Hakkasin oma Taani reisi jaoks laevapileteid ostma, aga juhtus nii, et Taani jääb ilmselt seekord vahele. Rootsi ka. Korraks tekkis täielik masendus, et plaanid pea peale keeratud said, sest ma olin kuidagi nii tahtmist täis ja üldse ei meeldi kui mott maha tõmmatakse. Selline vastik masendus tuli peale, et õigus ongi neil, kes ütlevad, et olen 36-aastane ja pole elus midagi saavutanud. Mõttetu tühi koht, kes kellelegi korda ei lähe. Igasuguseid mõtteid oli pea täis.
Siis aga tulime me Idaga Satu juurde ja mu tuju muutus 100%. Kuidas ma saan öelda, et ma kellelegi korda ei lähe? Mul on ju siin lausa kaks perekonda, kes meid alati külla ootavad, kellele meie Lillehammerisse tulek rõõmu teeb. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid asju, sest külalislahkusega oma laene ei maksa, aga siiski… Ja kuidas saakski olla masenduses kui sul on õhtusöögiks krabid! Jumal kui head!
