulisem on armastus ja hoolivus. Aga kommentaarid, mida muide oli pea 300, selle artikli all olid klassikaliselt: “ärge oma “pere” asju iga päev meedias avaldage.
Jätke lapsed rahule. Lapsed vajavad klassikalist pere. Eesti pere on ema, isa ja lapsed!”
Tõesti? Kas mitte statistika ei ütle, et üle poolte perede on lahutatud ja kui polegi siis elatakse visiitabielu, kus üks pool on sunnitud tööl käima välismaal. See “klassikaline Eesti pere” on siis parem kui kaks teineteist armastavat vanemat?
Loe ka: “Mul on inimeste pärast häbi”