Ma olen täiesti vaimustuses soja”hakklihast”, mis Kaisa meile külakostiks tõi. Mitmel põhjusel. Esiteks ei ole see hakkliha. Mul on hakklihast üleküllastus, aga see on pika tööpäeva lõpus tihti kõige lihtsam variant süüa teha. Teiseks valmib see kolme minutiga. Kolmandaks on see imemaitsev. Viskasin eile pannile, lisasin tomatid, kaste valmis maksimaalselt kolme minutiga. Marek kolistas köögis ja küsis, et kas ma jälle teen seda oma hakkliha või vahelduseks ka päris hakkliha. Vastasin, et ikka päris. Tahtsin katsetada, kas petan ta ära. Sest noh kui ta minu baklažaanid ära sõi, siis ta ju arvas, et sööb mingit “imelikku Hiina liha”. Keerasin kastme kokku spagettidega, lisasin kaerakoore (appi! miks ma varem ei teadnud, et see nii hea on. Eriti tšilli oma), maitsestasin maitsepärmiga (järgmine uus lemmikasi, ma olen täiesti sõltuvuses. Oleks ma teadnud, et see nii hea on, oleks ammu juba poest otsima hakanud) ja panin lauale. Marek sõi, vaatas “liha” ja ütles: “Oleks võinud vähemalt lihamaitseainet panna, kui mind petta üritasid!”
Niisiis, soja”hakklihaga ma teda ära ei peta, aga tegelikult see polnudki eesmärk omaette. Eesmärk on süüa natuke tervislikumalt kui muidu. Ja nii lihtsate vahenditega minust moe-vegan saanud ongi. Pidi praegu mingi trend olema…