See on tegelikult naeruväärne. Ma olen viimasel ajal olnud nii rahul, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada, ma olen leppinud teatud asjadega, mida ma muuta ei saa ja keskendunud hoopis teistele asjadele. Mul on tööprojektid, mis pakuvad mulle nii eneseteostust kui väljakutseid, mul on kodu, mis muutub aina rohkem meie nägu, mul on mees, kes ajab mind kogu aeg närvi mind välja kannatab, mul on laps, kes on muutunud nii kihvtiks kaaslaseks, mul on sõbrad, kellega saab pulli.
Ometi olen ma viimased paar nädalat olnud kuidagi haavatav ja plahvatav, kurb ja kurb ja veelkord kurb. Mind ei ole muidu juba pikka aega nõmedad kommentaarid mu välimuse, kirjaoskamatuse, mõttetuse kohta häirinud, pigem on need mulle isegi pakkunud meelelahutust, aga nüüd kuidagi istun siin ja mõtlen, et pekki, midagi on ikka valesti. Loen, kuidas keegi irvitab mõnuga kui on saanud mulle ära panna, loen, kuidas mu mõtetest saadakse valesti aru, mu sõnu väänatakse ja pannakse mu mõtted elama hoopis teist elu, nii et inimesed saavad mind kommenteerida sõnadega “debiilik”, “idioot”, “kade” ja huvitaval kombel on need kommentaarid mulle naha vahele pugenud. Teevad mind endalegi ootamatult kurvaks.
Ma olen hinge võtnud ka tööalaseid asju. Mul on kohati peaga vastu seina jooksmise tunne. Enesekindel mina ütleb mulle, et sa ju tead, mida sa teed, ära lase endal motti alla tõmmata mingitest tagasilöökidest, kuid melanhoolne mina mõtleb, et ei jaksa kogu aeg tõestada, et ma ei ole kaamel. Tahaks, et keegi vahelduseks kaasa noogutaks, et krt, see oli sul jah hea mõte ja nii teemegi! Selle asemel, et 8754 korda analüüsida ja algusest alustada, tahaks ma, et me teeksime proovi ja saaksime teada, kas minu öeldu peab paika või mitte. Ilma proovimata mina ju ka 100% ei tea, aga pean teadma 110% enne kui proovime. Ma tunnen toetusest puudust!
Ma vaatan, kuidas kõhnad inimesed räägivad mingist kuradima pekist, mis neil üle püksiserva tuleb (halllooooo! muidugi ei ole seda olemas) ja kuidas end käest lasknud inimesed kiitlevad kui p…ui neil välimusest on. Vaatan ja mõtlen, et mu enda keha ajab mind oksele. Kõik on muidu justkui enam-vähem, aga kõht, käevarred ja lott. Väkk! Ja siis ma mõtlen jälle nende ilusate ja kõhnade inimeste peale, kes väidavad, et nad on koledad, ebafotogeenilised ja paksud ning mõtlen, et persse, milline peletis ma siis veel olen. Siiani olen ma endaga nagu enam-vähem rahul olnud, aga nüüd enam ei suuda. Käin trennis ja söön korralikult, aga midagi ei muutu. Ma ei taha, et neil irvhammastel oleks õigus, et näe see paks keskealine idikas. “Idikas” on subjektiivne arvamus, aga paksu osas kipub neil õigus olema. Ma ei taha!
Mul on üks tuttav, kellega me riidu läksime, täitsa minu süü. Täitsa kehvasti läks selle tutvusega, aga nüüd tunnen ma, et see tuttav teeb mulle ka liiga. Kirjutab mulle ühe või teise ultimaatumeid sisaldava sõnumi (ei ole oluline, mis teemal ja pealegi ma saan tema vihast aru), rohkem ei midagi. Ma püüan aru saada, mida teha tuleb või mida ta minult ootab, kuid tunnen, et langen aina enam mingisse puntrasse. Ise ka ei saa aru, kuidas.
Kui katkine auto mind enam rivist välja viia ei suuda, väljaarvata need hetked kui pean kuhugi kella pealt jõudma ja teine pool aru ei saa, et vana auto võib ootamatult rikki minna, aga vat katkine telefon ajab mind hulluks. Minu vana juust (4S) ei toimi enam ja kui ma midagi üldse siin maailmas vihkan, siis on see Samsungi telefon, see on nii kuradima ebaloogiline ja vastik, et ma tunnen end nagu rott, kel pole võtta üleliigset raha, et endale normaalne iPhone osta. Ma tean, ma tean, vaid materiaalsed asjad, aga ma tõesti vihkan Samsungi telefoni ja rott olemist, eriti täna!
Täna tundsin, kuidas lained pea kohal kokku lõid. Ma tundsin end nagu “vana mina”, kes depressiooniga aasta tagasi ravile läks. Mulle ei meeldi see “vana mina”, kes istub ja mõtleb, et ausõna mõnikord oleks lihtsalt lihtsam poest seepi ja nööri osta. Õnneks on mul kodus veini. Mul on tunne, et täna on üks neist päevadest, kus ma tahangi olla allaandja ja muresid alkoholi uputada. Tegelikult aga tunnen ma, et tahaks rääkida. Mitte blogis ja mitte tuttavatega.Ilmselt on mul vaja Eestis ka endale psühholoog leida. Norra oma oli nii hea, aga ma ei saa ju Norras psühholoogi juures käia. (Kuigi lõpuks tasuks see ka vist ennast ära, sest psühholoog + ravimid olid ju eelmisel aastal mulle lõpuks tasuta). Pane või Trööstiplaaster endale käele, need toovad maaletooja (oh, wait, mu enda) sõnul alati naeratuse suule.
Sihuke tagasilanguse päev. Üldse pole meeldiv tunne. Ma ei saa aru, kuidas ma mitu aastat suutsin sellise tundega iga päev toimida.